Tänasega sai täis minu blogiaasta. Selle aasta jooksul:
postitasin 137 kirjatükki (seesinane on saja kolmekümne kaheksas)
vaadati mu blogi 5321 korral (seisuga 7. august kell 18.10)
oli külastajaid 12 erinevast riigist
oli erinevaid külastajaid (arvutimaailma mõttes erinevaid siis) 930
kirjutati mulle 75 kommentaari (neist päris paljud on minu enda omad, aga ma ei viitsi kokku lugeda, kui paljud just)
on tublimad kommenteerijad olnud
Getter (kindel esikoht koos au ja kuulsusega)
Sirkka
Evelin
olen vahetanud blogi välimust umbes 5o korda, mis näitab päris hästi, millises meeleseisundis ma olen olnud (kes aru ei saanud - stressis ja otsinud asendustegevust)
Käisin juuksuris. Tegelikult juba .... nädal (?) aega tagasi. Lokke tegemas. Ma ei hakka üldse kurtma selle üle, et esimest korda lokke tehes oli õhkkond juuksuris nii mõnus, pakuti kohvi ja šokolaadi, juuksed olid pärast lokkimist ilusad, pehmed, inglilokkide sarnased ja hoidsid ideaalselt ka ilma sättimata.
Sedapuhku oli kasutusel mingi teine vedelik, no ok, ei sobinud see minu juustega nii hästi. Kohvi ega teed ega ka šokolaadi ei pakutud. Tõeline probleem on aga selles, et PÄRAST lokkide tegemist kammis juuksur mu kiharad läbi, et neid lõigata. Selle tulemusena on mul peas soeng, mille saavutamine on kõige lihtsam nõnda, et teed endale tangidega vahvlilokid ja kammid need ära. Juuksur väitis, et tegi mulle "loomulikult mõjuvad lokid." No ma ei tea, kui loomulik on käia ringi, heinasaad peas. Põhimõtteliselt on nüüd nii, et soengut arvestades ei sobi mul kanda mitte kauneid pitsilisi beeže kleite, vaid kitsaid teksaseid, tenniseid ja T-särki kirjaga "Bitch please".
Olen praegu proua Ämma juures. Tema naabritel suri eile koer ära. Härra H ja mr Marx muidugi hirnusid nagu hüäänid ja minu vagatsev pilk ei vaigistanud seda kuigi palju. Olgem ausad, ka naabrite poeg/väimees (ei mina taipa selle pere sugulussuhteid) itsitas ka. Ja ka minu kaastunne mureneb pisut, kuna tundub, et koera surm on hea ettekääne, et alates kella üheksast hommikul viina juua. Koera peied ikkagi, eksole. Aga jah, kutsu puhkab nüüd kenasti heki ääres, haual on lilled ja küünlad ning haua kõrval istuvad auvahtkonnana Tädi ja Onu ning trimpavad Gini.
Igatahes toimus neljapäevast laupäevani Rock Ramp. Ja tõepoolest, oleks ma noorem, siis mina käiksin edaspidi ainult rambil ja folgi jätaks neile elitaarsetele linainimestele, kes ei joo ega suitseta, kes käivad kontserdil rahulikult muusikat kuulamas, olles tänulik korraldajatele, kes on nii palju istekohti loonud, ja kes leiavad, et pärimeeter on parim asi, mis folgiga kunagi juhtunud on. Arvestades rambi kasvavat populaarsust, võibki lõpuks minna nii, et folk on uus vanamuusikafestival ja noored möllavad rambil. Mitte et ma ise pretendeeriksin möllamisele, ausalt, lihtsalt ei viitsi pikalt ja laialt sedalaadi asju ette võtta, aga hinguse mõttes olu ramp ikkagi parem.
See, miks mul ikkagi ka käepael oli, on seotud härra H-ga, kel on Nöpsi ees kustutamatuid teeneid, nii et ta oli listis. List aga tagas sissepääsu ainult ühele inimesele, nii et mina oleksin võinud soovi korrral osta endale pileti 20 eurtsi eest, mis minu entusiasmi arvestades ei oleks olnud mõistlik. Härra H küll teatas väga džentelmenlikult, et tema võib küll selle väljamineku teha, aga mina isiklikult teaksin paari mõistlikumat kohta, kuhu raha paigutada. Igatahes, härra H on ju erivajadustega ehk lihtsamas keeles öeldes invaliid. Sama suure protsendiga kui ratastoolis olevad inimesed, mis on minu meelest veider. OK, ma saan aru, et ta selgroog ei toimi päris nii nagu teistel inimestel ja püsti seisab ta lihtsalt tänu oma seljalihastele, aga minu meelest on tema võimalused siiski suuremad kui ratastoolis olevatel inimestel või pimedatel. Mitte et ma otseselt kurdaks, tasuta ujumised ja soodustused erinevates paikades (nt Rock Rambil) on ju toredad. Et siis härra H ütles, et tema ostab mulle sooduspileti. Oukei, põhimõtteliselt ei olnud tegemist pettusega, sest listipileti osas polnud ju vahet, kes seda kasutab. Läksime siis piletit ostma, aita.
Enne meid tormas aita sisse keegi Neiu, jooksis leti juurde ja küsis, kas siin müüakse Rock Rambi pileteid. Ei müüda, ait ei ole selle üritusega kuidagi seotud. Pöörasime siis meiegi kurva näoga ümber, mõeldes totralt pikale jalutuskäigule Statolil, kui silmasime aida uksel Piletilevi märki. Kõps tagasi uurima, KUS see Piletilevi siis asub. Tädi leti taga (naeratades):
"Mis pileteid te soovite?"
"Rock Rambi...."
"Üks või kaks?"'
"Möh?"
Kümme sekundit tagasi EI MÜÜDUD selles asutuses selle ürituse pileteid.
Ostsime pileti ära, härra H üritas isegi oma tunnistust letti lüüa, aga tädi ainult naeris südamest ja ütles, et tema küll midagi kontrollima ei hakka, eks ürituse korraldajad teevad seda ise. Nii et põhimõtteliselt oleks võinud nt vanaema pensionitunnistusega endale tasuta pileti osta, sest keegi ju nagunii ei kontrollinud.
Läksime siis pieltit käepaela vastu vahetama, tunnistust keegi ikka näha ei tahetud. Küll tekksi ootamatu hetk pärast seda, kui mina olin oma roosa paela kätte saanud. Nimelt võttis neiu leiti taga kätte ka punase paela ja teatas rõõmsalt: "Saatjale on tasuta :)" See pani juba meid ka naerma, kui tasuta, siis tasuta. Preili Sirkka tuli ja oli siis minu saatja.
Reede õhtul ei näinud me küll enam suurt midagi, sest ma lihtsalt jõudsin nii hilja linna, lapsevanema rõõmud. Nii et ainus kontsert, kus me viibisime, oli Nemesis ja see ei ole kindlasti minu lemmikbänd. Selle eest paljudele teistele meedis see väga, nii et isegi meeletu välgutamine ja paduvihm, mis sundis meid evakueeruma, ei morjendanud neid. Tehasesse sel aastal ei julgenud minna, sest eelmisel aastal oli seal heli lausa füüsilist valu tekitavalt halb.
Aga laupäeval olime tõelised festivallased, külastades
Orelipoissi (ok, selles videos pole Orelipoiss ilmselgelt üksi, rambil oli)
Def Räädut
Singer Vingerit
JMKEd
Viimane neist meeldis väga Ruudile (jah, käsime tõepoolest esimest korda kuskil sellisel täiskasvanute üritusel koos lapsega. Ma üldiselt olen püüdnud seda vältida, sest tüübiga koos käimine tähendab seda, et nautida tegelikult ei saa. Teda kuskil muruplatsil taga ajada võin ma kodus ka. Aga sedapuhku olid kõik võimalikud lapsehoidjakandidaadid reeturlikult linnast põgenenud, nii et meil polnud teist võimalust. Kokkuvõttes polnud väga hull, Orelipoisi ajal ta elas sisse, Def Räädu ajal tegin talle nalja ja ta mängis kõnniteekividega, Sinku Vinku ajal sõitis rattaga ja JMKE ajal nautis muusikat. Et oli võimalik küll, kuigi olegem ausad, väita, et sedasorti üritustel on täiesti normaalne käia lapsega, oleks siiski liig. Mõni lapsevanem näeb seda asja muidugi vist teisiti, aga ma pole kunagi ka aru saanud, mis puhul nt võetakse väikseid lapsi kaasa täiskasvanute sünnipäevadele, vanaemade-vanaisade omad välja arvatud siis. See on ju kõigile tüütus. Nojah, ma lihtsalt ei arva, et kui sa oled lapse saanud, siis peabki iga tegevus olema KOOS temaga. Ja et kui jätad ta üheks ööks kellegi teise hoole alla, et natuke pidutseda, siis oled kohe Põrgu Lita Kuninganna vmt.).
Et siis Ruudile meeldis JMKE nii palju, et ta avaldas soovi lavale lähemale minna. Naiivselt olin sellega täiesti nõus ja lasin tal enda ees minna. Minu õuduseks selgus, et Ruudil on kaasasündinud anne liikuda läbi rahvamassi, nii et üks silmapilk ja ma leidsin end sõna otseses mõttes lava eest. Saate aru, keset ööd punkkontserdi lava ees oma 120sentimeetrise pojaga. Meenusid siniseks pekstud puusakondid, mis ikka selliste kontsertide esireaga kaasas käivad. Lisaks meenus ka lugu, kui preili Getteri sünnipäeval DND kontserdil käisime ja Hetty ühe erilise kargajaga mõõtu võttis, mis päädis sellega, et ühel hetkel seisin kontserdil, siider peas. See lugu iseenesest on kohutavalt naljakas. Aga JMKE-l Ruudiga kahekesi seistes tundsin sõna otseses mõttes paanikat. Keerasin aegluubis pead ja minu kõrval seisva noore punkari silmis peegeldus mu enda õud, eriti kui ta mulle pead raputades ja täielikus hämmingus ütles: "See ei ole hea mõte." Põgenesime, sest uus lugu hakkas pihta ja ma juba tundsin, kuidas rahvamass hakkas peale suruma. Viskusime lava äärde, kuhu olid kogunenud vanad ja väsinud punkarid. Minul oli pulss täiesti laes, Ruudi nõjatus aiale ja nautis vaikides kontserti. Igaks juhuks mainin ära, et lapsel olid muidugi klapid peas, ega ma päris hull ka ei ole.
Täna hommikul oli mu postkastis arve Tele2-lt, teenuse Kõu eest perioodil 1.-31. juuli. Ma ei tea enam, kas nutta või naerda, see tundub lihtsalt haige naljana. Plaan õhata terve linn tundub juba üsna inimsõbraliku mõttena. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
...., endale teie ikka töötab. Või ma ei tea tegelikult, MIS töötab. Igatahes 20 tundi hiljem on mu lapsel esmaspäevaks koht lasteaias. Mind huvitab ainult see, kas see muutus tekkis enne või pärast üht telefonikõnet. Või kas see telefonikõne üldse toimus. Või noh, tegelikult võibolla (väkk uutele keelereeglitele) vist ei tahagi teada. Sest nii jääb mul vähemalt lootus, et ka tavakodanik saab tänapäeval Eesti vabariigis elada.
Igatahes kui ma kunagi sellest kõigest üle saan, siis peaks mälestustesse raiuma ka selle, kuidas ma lapsele lasteaiakohta organiseerisin.
Kui ma oleksin eile netti jõudnud, siis oleks "serbohorvaadi sõimu" asemel PÄRISELT sõim. Eesti-, vene- ja inglisekeelne. Rohkemates keeltes ma sõimata ei oska. Aga öö andis arutust ja nüüd mõtlen lihtsalt, et paneks pommi alla Sellele Linnale, ei midagi isiklikku enam. Krt ma ei ela ju Itaalias või Hispaanias või Kreekas, jumal küll, mul on kogu aeg külm, ilmselgelt elan ma täiesti põhjamaal. Miks siis eeldatakse, et linnavalitsus võib mingisugune poolteist kuud lihtsalt .... puhata? Ma lähen ja keedan parem mõned nõiajoogid närvide rahustuseks. Kahju, et ka teise aasta õpilased ei saa segada midagi ohtlikumat kui Sleeping Draught, just seda, mida linnavalitsusel ilmselgelt vaja ei ole -.-
Btw, mu vanemad ostsid Kirby. Maailm on ikka nii ebaõiglane.
Mul on:
lambalokid
uued prillid
abielusõrmus
Muse´i kontserdi pilet
voodi ja madrats
kaks tuba, köök, vannituba ja aed
7,5 liitrit vaarika toormoosi
4 liitrit maasika toormoosi
Mul ei ole:
absoluutselt mitte mingisugust harjumust süüa moosi
lasteaiakohta lapsele
arvet, mille järgi maksta Kõu eest
üürilepingut
Ma ei saa aru, kas siin linnas toimuvadki asjad ainult ja ainult siis, kui lööd jalaga ukse lahti ja ütled endale teie? Üks asi, millest ma aru ei saa, on see, et ametiasutused ei suuda pidada oma sõna. Lihtsalt arusaamatu. Ja ajab tigedaks. Tigedaks. Tigedaks.
Nojah, meie Hiiumaal-käigust ongi jäänud veel mälestustesse raiuda viimane lugu. Enne seda mainin veel poole suuga, et feil number kaks toimus samuti sadamas. Mul nende praamidega ikka ei lähe veel. Nagu tanklategagi. Et siis täie auruga läbi Hiiumaa sõites turgatas mulle äkitselt pähe, et püha-jumal-tule-appi: mu telefoni aku on ju tühi. Ja see tähendab, et ma ei saa tõkkepuu ees helistada, et too avaneks. Kergenduseks meenus järgmise asjana mulle, et püha-jumal oli mulle juba enne reisi appi tulnud ja öelnud: "Kallis laps, ära kunagi usalda ainult üht varianti, prindi oma praamipiletid igaks juhuks välja ka." Ja ma olin õnneks teda kuulanud. Õnnetuseks ei meenunud mulle enam, KUHU ma need parberid panin. Sellest siiski probleemi ei tekkinud, sest preili Sirkka otsis kenasti ja süstemaatiliselt mu koti läbi ja leidis üsna pea papred üles. Et siis teoreetiliselt probleemi polnud. Küll aga praktiliselt, sest selle totaka tõkkepuu ees triipkoodiga vehkides ei juhtunud MITTE MIDAGI. Ma proovisin nii. Siis naa. Siis sedamoodi. Siis todamoodi. Püha-jumal ka appi ei tulnud, kui mitte eeldada, et ta saatis sadamatöölise mu juurde. Ma siiski arvan, et too sadamtööline tuli sellepärast, et ta saab palka. Nojah, see sadamatööline võttis mu pileti, näitas masinale triipkoodi ja tõkkepuu avanes silmapilkselt. Ma ei tea noh, võin vanduda, et ma näitas masinale täpselt sama paberit täpselt sama moodi. Krt temaga, järgmisel korral laen telefoni aku lihtsalt enne reisi korralikult täis.
Feil number kolm kuulub aga juba varsti klassikaks saavate tankla-lugude seeriasse. Mõte anda välja raamat "Mis võib tanklas pekki minna" tundub järjest reaalsem. Lühidalt siis nii: kuigi ma olin enne reisi autol paagi ääreni täis valanud (absoluutselt ilma igasuguse probleemita, vastupidi - sain isegi kliendikaardi kasutamisega täiesti iseseisvalt hakkama), hakkas mul seest natuke närima, kas me ikka jõuame koju tagasi või peame kümme kilomeetrit enne lõppu kellegi kanistriga vastu kutsuma. Kuna laekumine toimus öösel, otsustasin paaki tilgakese juurde valada. Seda enam, et Ruudi torises tagaistmel juba pikemat aega, et ta sureb kohe janusse ja nälga, päris tõsiselt. Nii et üht majakesega bensujaama nähes keerasin uljalt sisse. Parkisin auto kenasti masina kõrvale, parajale kaugusele nii tankurist kui ka sildist, mis tuletas meelde, et enne tangi, siis maksa. Okei, teeme nii. Kuna oli olnud pikk sõit, tulime kõik kolmekesi autost välja jalgu sirutama ja tankima. Avasin ilma igasuguse probleemita bensuluugi, sain ilma igasuguse probleemita püstoli kätte ja paaki, AGA nagu üks teine meeldejääv kordki - mida ei saanud, oli bensiin -.- Vajutasime Ruudiga mõlemad toda lülitit, ei miskit. Vajutasin üksi, ei miskit. Preili Sirkka tuli appi ja tõmbas voolikut tankurist rohkem välja...noh, et äkki on kuidagi vussis ja bensiin ei saa voolata. Tõmbasin ka mina. Ikka ei miskit. Astusime preili Sirkkaga mõlemad kergelt vahekorda selle tankuriga, aga vaatamata meie mõlema veetlusele ei andnud need see neetud masin meile piiskagi kütust. Mässasime täiega, kui äkitselt saime aru, et meie ümber pole enma öine vaikus, vaid keegi pröökab midagi. Väikese segaduse järel tuvastasime, et bensiinijaamaputka pisikesest luugist on keegi välja pistnud oma pea ja räägib midagi. Läksime siis lähemale ja saime info, et tegelikult oli see ikkagi enne maksa, siis tangi tankla -.- Minu pisut kohmetu viite peale, et silt ütles teistpidi, teatas tädi südame rahus, et see on vana silt. OMFG -.- Okei, tellisin siis bensiini ära ja hakkasin Ruudile süüa ostma. See on muidugi alati omaette ooper, sest ta ei suuda ju valida. Ei tahtnud ta ei seda ega teist. Lõpuks ütlesin tädile, et lähen tangin vahepeal ära, siis ostame süüa. See oli loomulikult järjekordne blond hetk, sest enne pidin ju maksma ja alles siis tankima. Lõpuks võtsin mingi suvalise piruka ja joogi ning maksin ära. Pöördusin juba minekule, kui tädi väga sõbralikult ära märkis: "Seal on kõrvuti kaks püstolit, ühest tuleb diiselküte, ärge seda võtke." Ilmselgelt pidas ta meid idiootide seltskonnaks :D Kuigi olgem ausad, pärast kõike ei saa teda ka väga süüdistada. Igatahes saime lõpuks bensiini kätte, ruudi võttis ühe (!) lonksu oma joogist ja kukkus unne. Oma hotdogi ta isegi mitte ei avanud, surmani näljane nagu ta oli.
Lõpetuseks veel ka kommentaar selle tsükli postituste pealkirjadele: just nii küsis mu käest preili Sirkka, kui Kilingi-Nõmmelt Viljandi peale keerasime. Ehk siis ilmselgelt pole ma selle suguvõsa ainus tuutu ja kui ma oma uued prillid kätte saan, ei tee enam keegi vahet kumb meist kes on :D
Põhjus, miks me üldse Hiiumaale läksime, seisnes Kalana sadamas mängitavas etenduses. Tjorveni etenduses. Super mõte ja super koht ja super elamus. Jõudsime etendusepaika mõni tund enne algust ja lihtsalt olime. Ma arvan, et see oli üks mu lemmikhetki sellel reisil. Istusime mere ääres, päike paistis, täiesti rahulik ja vaikne oli, mitte kuskile ei pidanud kiirustama, võis lihtsalt istuda ja laisalt taevasse vaadata. Ruudi ja Saara Saskia käisid mudugi mööda minnes ka ujumas (see oli täiesti nii, nagu Tjorven seletas, kuidas nad jaanipäeval Pellega ujuma läksid: "See lihtsalt läks nii..."), preili Kirke lasi und ja Sirkka tegeles näputööga. Idüll, noh.
Etendus oli superluks, koht ja ilm mängisid muidugi ka väga tugevalt kaasa, aga etendus iseenesest oli ka meiesugustele Lindgreni-fännidele täitsa mokkamööda. Isegi tekst (rääkimata siis tegevusest) oli meeldivalt teosepõhine ja lisandid olid väga hea tunnetusega, sobides ideaalselt kõige muuga. Mis oli kummaline (sest ei saa ju olla ainult positiivne jutt), oli piletimüük ja istumiskohtade jagamine. Mina ostsin esietendusele pileti kaks nädalat varem ja selleks hetkeks jäi veel 7 piletit müüki. Meie üllatuseks müüdi aga ka kohapeal veel algavale etendusele pileteid, aga me mõtlesime, et ju nad teavad, mida nad teevad. Teine üllatus oli see, et etendusepaika hakati sisse laskma 15 minutit enne algust. Selle ajaga tuli siis paarsada inimest ära paigutada. Reaalsus oli selline, et 15 minutiga paigutus "saal" tõesti korralikult täis, AGA "uksetaga" oli veel nii viiskümmend inimest, kellel kõigil olid piletid ostetud. Täiesti arusaamtud :S Nii hakkas siis pressimine pihta: kõik alla viie aastased põnnid suruti esimesse ritta pikale pingile (see on arusaadav, sest nendele ei pidanud piletit ostma. Küll tänasin siinkohal jumalat, et Ruudi siiski herr S**ms*ga jätsin, sest jah....ma parem ei hakka rohkem mõtlema). Toodi kohale lisatoolid, paigutati vahekäiku matte, lava kõrvale toole ja matte...Prrrr, väga piinlik oli. Seda enam, et kogu seda trianglit oli juhtima pandud kleenukesed umbes nii 14-15aastased tüdrukud, kes pidid nüüd siis selgitama inimestele, kes olid ostnud endale üldsegi mitte odava pileti, et nad peavad maas istuma, sest miskipärast nad ei mõelnud pileteid müües, et kõik piletiga inimesed võivad ka kohale tulla. Kurb oli see, et see jant kestis 25 minutit, seega etenduse lõpp oli 25 minutit hiljem, mis lükkas uppi meie kaunilt koostatud masterplani :( ja pani meid nagu hullumeelseid kohe pärast etenduse lõppu minema tormama. Me polnud muuseas ainsad :D Ühesõnaga jah, see asi jättis ikkagi mõru maitse suhu, ma tõesti loodan, et järgmistel etendustel suudeti seda kõike vältida.
Aga isegi vaatamata sellisele üsna tugevale negatiivsele emotsioonile enne etendust meeldis mulle meeletult kõik see, mida näidata. Ma naersin nagu hüään ja pillisin nagu krokodill (jah, nad olid nii julmad, et panid Pootsmani mahalaskmise loo ka sisse -.-) ja ma olen täitsa veendunud, et Kalana-Malin oli palju "õigem" kui Rootsi filmi Malin. Ja kõik stseenid olid äärmiselt sujuvalt ühendatud ja lapsed mängisid nii mõnusalt ja vabalt ja laulud olid täiesti loogiliste kohtade peal, mitte nii, et sa hakkad vaatajana kõva häälega naerma laulu kohas, sest see mõjub nii totakalt. Lauldi siis, kui kõik normaalsed inimesed laulaksid :D Ja ilm - nii ilus, nii vaikne ja päikesepaisteline, täpselt samasugune nagu Tjorveni raamat ise.
Kahjuks väga palju pilte netist leida pole, aga ma illustreeriva materjalina siiski lisan etenduse FB leheküljelt:
