Friday, April 13, 2012

Kõik, kes vihkavad ***, tõstavad käed

Jätkame Eesti haridussüsteemi lainetel.

Meie vaba riik on praeguseks rahus arenenud peaaegu 21 aastat (jeebus, ma mäletan seda päeva, kui Eesti taasiseseisvus :O), hmmm EW kestiski ainult 21 aastat, kui nüüd järele mõelda... Aga mitte see pole oluline. Meil on olnud 21 aastat, et tormata järele kõigele euroopalikule, nii  mõtlemises kui ka tegudes. Ja on täiesti normaalne, et mõte, kuidas asjad olema peaksid, on varem paigas kui selle mõtte järgi tegutsemine.

Nõukogude ajal "ei olnud" ühiskonnas puudega inimesi, homoseksuaale ka polnud. Rõvedate lapsepilastajatest pervertide asemel olid kommionud, kes tegelesid liputamisega (mõelgem juba nende sõnade tunnetusväljale - kommionu ehk keegi onkel, kes annab kommi ja käitub seejärel imelikult; liputama - kutsud liputavad saba, kui neil on hea tuju). Täna on nad meil kõik olemas, sest normaalne euroopalik suhtumine ütleb, et ka äärmused on olemas, ning ka ebameeldivate teemadega tuleb tegeleda. See teadmine on meil kenasti olemas.

Mõtteviisi muutumisest (või muutmisest, ei saa päris kindel olla) tulenevalt on plaan teha ka Eesti hariduses põhimõtteline uuendus. Ei, ma ei pea silmas gümnaasiumireformi, sellest jahutakse niigi nii palju ja kuna ma oma ametikeskselt esindan vähemuse seisukohta, püüan enesealalhoiuinstinktina teemat pigem vältida. Praegu pean silmas nn abikoolide reformi või siis veel täpsemalt, LÕK-i laste probleemi.

Eestis on võimalik õppida mitme erineva õppekava alusel - meil on riiklik õppekava, mis paneb paika üldised suunad, selle alusel pannakse kokku kooliõppekava, mida kasutab õpetaja oma töö planeerimisel (või siis ka mitte, õpetaja võib võtta ka lihtsalt õpiku ja õpetada seda). Kui laps ei saa õpetaja plaaniga millegipärast hakkama, on haige, natuke aeglasem, natuke teistmoodi, natuke andekam, siis määratakse talle IÕK ehk individuaalne õppekava, mis peaks tagama selle, et laps saaks areneda. Reaalsuses minu meelest IÕK küll ei toimi, paberi peal ainult.

Kui nüüd aga selgub (tavaliselt küll juba lasteaias, aga mõnikord ka alles koolis), et laps ei saa ka individuaalse lähenemisega mingeid tulemusi, käivitub protsess, mille lõpp võib olla see, et lapsele määratakse LÕK ehk lihtsustatud õppekava. Selle järgi õppivad lapsed lihtsalt ei jõua oma arengus kõrgete akadeemiliste saavutusteni, küll võib neil olla potentsiaali käelises tegevuses või jumal teab milles. See polegi oluline, üldises mõttes. Küsimus on selles, kus õpib see LÕKile määratud laps edasi. Varemalt on olnud praktika, et ka kerge vaimse erivajadusega lapsed suunatakse erikooli, kus nad saavad koos õppida ja areneda. Sellise käitumise heatahtlik tõlgendus oleks, et neil lastel on lihtsam, kui nad on koos omasugustega. Pahatahtlikum tõlgendus on see, et õpetajatel (ning ühiskonnal tervikuna) on lihtsam, kui need lapsed on kuskil mujal. Sest tihtipeale kipub LÕKi lastel olema ka käitumisprobleeme, mis on mõistetavad, kuna nende tunnetusprotsessid pole nii arenenud, nad väsivad kergemini, vajavad rohkem abi ja tunnustamist, aga nad on ka vahetumad, s.t ei istu viksilt ja viisakalt, kui neil on igav või kui nad on väsinud. Seega õpetaja jaoks on selline laps klassi paras peavalu, rääkimata sellest, et LÕKi jaoks on vaja eraldi õppematerjali, metoodikat, see aga tähendab lisatööd, -aega ja -vaeva.

Nüüdseks oleme Eestis jõudnud sinnamaani, et järjest rohkem on leitud, et kui võimalik, tuleb LÕKi laps suunata tavakooli, seal õpib ta suhtlema, ühiskonnas käituma, ja teiselt poolt õpivad ka nn tavalapsed arvestama endast erinevamatega. Sest fakt on ju see, et kerge vaimse alaarenguga lapsed ON meie ühiskonnas ja neid ei pea kartma, nad ei hammusta. Ja mõttena on  see ju väga hea, ma tõesti toetan kahe käega!

Sissejuhatus on läbi, nüüd loo enda juurde:
Ühes klassis, kus ma tunde annan, õpib üks LÕKi laps. Just selline, kes on õpetajatele üsna ebamugav: jutukas, emotsionaalne, kohati pidurdamatu. Nii, see laps õpib koos teistega, kes on tublid ja korralikud, kes EI OLE kohati pidurdamatud, sest algklassides on nad oma distsipliinikursuse kätte saanud. Tunnist tundi toimub vastandus - õpetaja, LÕK ja ülejäänud klassi. Klass hädaldab - TEMA segab (teeb hääli, naerab, küsib, mida iganes), õpetaja pahandab (ära tee hääli, naera, küsi, istu paigal, tõmba kriipse, mida iganes). Klass on häiritud, sest õpetaja tegeleb pidevalt selle ühega. Ja siis jõuame sellesse punkti:

tavaline koolipäeva keskel toimuv tund, põhikooli algus. Tunni lõpuni on aega neli minutit ja õpilased on väsinud, õpetaja on andnud neile ülesande, mis on neid viimseni ära kurnanud. Ja siis hakkab LÕKi laps hädaldama (ta ei oska, ei taha, ei pea), klassist hakkavad kostma hääled "Ära vingu!", "Ole vait!" "Ära sega!". Ja siis korraga: "Kõik, kes **** vihkavad tõstavad käe!" Ja käed tõusevad.

Sa kurrrja, kuidas ma vihastusin. Teate küll seda tunnet, kui veri pähe tõuseb ja mingi kõrvaltvaatav mõte on "Ma ei vastuta praegu oma tegude eest". Just see tunne oli mul. See värisema panev vastikus sellise suhtumise suhtes, sellise alatus, sellise jultumuse suhtes. Kust võtab üks 11aastane endale sellise õiguse??? Viimased neli minutit tunnist kulusid minu ..... kõvahäälsele loengule. Kusjuures ma isegi ei mäleta enam, mida ma ütlesin, aga üsna kindlasti oli see auditooriumile kõvasti üle pea, mul on normaalseski seisundis raske laskuda pisikeste laste mõttetasandi juurde, rääkimata siis sellest olukorrast.

Hiljem rääkisin-rääkisin ja kuulasin-kuulasin koos inimesega, kes minu muret jagab. See aitas mul endal rahuneda. Aga mure, kuidas aidata seda klassi, jääb. Mul on niiii kahju. Ja kõige kurvem ongi see, et väga-väga-väga palju aitas selle intsidendini jõudmisele kaasa õpetajate suhtumine - teie olete tublid, TEMA ei saa hakkama; TEMA pärast ei saa me teha seda lõbusat asja; TEMA segab.


Tavakooli õpetaja ei ole valmis LÕKi last oma klassi vastu võtma, tavaline õpetaja teeb LÕKi lapse elu põrguks. Ja ma ei ütle, et mina ise olukorda valitseksin, mul on tõesti raske. Aga ma siiralt püüan. Aitan, kirjutan, joonin, nii palju kui laps vähegi vajab. Lihtsustan ülesannet, rahustan, julgustan. Aga kindlasti mitte ei suuda ma pakkuda talle seda, mida ta vajaks.

Aga kui nüüd hakkavadki tavakoolidesse tulema need lapsed... siis saab ju neid tümitatud noori inimesi veelgi rohkem olema, veel rohkem saab olema neid noori, kes leiavad, et erivajadustega inimesed on häirivad, neist tuleb kaugele eemale hoida.

Milles siis ometigi point on? Üks 25 aastat koolis töötanud õpetaja ei hakka oma suhtumist muutma, see on selge. Kuigi see on kuratlikult kurb.

No comments:

Post a Comment