Thursday, June 18, 2015

Praha - mõnus linnapuhkus

Meie sugukondlik dessant Praha linna kulges edukalt, kõik jäid ellu, keegi paljaks ei varastatud ja keegi ise kaotsi ka ei läinud. Aga enne veel, kui jõuan selleni, kuidas me prl Lumivalgekese lõpetamisel kõik päeval kella kaheteistkümnest šampanjast parajalt švipsis olime või kuidas ma ühel õhtul Karli sillal Kauri kohtasin, mõningad ülestähendused Praha enda kohta.

Esiteks tuleb ära märkida, et Praha on väga lahe linn. Ma ei saagi aru, miks ma varem pole mõelnud sellele, et Praha on mõnusalt keset Euroopat. Näiteks läheb sealt neli korda päevas buss Berliini. Normaalne, eks :D Prahasse endasse pole ka kuigi keeruline saada, meie läksime AirBalticuga ja lennupiletid olid umbes 150 eurot. Samas sõltusime väga kuupäevadest, suvalistel kuupäevadel varakult ostes saaks ka sajaga. See tähendab küll ainult 8 kilo käsipagasit, aga vähese tavaariga ongi hea liigelda. Oma autoga kohale sõites kulus sugulaste näitel kaks päeva, kui öösel mitte magada, siis saab kiiremini ka.

Lennujaamast linna pole väga pikk maa, taksoga sõidetav distants. Arvestama peaks 20-30 euroga, natuke oleneb, kuhu sõidad loomulikult. Ja millega maksad, sest Tšehhi on see tore maa, kes pole eurodele üle läinud, seega on neil oma kohalik valuuta, krooninimeline. Kurss on Eestis vahetades üks kahekümne seitsmele, taksos aga üks kahekümnele. Nii et taksos tasub maksta kroonides ;) Taksot saab muuseas tellida numbrilt 14014, need pidavat olema suht normaalsed, sest "töötavad lennujaama heaks ja petvat vähem kui teised" (nagu ütleb prl Lumivalgeke). Meil pretensioone tõesti polnud, kui taksojuht meid ka röövis, siis tema ei saanud sellest rikkaks ja meie ei jäänud vaeseks.

Raha tasub kaasa vahetada, aga seda, kui palju, on väga raske öelda. Kohvikutes ja poodides saab maksta kaardiga, aga ÕlleAias võeti vist ainult kroone vastu. Hinnad ajavad hullusti segadusse, sest tunduvad kangesti suured. Kõige lihtsam on meeles pidada, et 100 krooni on neli eurot, nii saab suurusjärgu enam-vähem kätte. Väljas õhtust süües kulub nii umbes 15 eurot inimese kohta, loomulikult on võimalik ka kallimalt õhtustada, aga näiteks ühel õhtul sõin ma pastat ja panna cottat ja jõin ühe cappucino ning kulu oli 12 eurot. Tippi jäetakse tavaline 10%, ka kaardiga makstes.

Prahas kohapeal tasub liigelda ühistranspordiga, sest see süsteem töötab väga hästi. Ja neil on ju metroo, mis on minusuguse väikeriigi kodaniku jaoks eriti meelitav. Mulle õudselt meeldib metrooga sõita. Poole tunni pilet, millega saab sõita kõikide transpordivahenditega (k.a funikulöör :D ), maksab 24 krooni (1 euro), päevapilet on 100 krooni, kolme päeva oma 300 krooni, kolme kuu oma 270 krooni. Ehk siis pikemalt kohal viibides kulub linnas liiklemiseks tõesti marginaalne summa. Kusjuures ka öösel saab trammiga ringi rallida, metroo paneb keskööl pillid kotti. Metroo on hästi lihtne, kolm liini, ja metroole kohaselt väga kiire.

Ööbimiskohtadest ei oska ma suurt midagi rääkida, meil oli korter Vinogradovis (tegelikult küll mingi tšehhikeelne variant viinamarjadest, Vinohrady näiteks :D), mis on siis praktiliselt kesklinnas (päris tsentrumist paras jalutamismaa). Kui oma autoga Prahasse minna, siis ma ei soovitaks korterit sinna võtta, sest Praha kesklinn ei ole mõeldud autoga liiklemiseks, veel vähem auto parkimiseks. Ma kohati  ikka vaatasin ja mõtlesin, et see ei ole võimalik :D Muidu on see kant väga-väga ilus ja mõnus, suured vanad majad, suured vanad puud. Ja toredad tänavanimed - meie liikusime Frantsuskat pidi Zagrebska kaudu Varšavska peale ja lõpuks oma tänavale, mille nimi oli kahjuks liiga keeruline, et välja hääldada. Aga põhimõtteliselt on head meeldejäävad nimed sealkandis.

Vaatamisväärsustest tuleks kindlasti üle kaeda Karli sild, soovitatavalt mitte nädalavahetusel, sest miskipärast on see õudselt populaarne koht ja väidetavalt saab seal tipptunnil ainult hästi kiiresti paigal seista. Meie liikusime üle silla esmaspäeva lõuna ajal ja siis sai ise tempo valida.

Loomulikult peab vaatama igal täistunnil toimuvat kujude ilmumist raekoja kellal (kestab väga lühikest aega, ma esimesel korral jäin hetkeks mõtlema ega näinundki :D). Hmmm, mul tuli just meelde, et ma pidin välja uurima, KUIDAS seda kella ikkagi sihtotstarbeliselt vaadata, sest pealiskaudne jälgimine ei andnud vastust :D Keegi teab äkki?

Jalutama peaks kindlasti ka kindlusesse, vaatama kirikut, mida ehitati tuhat aastat ja mille peal saab siis testida oma teadmisi arhitektuurist. Sealsamas on ka Kuldne tänav, kus elas kunagi Franz Kafka. Piirkondadest on vaatamisväärsuseks veel juudikvartal juudi surnuaiaga, millest parima ülevaate saab filosoofiateaduskonna naistevetsu aknast.

Rohkem mul konkreetseid vaatamisväärsusi meelde ei tule, aga Prahas tasub niisama ringi jalutada ja näiteks otsida majadelt majamärke, mida kasutati majanumbrite asemel. Ühel majal oli märgiks näiteks Meduusa. Noh, Sigmund Freudi maja Vaclavi platsis tasub muidugi ka vaadata. Praha on arhitektuuriliselt ses mõttes huvitav linn Kesk-Euroopas, et ta jäi II maailmasõjas puutumata. Seal hävitati täpselt üks hoone, sakslased põletasid ära minnes arhiivi maatasa. Kui nad seda ka poleks teinud, siis oleks väga imelik olnud.

Selle kõige olulisema teema juurde jõudes võib kinnitada, et õlut juuakse Tšehhis kõvasti ja see on meeldiva hinnaga. Õllest parem on minu meelest aga Tšehhis siider, sest see on kuiv ja serveeritud jääga, keele viib alla. ÕlleAia siider maksis 45 krooni, õlu 35, nii et pole midagi imestada, kui prl Lumivalgeke, kes elas selles linnas kolm aastat, tunnistas, et tema küll ei tea ühtegi põhjust, miks peaks õlut mitte jooma :D Siinkohal on ehk paslik ka ära märkida, et WC-s saab Prahas käia tavaliselt 10 krooni eest, ÕlleAed saab oma kasumi ilmselt mahu pealt, sest seal saab viiega.

Suhtlemine kohalikega toimub inglise keeles, ei maksa lasta end eksitada tšehhi keele sarnasusest vene keelega (siltidest saab vene keele oskaja väga hästi aru), seda keelt väldivad nad väidetavalt veel rohkem kui meie Eestis. Ma ei tea, sest vene keelt rääkida ma nagunii ei oska.

Kokkuvõttes siis - Praha on väga lahe linn, kus suhteliselt soodsalt saab väga mõnusa linnapuhkuse veeta. Kõik Prahasse!

18 comments:

  1. Vinohrady jah, ikka Vinohrady, vt "Panoptikumi" raamatust (kui ma Prahas käisin, siis käisin just selle raamatu jälgedel ringi, eriti Malá Strana kandis mööda Čertovka kallast mõistatamas, kus see koht nüüd oligi, kus Mark Lebowicz Krakovist võrgutavalt oma briljanthambaga naeratas.

    ReplyDelete
  2. "Panoptikumi" link korralikult.
    https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?16154

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lahe, nüüd on mul juba kaks raamatut, mida tšehhi kirjandusest võiks lugeda ;)

      Delete
    2. See + VVV? No mõlemad lähevad kiiresti. Ja kinnitan, et ka "Panoptikum" on tore lugemine!

      Kui veel tšehhi-raamatu-soovitusi, siis mulle meeldisid lapsena väga Üheksa muinasjuttu. Rõõmuga nägin omaenda last seda eile lugemas.

      Delete
    3. veel suurepäraseid tšehhi (laste)raamatuid:
      Marie Majerova, "Tütarlaps, kes mängis Robinsoni"
      Miloš Macourek, "Muinasjutte"

      (ma ei tea, mis neil nende M-tähtedega on)

      Delete
    4. Macoureki muinasjutud panevad täiega katuse sõitma, ma olen neid selle koha pealt õieti alles täiskasvanuna hindama õppinud.
      Lisaks on seal piltide peal ilusaid Tartu vaateid. Seal pildil, kus linnukesed vaipa kannavad, on Inglisild näiteks.

      Delete
    5. ...aga "Üheksa muinasjutuga" on mul selline lugu, et lapsena lugedes oli see hästi lõbus raamat, eriti meeldisid mulle keelemängud stiilis "sünge šotlane Waiton, kes aina vait on", ja pealekauba olin ma Sidney Halli armunud. Aga nüüd üle lugedes on see kohati ootamatult nutukaks osutunud - mitte halvas mõttes ja mitte et naljakad kohad enam naljakad ei oleks.

      Delete
    6. Huvitav, ma arvasin, et meil olid mu lapsepõlves kõik ilmunud raamatud, aga näib, et päris nii see siiski polnud. "Üheksa muinasjuttu" on minu jaoks võõras, samamoodi "Tütarlaps, kes mängis Robinsoni". Ja "Valge võtme vennaskonda" pole ma ka enne näinud.

      Aga Macoureki muinasjutud mul olid. Ma ei mäleta mitte midagi neist, aga ma mäletan tunnet, et need lood olid miskipärast minu jaoks häirivad. Sedamoodi häirivad nagu see muusikavideo, kus tüdruk tantsib.

      Delete
    7. aga äkki nüüd suurest peast ei häiri? sellised asjad muutuvad.

      Amado "Gabriela" oli minu jaoks teismelisena higav, samamoodi "Punane ja must" - ja mõlemad läksid minu jaoks lahti millalgi kolmekümne tuuris. Karlssoni-raamatud olid lõbusad, aga häirivad ja kohati väga sünged - ja just see aspekt annab täiskasvanuna lugedes sellele ühe mõõtme juurde (et ei ole siin midagi lapsepõlve süütud muretud mängud, hoopis südamevalu ja ülekohus iga nurga taga). Ja "Pipi" jättis mind lapsena Lindgreni raamatutest vist kõige külmemaks, aga nüüd vaatan, et ohoo, täiesti omaette kvaliteet, sellise paueriga, mida Lindgrenil mujal ei olegi.

      Macourek häiris mind lapsena veidi ka, st piisavalt, et see ei olnud mul päris lemmikraamat. Ja nüüd loen ja vaatan, et issake, seda lugedes ei ole mingeid kehaväliseid kemikaale vaja, et teisenenud tajuseisundeid saada.

      Delete
    8. ja vastupidi on (kahjuks) ka, Calvino oli varateismelisena hull lemmik ja hiljem jätab kuidagi jahedaks, vbla sellepärast, et ta kirjutabki kuidagi jahedalt. Ja millalgi kooli aegu meeldis mulle André Maurois ja kui Calvino puhul võib lihtsalt nentida, et nuh, maitse muutub, siis Maurois-vaimustuse pärast on mul praegu ikka piinlik. mitte et teda ei võiks mingis meeleolus lõbus lugeda olla, aga vaimustuda... see on umbes nagu pidada Edgar Wallace'it suureks kirjanikuks.

      Delete
    9. Ma võtsin plaani Macoureki raamatu uuesti läbi lugeda. See vajab küll teatavat kaevumist :D

      Kusjuures Pipist lugesin ma alati ainult kaht lugu - Pipi sünnipäeva ja Pipi lahkumispeo oma. Aga paari nädala eest panin just Pipi pojale lugemisjärjeks, vaatab, kas vahepealsete aastatega on midagi muutunud.

      Delete
    10. Mul ei ole praegu Macourekit käepärast, et järele vaadata, aga hakkasin mõtlema, et äkki on see üks neid raamatuid, kus otsene kõne on ilma jutumärkideta. Kui nii, siis see võis olla minu häirituse põhjus.

      Just nagu mind häirib mõne raamatu šrift, nii et Varraku rohekashalle raamatuid naljalt ei suudagi kätte võtta, kui just õudselt kõvu soovitusi ei ole.

      Delete
  3. 150 euri lennukipiletite peale- see on siis edasi-tagasi ja kui mitu inimest?
    Palju umbes ööbimise peale kulus?

    ReplyDelete
    Replies
    1. 150 inimese kohta edasi-tagasi. Aga see oli ka ainult käsipagasiga, mis lühikesel reisil väga ei sega. Ainult siis on pahasti, kui tahad suuremat pudelit Becherovkat või absinti kingituseks kaasa osta :D Meil oli see eelis, et teine seltskond liikus minibussiga, nii et käsipagasisse sobimatu kraami sai neile sokutada.

      Korter maksis 210 eurot kolmeks ööks, meie olime kolmekesi, mis tähendab, et tegelikult olid lennupiletid tsipa odavamad isegi, sest esmane väljaminek oli meil inimese kohta 200 eurot. Meie korter oli muidu kolmetoaline, aga just enne seda, kui me minema hakkasime, tuli kiri, et eelmised kodanikud olid ühe voodi ära lõhkunud :D, mis tähendas, et reaalselt oli meie kasutuses kaks tuba, mina elasin elutoas.

      Delete
  4. Praha on üks mu lemmikutest. Alati tahaks tagasi.

    ReplyDelete
  5. Rumcajs ikka loetud, ma loodan?

    ReplyDelete
  6. Ma alati soovitan kõigile Prahahuvilistele Vojtěch Steklači "Kollast Robertit" - samuti lasteraamat, aga väga äge kriminulliparoodia :) Nii Vaclavi väljak kui muud Praha tuntud kohad sees, lisaks suurepärased illustratsioonid.

    ReplyDelete