Lugesin mingi täiesti hüsteerilise asendustegevusena (ma olen traditsiooniliselt augustimasenduses, kus ma tunnen täielikku õudust sellest mõttest, et ma pean tööle minema, sest ma olen niiiii loll. Ma tean, et see läheb hiljemalt neljandal septembril üle. Aga õudne on see ikka.) Daki blogi . Kusjuures huvitav, et mina, vana blogisõber, polnud seda varem lugenud. Ma TEADSIN küll, et see on olemas, aga kuidagi ei tõmmanud. Aga kuna mu eelmine asendustegevuse projekt sai läbi (see blogi nimelt ), siis lõin käega ja võtsin Daki oma. Ja lugesin randomlilt. Kuni sattusin postituseni, kus üks kommentaar palus, et lapsevanemad ei kasutakse iga naissoost isiku kohta "omadussõna" tädi. Väga normaalne palve (Y) Kusjuures täiesti ilma irooniata. Mulle ABSOLUUTSELT ei meelde see täditamine ja onutamine. Kammoon, mu laps hakkas mind emaks kutsuma alles nelja-aastaselt, enne seda oli mul eesnimi. Lasteaias õpetati emme selgeks. Ja mulle väga hästi sobis, et mul oli nimi, mitte tiitel. Aga jah, teised kommentaatorid sel lehel ei jaganud seda arvamust. Pigem leiti ikka, et kui endal juba laps on, siis tundub täditamine normaalne. Sest laps peab ju aru saama, kes mis soost on. Eks ma ole kogu aeg kahtlustanud, et Ruudi on üks põrgusigitis.
Üleüldse tundub mulle, et see jutt "oota, kuni sa lapse saad, siis tundub see või too asi normaalne" ei ole nagu päris adekvaatne jutt. Okei, ma võin rääkida pissimisest ja kakamisest, aga ma kahtlustan, et ma olin võimeline seda tegema ka enne sünnitust. Sünnitusest räägin ka hea meelega, aga mulle tundub, et keegi ei taha sellest minuga väga pikalt rääkida. Igatahes lapsest, kes on toiduga oma näo ära mäkerdanud, pildi tegemine ja selle pildi netti toppimine tundub jätkuvalt täiesti õõvastav tegevus. Ja meietamine. Ja kui keegi mu sülle/näkku/kuhuiganes pissiks, oleks rõve, ükskõik, kes seda teeb. Kindlasti on neid asju veel, mille kohta on räägitud, et see on normaalne, kui lapse saad. Ei ole ju. Palun öelge, et ei ole.
P. S kui keegi nüüd arvab, et ma ainult asendustegevustega päeva õhtusse saadan, siis ta eksib. Vähemalt suurel määral.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Kui rühmas mõni laps mulle "tädi" või "kasvataja" ütleb, siis ma vastan kohe "jah, laps?". Ma olen arvanud, et see "täditamine" mulle ei meeldi kuna ma tunnen, et ma ei ole veel nii vana, aga hakkan mõtlema, et ma ei saa mitte kunagi nii vanaks. Fuhh.
ReplyDeleteKuule ja oma masendusest (asi ei ole ainult nimetatud augustimasenduses) saa nüüd kenasti üle, sest hakkasin just arvutama ja aastal 2012 oleme me kohtunud kaks korda. Ja teine kord on kokku pandud kahest poolkorrast. Mul tuleb ka niimoodi lisaaugustimasendus :D
Tahtsin hakata sulle juba vastu vaidlema, aga ei, sa oled täpne. Nagu alati. Eeee....Su sünnipäev tuleb ka veel (noogutab elutargalt). Ma mõttetasandil olen juba mitu korda Tartusse sulle külla tulnud, aga kui asi läheb reaalseks tegutsemiseks, siis on kõik jälle hekkis.
ReplyDelete