Eestisse on vähem maad kui Paidesse, eksju?(osa 3)

Põhjus, miks me üldse Hiiumaale läksime, seisnes Kalana sadamas mängitavas etenduses. Tjorveni etenduses. Super mõte ja super koht ja super elamus. Jõudsime etendusepaika mõni tund enne algust ja lihtsalt olime. Ma arvan, et see oli üks mu lemmikhetki sellel reisil. Istusime mere ääres, päike paistis, täiesti rahulik ja vaikne oli, mitte kuskile ei pidanud kiirustama, võis lihtsalt istuda ja laisalt taevasse vaadata. Ruudi ja Saara Saskia käisid mudugi mööda minnes ka ujumas (see oli täiesti nii, nagu Tjorven seletas, kuidas nad jaanipäeval Pellega ujuma läksid: "See lihtsalt läks nii..."), preili Kirke lasi und ja Sirkka tegeles näputööga. Idüll, noh.

Etendus oli superluks, koht ja ilm mängisid muidugi ka väga tugevalt kaasa, aga etendus iseenesest oli ka meiesugustele Lindgreni-fännidele täitsa mokkamööda. Isegi tekst (rääkimata siis tegevusest) oli meeldivalt teosepõhine ja lisandid olid väga hea tunnetusega, sobides ideaalselt kõige muuga. Mis oli kummaline (sest ei saa ju olla ainult positiivne jutt), oli piletimüük ja istumiskohtade jagamine. Mina ostsin esietendusele pileti kaks nädalat varem ja selleks hetkeks jäi veel 7 piletit müüki. Meie üllatuseks müüdi aga ka kohapeal veel algavale etendusele pileteid, aga me mõtlesime, et ju nad teavad, mida nad teevad. Teine üllatus oli see, et etendusepaika hakati sisse laskma 15 minutit enne algust. Selle ajaga tuli siis paarsada inimest ära paigutada. Reaalsus oli selline, et 15 minutiga paigutus "saal" tõesti korralikult täis, AGA "uksetaga" oli veel nii viiskümmend inimest, kellel kõigil olid piletid ostetud. Täiesti arusaamtud :S Nii hakkas siis pressimine pihta: kõik alla viie aastased põnnid suruti esimesse ritta pikale pingile (see on arusaadav, sest nendele ei pidanud piletit ostma. Küll tänasin siinkohal jumalat, et Ruudi siiski herr S**ms*ga jätsin, sest jah....ma parem ei hakka rohkem mõtlema). Toodi kohale lisatoolid, paigutati vahekäiku matte, lava kõrvale toole ja matte...Prrrr, väga piinlik oli. Seda enam, et kogu seda trianglit oli juhtima pandud kleenukesed umbes nii 14-15aastased tüdrukud, kes pidid nüüd siis selgitama inimestele, kes olid ostnud endale üldsegi mitte odava pileti, et nad peavad maas istuma, sest miskipärast nad ei mõelnud pileteid müües, et kõik piletiga inimesed võivad ka kohale tulla. Kurb oli see, et see jant kestis 25 minutit, seega etenduse lõpp oli 25 minutit hiljem, mis lükkas uppi meie kaunilt koostatud masterplani :( ja pani meid nagu hullumeelseid kohe pärast etenduse lõppu minema tormama. Me polnud muuseas ainsad :D Ühesõnaga jah, see asi jättis ikkagi mõru maitse suhu, ma tõesti loodan, et järgmistel etendustel suudeti seda kõike vältida.

Aga isegi vaatamata sellisele üsna tugevale negatiivsele emotsioonile enne etendust meeldis mulle meeletult kõik see, mida näidata. Ma naersin nagu hüään ja pillisin nagu krokodill (jah, nad olid nii julmad, et panid Pootsmani mahalaskmise loo ka sisse -.-) ja ma olen täitsa veendunud, et Kalana-Malin oli palju "õigem" kui Rootsi filmi Malin. Ja kõik stseenid olid äärmiselt sujuvalt ühendatud ja lapsed mängisid nii mõnusalt ja vabalt ja laulud olid täiesti loogiliste kohtade peal, mitte nii, et sa hakkad vaatajana kõva häälega naerma laulu kohas, sest see mõjub nii totakalt. Lauldi siis, kui kõik normaalsed inimesed laulaksid :D Ja ilm - nii ilus, nii vaikne ja päikesepaisteline, täpselt samasugune nagu Tjorveni raamat ise.

Kahjuks väga palju pilte netist leida pole, aga ma illustreeriva materjalina siiski lisan etenduse FB leheküljelt:

Malin (Tiina Adamson)

Melker (Jaanus Rohumaa) ja Märta (Garmen Tabor)

Nisse (Margus Tabor)

Pootsman (Tõnu Tamm)