Eestisse on vähem maad kui Paidesse (osa 4) ehk Käisin tanklas vol 3

Nojah, meie Hiiumaal-käigust ongi jäänud veel mälestustesse raiuda viimane lugu. Enne seda mainin veel poole suuga, et feil number kaks toimus samuti sadamas. Mul nende praamidega ikka ei lähe veel. Nagu tanklategagi. Et siis täie auruga läbi Hiiumaa sõites turgatas mulle äkitselt pähe, et püha-jumal-tule-appi: mu telefoni aku on ju tühi. Ja see tähendab, et ma ei saa tõkkepuu ees helistada, et too avaneks. Kergenduseks meenus järgmise asjana mulle, et püha-jumal oli mulle juba enne reisi appi tulnud ja öelnud: "Kallis laps, ära kunagi usalda ainult üht varianti, prindi oma praamipiletid igaks juhuks välja ka." Ja ma olin õnneks teda kuulanud. Õnnetuseks ei meenunud mulle enam, KUHU ma need parberid panin. Sellest siiski probleemi ei tekkinud, sest preili Sirkka otsis kenasti ja süstemaatiliselt mu koti läbi ja leidis üsna pea papred üles. Et siis teoreetiliselt probleemi polnud. Küll aga praktiliselt, sest selle totaka tõkkepuu ees triipkoodiga vehkides ei juhtunud MITTE MIDAGI. Ma proovisin nii. Siis naa. Siis sedamoodi. Siis todamoodi. Püha-jumal ka appi ei tulnud, kui mitte eeldada, et ta saatis sadamatöölise mu juurde. Ma siiski arvan, et too sadamtööline tuli sellepärast, et ta saab palka. Nojah, see sadamatööline võttis mu pileti, näitas masinale triipkoodi ja tõkkepuu avanes silmapilkselt. Ma ei tea noh, võin vanduda, et ma näitas masinale täpselt sama paberit täpselt sama moodi. Krt temaga, järgmisel korral laen telefoni aku lihtsalt enne reisi korralikult täis.

Feil number kolm kuulub aga juba varsti klassikaks saavate tankla-lugude seeriasse. Mõte anda välja raamat "Mis võib tanklas pekki minna" tundub järjest reaalsem. Lühidalt siis nii: kuigi ma olin enne reisi autol paagi ääreni täis valanud (absoluutselt ilma igasuguse probleemita, vastupidi - sain isegi kliendikaardi kasutamisega täiesti iseseisvalt hakkama), hakkas mul seest natuke närima, kas me ikka jõuame koju tagasi või peame kümme kilomeetrit enne lõppu kellegi kanistriga vastu kutsuma. Kuna laekumine toimus öösel, otsustasin paaki tilgakese juurde valada. Seda enam, et Ruudi torises tagaistmel juba pikemat aega, et ta sureb kohe janusse ja nälga, päris tõsiselt. Nii et üht majakesega bensujaama nähes keerasin uljalt sisse. Parkisin auto kenasti masina kõrvale, parajale kaugusele nii tankurist kui ka sildist, mis tuletas meelde, et enne tangi, siis maksa. Okei, teeme nii. Kuna oli olnud pikk sõit, tulime kõik kolmekesi autost välja jalgu sirutama ja tankima. Avasin ilma igasuguse probleemita bensuluugi, sain ilma igasuguse probleemita püstoli kätte ja paaki, AGA nagu üks teine meeldejääv kordki - mida ei saanud, oli bensiin -.- Vajutasime Ruudiga mõlemad toda lülitit, ei miskit. Vajutasin üksi, ei miskit. Preili Sirkka tuli appi ja tõmbas voolikut tankurist rohkem välja...noh, et äkki on kuidagi vussis ja bensiin ei saa voolata. Tõmbasin ka mina. Ikka ei miskit. Astusime preili Sirkkaga mõlemad kergelt vahekorda selle tankuriga, aga vaatamata meie mõlema veetlusele ei andnud need see neetud masin meile piiskagi kütust. Mässasime täiega, kui äkitselt saime aru, et meie ümber pole enma öine vaikus, vaid keegi pröökab midagi. Väikese segaduse järel tuvastasime, et bensiinijaamaputka pisikesest luugist on keegi välja pistnud oma pea ja räägib midagi. Läksime siis lähemale ja saime info, et tegelikult oli see ikkagi enne maksa, siis tangi tankla -.- Minu pisut kohmetu viite peale, et silt ütles teistpidi, teatas tädi südame rahus, et see on vana silt. OMFG -.- Okei, tellisin siis bensiini ära ja hakkasin Ruudile süüa ostma. See on muidugi alati omaette ooper, sest ta ei suuda ju valida. Ei tahtnud ta ei seda ega teist. Lõpuks ütlesin tädile, et lähen tangin vahepeal ära, siis ostame süüa. See oli loomulikult järjekordne blond hetk, sest enne pidin ju maksma ja alles siis tankima. Lõpuks võtsin mingi suvalise piruka ja joogi ning maksin ära. Pöördusin juba minekule, kui tädi väga sõbralikult ära märkis: "Seal on kõrvuti kaks püstolit, ühest tuleb diiselküte, ärge seda võtke." Ilmselgelt pidas ta meid idiootide seltskonnaks :D Kuigi olgem ausad, pärast kõike ei saa teda ka väga süüdistada. Igatahes saime lõpuks bensiini kätte, ruudi võttis ühe (!) lonksu oma joogist ja kukkus unne. Oma hotdogi ta isegi mitte ei avanud, surmani näljane nagu ta oli.

Lõpetuseks veel ka kommentaar selle tsükli postituste pealkirjadele: just nii küsis mu käest preili Sirkka, kui Kilingi-Nõmmelt Viljandi peale keerasime. Ehk siis ilmselgelt pole ma selle suguvõsa ainus tuutu ja kui ma oma uued prillid kätte saan, ei tee enam keegi vahet kumb meist kes on :D