Saturday, October 20, 2012

Tänasega algab siis vaheaeg. Iga kord kui jälle vaheaega jõuan, mõtlen kerge õudusega - jälle! Elu lihtsalt kulgeb nii kiiresti, et kohutav. Varsti avastangi, et olen kolmkümmend aastat õpetaja olnud ja plaan saada universumi direktoriks ei lähegi käiku. Esialgu on lootused muidugi veel olemas, eks näis. Mingil päeval rääkisime papsiga õpetajaks olemisest ja ta pajatas mulle esimest korda loo, miks ta üldse loobus õpetaja- ja direktoriametist. Iseenesest lihtne olukord: ta astus ühte ametiasutusse sisse ja tabas end vaatamas, kas keegi on prahti maha visanud. Ja sai siis aru, et NÜÜD ongi ta peast pedagoog. Ja paar kuud hiljem oli koolist läinud.
Vot midagi sellist pelgan ma ise ka. Et ma hakkan tänaval kedagi korrale kutsuma. Või istun alati sirge seljaga. Või kannan rätsepakostüümi. Või naeran nii, et mu hambaid pole näha. Mul on igasuguseid hirme :D Nii et kui te märkate mind istumas tänaval, kostüüm seljas, naermas nii, et mu hambaid pole näha ja samal ajal võõraid inimesi kasvatamas, siis võite rahus juurde astuda ja öelda: "Nüüd, kullake, nüüd."

Üldiselt olen aga hetkel peast väga väsinud, sest olen terve nädala igal võimalikul ja võimatul hetkel arvustustöid lugenud. Ja neid on ikka veel. 12 esseed pluss mingi ports järelarvestusi. Ja siis tuleks abiturientidele hinded välja panna, mida ma ka teha ei viitsi, sest see eeldab, et ma pean oma märkmikust leidma õige lehekülje ja olemasolevad hinded sisse kandma. Lisaks muidugi need järeltööd, eksole.

Rõõmsama poole pealt võin uhkusega teatada, et õde Katjuša sünnitas nädala alguses oma kolmanda lapse. Nüüd juba rutiinselt kodus, mis olevat läinud väga hästi, kuigi ma väga täpselt ei tea, sest ma pole temaga otse rääkinud, ainult sõnumineerinud ja empsel ei huvitu üldse sellistest detailidest. Üldse tundub mulle vahel, et ma olen ainus, kellele tõeliselt meeldib rääkida sünnitusest. Minu arust on see tohutult paeluv teema, aga minu entusiasm leiab harva kaaslasi.

Lõpuks lugu Bellelt ja Sebastianilt, ühelt unustatud lemmikult, kes mulle ootamatult meenus



3 comments:

  1. Mulle meeldib ka sünnitusest rääkida.

    ReplyDelete
  2. See hoiatavate omaduste kirjeldus "Et ma hakkan tänaval kedagi korrale kutsuma. Või istun alati sirge seljaga. Või kannan rätsepakostüümi. " - hambaid peitva (või hambutu?) naeratuse jätan välja - kõlab väga sedamoodi nagu minu viimase aja kõige julgustavam rollimudel. See, mis on hetkel minu female empowerment: Kuri Krunniga Tädi. Head küljed: 100% naistegelane; ühtlasi vaieldamatult võimas ja kartmatu. Parim seesmine täiskasvanud naine, keda ma oskan välja mõelda (mitte et muid häid täiskasvanud naise rollitüüpe ei oleks, aga no minus lihtsalt ei ole Muumimammat või seksikat kurtisaani).

    ReplyDelete
    Replies
    1. See "hambutu naeratus" on kõige juures väga oluline, sest "tõeline daam naerab alati nii, et tema hambaid pole näha." (legendaarne tsitaat minu emalt vihjega minu ...ilmselgelt hambaid mitte peitva naermisharjumuse pihta)

      Aga muus osas...see, mis on minul silme ees, pole üldse female :D See on tüütult targutav kesksooline olend, kes mingil põhjusel on selga tõmmanud seeliku. Ja sellist tulevikku ma pelgan. Nagu Bridget Jones, kes kartis, et kolmekümneselt on tal peas püsilokid. Seda viimast ma enam kartma ei pea, sest lokid on juba olemas.

      Delete