Meie aja kangelane

Kui ma avastasin, et Pärnu mängib "Meie aja kangelast", plaksutasin käsi ja müügisin mõnda aega. Ikkagi Lermontov, Vene aristokraatia spliin 19. sajandil, tühjad armulood ja duellid. Seda kõike ma armastan. Kuigi "Meie aja kangelane" pole juba ammu enam õppekavas kohustusliku lugemise all kirjas, meeldib mulle sellest ka noortega rääkida, sest minu meelest on see lahe raamat.

Siis mingil ajal kirjutas Ritsik, et tema käis vaatamas ja talle meeldis, sest see polnud mingi "sõidame Moskvasse, õekesed" hala (refereering mälu järgi, kui Ritsik teisiti kirjutas, siis... kirjutas ta teisiti :D). See pani mind pisut muretsema, sest just see mind tolleaegse vene kirjanduse juures võlub. Et kui seda pole, mis siis üldse alles jääb?!?

Eile käisime siis vaatamas seda asja ja ma olin täiesti vaimustunud! Tõepoolest, spliini polnud, vähemalt mitte klassikalises mõttes, aga see-eest oli kõike muud hästi palju.

Esiteks oli lavakujundus täiesti geniaalne. Asju oli palju, aga kõik olid kasutusel, kõik mängisid kaasa, kusjuures kõik asjad mängisid mitut rolli ja väga hästi sobisid kõiki neid mängima. Muusikaline kujundus meeldis mulle väga. Ja näitlejate mäng meeldis ka. Ma sain väga hästi aru, miks naised pärast Petšorinit enam kedagi teist armastada ei suutnud.

Kogu lavastus oli lopsakas, samal ajal hästi harmooniline. Huvitav, kas lopsakus tuleneski slaavi verest, mis voolab nii lavastaja kui ka kunstniku veres? Igatahes oli see vaatamisväärsus.

Ja kuna lugu ise meeldib mulle nagunii, oli väga hea elamus.

Enne teatrit hüppasime läbi ka Uue Kunsti Muuseumist ja vaatasime nõukogudeaegset eesti kunsti, mis oli ka tore.

Selline tore laupäev oli.