Aastalõpu väljakutse (12) - raamatud

Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.

Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.

Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D

Raamatud, mis mulle sellest aastast ka päriselt meelde jäävad, on arvatavasti järgmised:
"Kehade mets"
"Kõik see silmale nähtamatu valgus"
"Tubakapoodnik"
"Üheksatest minutit"
"Viienäpu"
"Algarvude üksildus"
"Siili elegants"
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
"Kes kardab Sveta Grigorjevat?"

Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.

"Viienäpu" ja  "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.

Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.

Aastalõpu väljakutse (11) - aasta kultuurisündmus

Päris huvitav oli blogi kaudu oma aasta uuesti silme eest läbi lasta. Ilma nende märkmeteta ei mäletaks ma suuremat osa oma tegemistest. Kindlasti mingil hetkel mõnes kindlas seoses meenuks nii üks kui ka teine, aga niiviisi maha istudes ja mõtlema hakates kahtlustasin esteks, et aasta kultuurisündmuseks saab muusikaviktoriinil käimine.

Tegelikult aga on võimalik valida päris mitme asja vahel:

• Muusikaviktoriin
• Loodusloomuusem Tartus
• Ahhaa mänguteemaline näitus
• Peipsi ääre tripp 
• Festival NoTaFe
• Positivus
• Viljandi folk
• Tervishoiumuusem Tallinnas
• Tallinna vanalinna müürid 
• Estonias käik
• ERM Tartus
• KGB muuseum Tartus

Võimalik, et midagi jäi ikkagi välja, sest ma pole sel aastal olnud just maailma kõige järjekindlam ülesmärkija, aga juba nende hulgast on raske seda kõige ägedamat kogemust leida. No Looduloomuuseum ei võida, sest minu meelest  ei päästa seda muuseumi isegi kaelkirjak :D Aga tunnistan, et asi on minus, mitte muuseumis, tunnen isiklikult mitut inimest, kellele see muusem väga meeldib, kahega neist elan koos. Ahhaa mänguteemaline näitus ka eriti põnev polnud, ootan hoopis rõõmsa elevusega uue näituse vaatamist. Millalgi vaheajal kobistame Ruudiga kindlasti kohale.

Eh, vaatasin praegu, et ma ei suuda isegi muuseumide kategoorias ära otsustada, kas ägedam on Tervishoiumuuseum või ERM :D Ja need vanalinna müürid olid ka hullult ägedad, mina aru ei saa, kuidas ma varem nende peale kõndima pole saanud. Ma arvan, et järgmine klassiekskursioon sisaldab endas ringkäiku Tallinna vanalinnas koos giidiga. Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel nädalal käisime ekskursioonitamas Tartus, mille käigus väisasime KGB muuseumit.(just kontrollisin ÕSist, kuidas sõna muuseum käändub. Kui kedagi huvitab, siis nii seminari kui ka õpiku eeskujul, nii nagu ma kahtlustasin), mis vaatamata oma väiksusele ja mitte veel väga kogenud kuraatorile oli väga põnev koht. Ja lisaks käisin siiski veel korra teatris sel aastal (mitte ei saa aru, kuidas ma selle positust kirjutades ära unustada sain) - Sadamateatris vaatamas "Meie oma tõde, meie oma õigus".

See lavastus väärib eraldi lõiku, sest see on kõige nunnum Tammsaare, mida mu silmad näinud on. Me just lugesime "Tõe ja õiguse" I osa, mis õpilastele väga meeldis ("kõige huvitavam kohustusliku kirjanduse raamat üldse") ja ka etendus meeldis neile. Minu jaoks avanes nt Mari hoopis teisel moel kui muidu. Ja Pearu. Ja saate aru, isegi Sauna-Madis armastas oma eite, rääkimata Pearust ja Lambasihvrist. Ja uskumatul kombel armastas Andres Marit. Seda viimast olen ma alati täiesti võimatuks pidanud, aga Urmas Lennuk koostöös Tanel Jonasega suutis mind seda uskuma panna. Kokkuvõttes võiks vabalt olla just "Meie oma tõde..." selle aasta suurim teatrielamus. Kui "Karin ja Indrek" sellel kohal ees ei oleks :D Ilmselgelt olen saavutanud kirjandusõpetaja vaimuseisundi :D

Aga aasta kultuurisündmus... Olgu siis minu ja Ruudi Tallinnas käik, mis sisaldas endas muu hulgas nii Tervihoiumuusemit kui ka vanalinnamüüre. Tegelikult oli kogu meie retk väga vahva, mulle tõsiselt meeldib koos Ruudiga sellistes kohtades käia, sest ta on üks väheseid inimesi maailmas, kes tajub kulgemise biiti :D Kusjuures kohati on see täitsa kurb, sest kui me suurema grupiga liigume, ei jõua me Ruudiga veel vaatamagi hakata, kui teised juba lõpetavad. Aga me oleme hakanud sellega leppima ja kahekesi käies võtame oma aja. Hr Hga on ka veel võimalik liikuda, sest ta vähemalt seisab paigal. Ja kohati vaatab isegi pikemalt kui mina (nt looduloomuuseumis kivide juures).

Et siis selline tore aasta oligi kultuuri osas.

Aastalõpu väljakutse (10) - muusika

Üllatuslikult pole aasta jooksul muusika ja minu suhetes suurt muutust toimunud. Kuigi kaks korda kuus muusikaviktoriini võiks ju selles osas mingeid mõjusid omada. Aga ei, olen väljakujunenud isiksus :D

Kokkuvõttes jääb aasta 2016 kindlasti meelde kui Bon Iveri ja Cigarette after Sexi aasta. Kahjuks olen ma mõlemast juba kirjutanud. Pole vist mõtet postitust kunstlikult pikemaks venitama hakata, lugege parem Marca kokkuvõtet, on sisukam.

Aastalõpu väljakutse (9) - uued asjad

Sedapuhku siis nimekiri kõikidest uutest asjadest, mis sel aastal minuni jõudsid ja mis mul meeles on:

• kodu (kobadega :D)
• soeng (tegelikult küll unustatud vana. äkki peaks loomuliku värvi ka tagasi kasvad laskma?)
• saapad (jätkuvalt mu Martensid)
• voodi (jätkuvalt jumalik)
• kontsaga kingad vahetusjalanõudeks (ausalt öeldes ei kasuta ma neid eriti palju. Aga olemas nad on)
• 2 toataime (hr H omad tegelikult)
• vakstu (pitsiline)
• 3 voodipesukomplekti (kahjuks mu kodu lähedal asuvas vabrikupoes rohkem ilusaid komplekte pole)
• trikoo (õnnetuseks sportimiseks natuke ebamugav, sest kiire ujumisega ujuvad rinnad trikoost ette)
• mingi hulk raamatuid 
• disc golfi kettad (Luisa Lottalt kingituseks, paar korda käisime Ruudiga proovimas, ei tule ikka veel hästi välja :D Vaja oleks entusiastlikumat treeningpartnerit)
• parka (see võib vabalt olla Aasta Ost)
• müts (kuna oma vana musta kaotasin Tallinna ja Oslo vahel ära)
• telefon (ilmselgelt pole väga oluline minu jaoks, kui mul tuli enne teda isegi uus müts meelde :D)
• tagumine kojamees (ühel päeval seda enam lihtsalt polnud)
• neli (?) uut kleiti (üks kaunim kui teine)
• üks paar õiget värvi ja hästi istuvaid tekseseid
• Natura Siberica astelpajuga šampoon ja palsam (lihtsalt jumalikud)

Lisaks muidugi lugematul hulgal asju Ruudile. Ja kõik need suvalised asjad, mis tulid mu juurde, tegid korraks rõõmu ja ununesid. Te ei ole kindlasti vähem olulised kui need, mis kirja said. 

Aastalõpu väljakutse (8) - asi, mis läks hinge

Selle teemaga ei ole pikka pidu, vaen, mis ma vaen, kõige rohkem läks hinge ikkagi lugu sellest väikesest poisist, keda ükski kool ka enam ei tahtnud. See on üks kurvemaid lugusid üldse, mida ma kuulnud olen.

Kui mulle üldse midagi veel meenub, siis on see üks kummastav olukord tööl. Istusin puhkeruumis ja hindasin töid, kui kuulsin kõrvalt pealt kahe kolleegi vestlust. Kolleeg nr üks andis teisele teada, et kolleeg nr 2 klassis on õpilane, kes tahab kolleeg nr 2 lahti saada. See oli õudselt kurb jutt. Okei, kolleeg nr kaks ei ole ka minu jaoks kõige sümpaatsem inimene, aga see pole hetkel asja juures üldse oluline. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et sa lähed kolleegi juurde ja räägid talle edasi sellist külajuttu, mis sõna otseses mõttes on sinu juurde külas jõudnud. Kuidagi hästi nukker oli. Lisaks tundsin end kohutavalt ebamugavalt, sest rääkivad kolleegid ju teadsid, et ma kuulsin, mida nad rääkisid.

Lisaks ON (mitte ei läinud) mu hinges üks väike beebi, kelle saabumist ühte armsasse perre ma väga ootan. Ja igaks juhuks, et vältida vääriti mõistmist - meie ei ole väga armas pere :D

Aastalõpu väljakutse (7) - kõige halvem asi

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma lihtsalt keeldun halbu asju mäletamast, või selles, et pärast prl Vaprakese haigusesaagat ja Ruudi sisseelamisprobleeme ei tundu igapäevased väljakutsed enam kuigi olulistena. Maja, millesse kavatsesime kolida, müüakse maha? Eks leiame uue.

Mõtlik paus.

Kavatsesin siia kirjutada nimekirja asjadest, mida võiks nimetada halvaks, aga mis pole üldises plaanis nii olulised. Ja mul ei tulnud midagi meelde peale majasaaga. Kindlasti oli 2016. aastal hetki, kui ma olin kurb. Kui ma olin hirmul. Kui ma olin pettunud. Veel märtsis oli Ruudiga probleeme (see oli see aeg, kui ta sai märkuse, et ladus matemaatikatunnis endale kõik laual olevad asjad pähe. Tõeline rõõm lugeda igale emale), möllasime muusikakooliga, Ruudi omaette möllas oma suhetega.
Siiski polnud need probleemid nii hullud kui 2015. aasta omad.

Tuleb vist õnneks tõdeda, et midagi tõeliselt jõledat sel aastal polnud.

Aastalõpu väljakutse (6) - kõige jaburam asi

Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.

Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.

Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.

Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.

Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.

Kuniks...

... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D

Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.

Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.

Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.

Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.

Nii me siis elamegi. Koos ustega :D

Aastalõpu väljakutse (5) - uued kogemused

Kuigi see aasta ei tundu mulle praegu järele mõeldes väga seikluslik või miskit, on päris mitu asja, mida ma sel aastal esimest korda kogesin.

Esiteks käisin ma esimest korda rahvaspordiüritusel. Nimelt ümber Viljandi järve kepikõnnil. Meil töökoht sponsoreeris üritust ja nii me kambakesi kohal olimegi. Mõned meie hulgast olid eriti võitlusjanused ja kõndisid kiiresti eest ära, meie kamraadiga võtsime sihiks saada ring tehtud alla kahe tunni, mis väga napilt ka õnnestus.

Teiseks oli jätkuvalt väga kummastavaks uueks kogemuseks see, et kuulsin enda kohta räägitavat kuulujuttu.

Siis käisin sel aastal esimest korda massaažikuuril. Sellega seoses tuleb tunnistada, et esimest korda elus oli mul pitsunud närv kaelas, mis tähendab, et mu vasak käsi polnud alati nagu minuga ühendatud. Ja vahepeal oli ta nagu liiga intensiivselt ühendatud. Massaaž muuseas on päris kallis ettevõtmine. Nüüd on enam-vähem paigas, mõnikord annab natuke tunda. Aga üldiselt, kallid lapsed, ärge köögutage nii palju ekraanide taga, võite saada endale pitsunud närvi. Ja ma räägin seda oma kogemusest.

Kõik eelnevad on väga meeleolukad kogemused, kuid kõige tähtsamaks on ikka loomulikult see, et mul on nüüd hobi, millega ma tegelen väljaspool kodu, ehk muusikaviktoriin. Tartu Naivi viktoriin võiks ka mu hobi olla, aga ma lihtsalt ei jaksa tööpäeva õhtul sõita. Vaimselt siis. Aga muusikaviktoriin on super. Tundub isegi kummaline, et sellest saab veebruaris alles aasta, kui esimest korda viktoriinile läksime. Ajaga olen kuulnud palju sellist muusikat, mida ma varem pole kuulnud. Õudselt palju uute muusikate olemasolust olen ka kuulnud :D Näiteks viimane kord oli täiesti košmaarne kogemus. Juhtumisi oli kamraad just tol päeval oma korteri maha müünud, nii et tähistasime seda. Aga no 9,5 punkti 60 võimalikust on kaine pilguga vaadates päris piinlik. Ja me polnud viimased :D Korraldajatiimis olnud Andres jagab oma muljeid ja lugude tausta ka oma blogis. Tema valitud Cohen oli üks vähesid asju, mida me ära tundsime. Ja seda, et masin matkib biitleid, mõistsime ka. Ja loomulikult siis Valter Ojakäär. Praegu mõtisklen, kust me üldse ülejäänud punktid saime :D Muidu üldtabelis oleme hetkel lausa kolmandad :)

Aastalõopu väljakutse (4) - suurim muutus

Suurima muutuse osas ei ole väga palju konkurente, vaieldamatult kõige rohkem muutus mu elus see, et me kolisime. Mitte küll väga kaugele ja eelnevast väga erineva standardiga elukohta, aga fakt on see, et aadress on uus. Ja uksed on ka.

Muudest asjadest võib mainida ehk seda, et kasvatasin lokid välja ja olen nüüd siis täiesti pulksirgete juustega üle mitme aasta. Niiskusega tuleb kruss siiski veel sisse, aga kammides muutuvad juuksed sirgeks tagasi. Pidevast lokitamisest olid juuksed lihtsalt suht pekkis. Nüüd on üldmulje juba päris kena, nii et mängin mõttega uuesti lambaks hakata.

Oi,üks suur asi tuli veel meelde. Meil on nüüd ümbrelai voodi. Eelmises majas magasime lihtsalt madratsil, sest voodiraami teisele korrusele saamiseks oleks pidanud maha lammutama kas trepi või katuse. Ega siingi olukord parem olnud, aga Hr H ostis kokkupandava voodi, mis on nii lai, et mahume sinna isegi kolmekesi, kui vaja on. Ausalt öeldes on tõesti parem magada. Mitte ainult sellepärast, et ruumi on rohkem, vaid ka seetõttu, et vanad madratsid hakkasid juba oma elu lõppu jõudma.

Potentsiaalsetest muudatustest rääkides. Nädalavahetusel helistas Hr H sõber, et esiteks väljendada oma hämmingut. Ja teiseks soovida meile õnne uue beebi sünni puhul. Hr H väljendas vastu hämmingut ning vandus, et tema küll pole tähele pannud, et ta naine vahepeal rase oleks olnud. Segadus tulenes sõnumist, mille sõber oli saanud, ja mis kõlas umbes nii: "Täna öösel sai Ruudi endale vennakese. Kaalus teine 4217 ja oli 53 cm pikk. Nimeks sai vahva jõmm Kusti." Kuna sõber ühtki teist Ruudit ei tea, tegi ta loogilise järelduse, et ju need meie pidime olema :D

Kellega tegelikult tegemist oli, pole siiani teada. Number oli võõras ja sõber minu meelest sõnumit vastu ei saatnud. Igatahes õnnitlused tollele uuele Kustile sündimise puhul :)

Aastalõpu väljakutse (3) - jõulukingid

Ma natuke muretsesin seda teemat kirja pannes, et äkki ei tule see teema mõistlikul ajal, nii et ma ei saagi rääkida, mida ma jõuludeks kingituseks tahaksin. Õnneks mõistis saatus mu muret ja ma ei pidanudki teemade järjekorraga manipuleerima.

Huvitaval kombel pole inimesed minult juba mitu aastat küsinud, mida ma tahaksin. Ma saaks kohe vastata - uut pidžaamat (pikkade pükstega). See on üks asi, mida ma ise ei taha osta, aga kingiks saaduna kannaksin rõõmuga :D

Muidu sellest, et ma täiega fännan (jõulu)kingitusi, on vist kõik aru saanud. Sel aastal on mul nimekiri praeguseks peaaegu täidetud, ainult pakkida on veel vaja. Üldiselt on minu kingid midagi sellist, mida ma ka ise saada tahaksin.

Kellegi blogist lugesin, et sel aastal toimub blogijate vahel loosipakkide jagamine. Kus mina olnud olen? Kunagi, kui Pereklubi veel elas, toimusid seal sellised ettevõtmised. Hullult tore oli :D

Kas on peale minu veel keegi, kes tahaks võõrale inimesele pakki teha? Ma pakun ennast välja. Ja vastu teeksin ka :D