Tuesday, April 17, 2012

Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine

 Taas üks kirjatükk, mida ma lihtsalt ei saa teiega jagamata jätta. Uskumatult muhe lugemine :D

Anorektikute ja buliimikute vaevatud perre on lisandumas ortorektikud. Ortoreksia on uus söömishäire ehk vajadus toituda ülitervislikult.

Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40­aastasena, otsustas toonane Tehnikaülikooli (tollal TPI) tea­dur - tema ehitatud on paljud ­seadmed nn Lippmaa instituudis - muuta oma söömisharju­musi, põhjuseks tervis ja ­ülekaal. Oma eks­treem­­toitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose "Edasi tagasi ­loomlikule ("­loomlik" tuleb sõnast loomalik, loomulik ja loominguline - toim.) toidule", millest ­allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.

Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev) fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas. Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.
Anatol ütleb, et selle taime lehtede ja õite maitse nõuab mõningast harjumist.  Miks meile maitsevad porgandid, aga porgandipealsed mitte? Miks nopime põõsast marju, aga krõmpsuvaid lehti mitte? Miks meie keedupotti ei satu võilill, pargiroos ja malts? See on puhas raiskamine, sest ühtki ratsionaalset põhjendust vahetegemiseks pole.
Teeme aias kiire ringkäigu, nopime mõne ploomi, tikri ning alõtša ning suundume rehetarre lunch'ile.
Rõõsade jõuluvanapõskedega Anatol Sügis nimetab meie, tavainimeste söömisharjumusi "ajuinvaliidseks toiduvalikuks": "Sööme väga arulagedalt: kartulit-sousti, palju rasva. Alzheimeri tõve hulka saaks vähendada, kui margariini ja liha söömine lõpetada."
Ja mispoolest on  sousti-kartuli söömine normaalsem kui krõbistada karuohakaid ja tammetõrusid?
Mida teie sööte?
Suvel söön rohtu, talvel heina. Kusjuures puulehed on kaks korda toitvamad kui rohttaimed.
Milliste puude lehti tarbite?
Neid, mis pole kibedad. Toidutaimed ei tohi sisaldada tugevaid toimeaineid. Näiteks kase­leht on võrdlemisi vänge. Paremad on vaher, jalakas, künnapuu ja sarapuu. Marjapõõsad kõlbavad samuti. Lammas ka ei ela pelgalt heinaga talve üle, aga kui talle vihta juurde anda, siis elab ilusti.
Miks peaks inimene lamba moodi toituma?
Puulehtedest saab head valku. Kaunviljade valk pole nii täisväärtuslik. Teed kümme sarapuuvihta - ja ongi talveks roheline olemas!
Te liha üldse ei söö?
Linnu ja looma liha on n-ö kaua kasvanud valk, inimesele pole seda vaja. Kui külas pakutakse, siis võin viisakusest ka süüa.
Vahel naabrinaine kostitab mind "tuttava lehma" piimaga. Võtan lonksukese nii koloriidi mõttes, toiduks teda tarvis pole.
Millest teie toidupüramiid koosneb?
Lähtun sellest, et terve taim on söödav. Söön universaaltoitu, milles on kolm komponenti: juurvili, roheline leht (talvel lehehelbed) ja teravili. Kui valku on rohkem vaja, siis söön kaunvilja. Leiba pole vaja, sest puder annab teraviljanormi sama hästi kätte.
Meile serveeritav menüü on selline: ühepajatoit (juurikad - lehed-õied - seemned). Põld­ohakasalat õunast, porgandist, kurgist, kabatšokist: "Ohakas on väga hea toiduaine, vanad eestlased sõid põldohaka varsi, kui nälg käes oli." Ohakatele võib peale valada rafineerimata rapsiõli.
Remulaad - maitsestatud rapsipasta, milles on naati, maltsa, nõgest, porgandit, sellerit jne. Peale roheline sibul, mesiputk ja aedmajoraan. Parajalt hapu, soolane, vürtsikas. Magustoiduks on halvaa (pähklid, mesi, tammetõrud, kaer jne) - ikka Anatoli enda tehtud.
Kui on selline tunne, et täna tahaks midagi head, mida võtate?
Peotäie marju vast.
Alkoholi pruugite?
Nii koloriidi mõttes ainult.
Rookatuse räästa alla kinnitatud valjuhääldist kaigub Neeme Raua reportaaž New Yorgi põletavast päevaprobleemist, magusamaksu kehtestamisest, mis aitaks võidelda ameeriklaste rasvumisega.
Millal te viimati kommi sõite?
Komm on kõrvetatud suhkur, sel on nii ebameeldiv maitse. Tordi suhtes olen tolerantne, aga parem on taimse toiduga harjunud organismi mitte saastada.
Mis teie lemmiktoit on?
Ei oska nii öelda... Mis on vajalikud, need ka meeldivad. Juurviljadest meeldib maapirn, teraviljadest spelta, kaunviljadest lääts. Rohelistest lehtedest meeldib malva - muskuskassinaeris. See on asi, millel pole erilist maitset, aga on soolebakteritele vajalik.
Anatol kargab taburetilt ja tõmbab näidiseks trepi kõrvalt peotäie muskuskassinaerist.
Kuidas see siis maitseb, kui sel pole maitset?
Lihal pole ka maitset! On ju võimalus maitsestada.
Kas mõni on öelnud, et selline toitumisviis on  ebanormaalne?
Ei julge keegi öelda, sest minu süsteemis on raudne loogika.
Millal võiks seda ortoreksiaks nimetada?
Siis, kui toidule kulub liiga palju aega. Aga mul ei kulu - ma käin üks kord aastas poes, et osta soola-pipart. Kuna ma kulutan toidule kümme korda vähem raha, siis on mul leivateenimiseks tarvis kulutada ka kümme korda vähem aega. Ja ma olen paremini elanud, sest ma olen HEAD toitu söönud.
Ravimtaimi vajate?
Toit on ravim ja vastupidi. Siiani pole vajadust ravimitööstuse nuumamiseks tekkinud.
Teil on oma aed nii maal kui ka linnas. Aga mida te Lasnamäe inimesele - betoonkarplastele, nagu te nimetate - soovitate?
Kuivatatud rohelist on igaühel jõukohane kodus hoida. Aedvilja hoidmiseks on, jah, keldrit vaja, betoonkarplane ütleb, et tal on nurgas LCD-telekas, sinna kõrvale viljakott ei sobi.
Anatoli ökopagulus ja tumeroheline ­elustiil väljenduvad selleski, et tema ­eluviisi ­juures ei teki üldse prügi, isegi kirjaklambri jagu mitte. Mõni aasta tagasi püüti tema Nõmme ­eramu­le prügiveolepingut kaela määrida, kuid Anatol võitles välja õiguse elada ilma tarbetu ­prügikontenerita.
"Me peame sundkorras prügi tekitama! Prügimajandust toidavad müüdid; aga kui palju kulutavad suured prügiautod diislit jms. Sa põletad pliidi all puid ja paned natuke plastikaatkotte sekka - midagi halba sellest ei juhtu. Põhiline prügi on pakendid, aga mul ei ole neid! Kui teised peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid, siis minul on vastupidi: ma pean tõestama, et ma olen kaamel," kihistab hr Sügis.
Nagu nuimikseriga purustab ta ka toidumüüte: "Suhkrut ei ole moosidesse säilitamiseks vaja, samuti pole oluline jahe hoiukoht. 80 kraadi juures kuumutamine tapab kõik mikroobid, ja purk tuleb hermeetiliselt sulgeda. Suhkur on ainult maitse pärast. Nõude kuumutamine praeahjus on mõttetu. Suhkrut pole moosile peaaegu vajagi, mina panen 50 grammi kilo kohta."
Miks siis pannakse nii palju suhkrut?
Ei tea! Mingid kanaajudega naised kirjutavad kokaraamatuid, sellepärast. Mis toidusse puutub, siis elame müütide rägastikus.
Teraviljakilo tuttava taluniku juures maksab paar krooni, aga poes maksab leivapäts paarkümmend krooni - raiskamine. See raha, mis kulub toiduainetööstuse toetamiseks, jääb mul alles.
Toiduainetööstus on Anatoli vaenlane number üks. Õigemini paistab teda ­ärritavat see, kuidas töösturid lollide rahvahulkadega manipuleerivad. "Võtame nn tervisemunad, mis on poes tunduvalt kallimad: kanadele söödetakse linaõli, millest 10 protsenti jõuab ka munadesse. Sõna otseses mõttes toodetakse väärtuslikust toiduainest kanasitta!"
Vaenlane number kaks on fitness-tööstus: "Kogu see mõistatamine ja sehkendamine punktide-kalorite ümber on tühi töö ja vaimu närimine!"

Pluusihõlmade lehvides väntab Anatol jalgrattal mööda külavaheteed kaugusse. Murran tee äärest paar sarapuuoksa.

Mis on ortoreksia?

  • Kui anoreksia on õpitud isupuudus ja buliimia kontrollimatu õgimise "tasakaalustamine" sundusliku oksendamisega, siis ortorektik tahab end tunda lihtsalt puhta, tervisliku ja naturaalsena. Ja ta peab sõpradele-sugulastele alailma loenguid õigest toitumisest ja kahjulikest toiduainetest.
  • Ortorektikud usuvad, et säilitusained on kahjulikud, tööstuslikult toodetud toit on kunstlik ja mahetoit on tingimata parem.
  • Kuigi söömishäiretega tegelevate psühhiaatrite aur läheb anorektikute-buliimikute ravile, on juba kümmekond aastat kliinikutes tegeldud ka ortorektikutega.
  • Eesti üks parimaid söömishäirete arste, Anu Järv Tartu Ülikooli Kliinikumist ütleb, et seni pole ortoreksiat veel veidruste lahtrist haiguste lahtrisse kantud: "Kuna tegemist on ülekaalukate mõtetega, siis häire on see küll. Häire, mis käib elustiili alla." Mitmesugused äärmuslikud dieedid on otsetee ortoreksiani. Väidetavalt esineb ortorektikute hulgas mehi rohkem kui naisi.
  • Termini "ortoreksia" võttis kasutusele Ameerika arst Steven Bratman 1997. aastal. Tema sulest on ilmunud menuk "Health Food Junkies" ("Tervisliku toidu sõltlased").
  • Tuleb sõnadest orthos - õige ja orexis - isu.
  • Ortorektiku tuvastamiseks võib esitada testküsimusi: kas te hoolite rohkem toidu toimest kui naudingust? Kas teie toitumisharjumus eraldab teid sotsiaalses plaanis teistest?

No comments:

Post a Comment