Ülevaade lugemistest 1. Patrick Rothfuss

Avastasin, et kuigi olen väga kohusetundlikult üles märkinud, milliseid raamatuid ma lugenud olen, pole üldse arvamust avaldanud nende kohta. Sellest võib iseenesest järeldada kaht asja: a) mu vaimne seisund on juba pikemat aega olnud spliinilaadne; b) ma pole lugenud raamatuid, mis tõepoolest raputaks. Ma ei teagi, kumb järeldus õigem oleks. Püüan siis oma mõtteid üles kribada. Kuna polnud väga raputavad raamatud, siis väga süvapsühholoogiat ei tule, ei pea üldse kartma :D

Patrick Rotfuss "Tuule nimi" (1. ja 2. raamat) ja "Targa mehe hirm"

Komplekt pärineb taaskord Neemelt, kes mulle raamatud lihtsalt lauale pani, et ma läbi loeks. Mul polnud aimugi, et tegemist on mingisuguse popi värgiga. Üldiselt ... polnud viga. Oli hetki, mil ma olin TÄIELIKUS vaimustuses (nt siis kui esimest korda selgitati "võlumise" põhimõtet. Jaga oma teadvus kaheks..). Samas oli ka mingeid hetki, mil ma vaatasin, mitu lehekülge veel raamatu lõpuni on. No venis :D Stiililiselt muidugi üks parimaid fantasy-raamatuid, mis mul kätte on sattunud, selle eest au ja kiitus. Aga no see, et tegelikult ei juhtunudki neil tugevalt üle tuhandel leheküljel mitte midagi ... natuke vähendab mu indu au ja kiituse osas. Kvothe on üsna lahe tüüp. Ja tema juhendaja, kes Nimesid õpetab (mul tõesti ei tule praegu nimi meelde), on äärmiselt värvikas kuju. Tema tunnid on ägedad :D  Ja see mõte, et legend on ikka ja alati suurem, kui elu ise, on kena. Huvitav, kas see mõttekäik hiljem ka kuidagi oluliseks saab? Potentsiaali ju oleks, nt et selgub, et tegelikult ei juhtunudki neid lugusid, millest räägitakse :D Et seda kurja seitsmikku polnudki olemas vmt :D Ühesõnaga, kui nüüd uued osad eesti keeles ilmuvad, siis loen ikka läbi, aga endale ei osta.

Teised kirjutavad samast raamatust (ausalt, ma ei valinud ekstra selliseid, ma lihtsalt ei viitsinud väga kaevuda)

Arvamus

Arvamus teise raamatu järel

Teise inimese arvamus