Kuna üks mu lähisugulastest hiljuti natuke ebaõnnestunult Ants Antsonit tegi, olen viimasel ajal sattunud päris mitmel korral maakonnahaiglasse aega parajaks tegema. Suur oli minu rõõm, kui selgus, et inimestele, kes peavad haiglas mitte sihtotstarbeliselt olema, on üles seatud tore puhkenurk väikese raamatukoguga. Terved riiulid igasugust toredat kraami :) Kohe esimesel korral laenutasin endale sealt Toom Õunapuu "Katkestusseisu". Mäletan seda raamatut oma lapsepõlvest, aga kuna see oli väikeseformaadiline liimköites teos, oli see minu ajaks juba üsna kulunud. Nagu ka näiteks "Karlsson katuselt", mille lõpp, kus Hildur ja Julius abielluvad, tundub mulle täiesti vale, sest minu lapsepõlveraamatus seda osa enam polnud. Või mu lemmikraamat "Tee viib kaugusse", mille algust sain ma lugeda alles täiskasvanuna. Igatahes. Laenutasin "Katkestusseisu" ja lugesin rõõmsalt läbi. Süsteem on selles raamatukogus tore - laenuta, loe kas koha peal või võta kaasa, too tagasi või asenda mõne teise raamatuga. Mina viisin tagasi, sest teist korda ma seda enam lugeda vist ei viitsiks. Täna jäi mulle silma Gorki "Ema", millega on juhtunud nii, et seda lugenud mu pole. Analüüse küll :D Kahjuks sattusin puhkenurgas nii hoogu, et lugemiseni ei jõudnud. Ehk mõnel järgmisel korral.
Aga põhiline on see, et mulle meeldis selle väikese raamatukogu mõte. Muutis mu haiglasoleku kohe palju rõõmsamaks :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Me plaanime kevadel endale lasteaeda sarnase ideega raamatukogu tekitada. Mitte ilmselt küll maailma klassikutega, vaid lasteraamatute ja ehk ka mõne raamatuga emadele laste arengu kohta vms. Idee on täiustamisel, aga tundub armas :)
ReplyDeleteOn küll armas :) Kas teil on ka plaan selveraamatukoguna?
ReplyDeleteJaa, ikka. Kuigi ilmselt koha peal lugemise võimalust me ei paku (et nagu mõnus diivan ja küpsised), sest kes ikka on lapsele järgi tulnud, võiks temaga kenasti koju minna. Aga raamatuid saab enda äranägemise järgi võtta nii lihtsalt laenuks kui ka päris endale ja omalt poolt võib mingitel tingimustel arvatavasti ka asemele tuua (aga ka need tingimused on alles arutamisel, sest meil on endalgi kümme virna erinevate maade muinasjutte, mida keegi enam ei loe :D).
ReplyDeleteIgatahes on see mõte hästi vahva. Mulle meeldib juba see, et see töötab inimeste usaldamise pealt - võta ja too tagasi, isegi siis, kui keegi otseselt ei kontrolli ja kurja kirja ei saada, et peab tagasi tooma :)
ReplyDeleteJõgeva bussijaamas on viimasel ajal selline riiul olnud, kus lektüür pidevalt vaheldub, üks kord oli näiteks hunnikute viisi väliseesti kirjastustes välja antud asju ja peoga Tarzanit peale.
ReplyDeleteMa olen mitu päeva selle bussijaamaraamatukogu peale mõelnud. Järjest erilisem tundub, sest seal käib ju igatsugu rahvast (erinevalt haiglast ja lasteaiast). Ja ikka toimib, fantastiline!
Deletepõhimõte on vist küll vähem raamatukogu ja rohkem raamatujagamisriiul. et kellel üle, see toob, ja kellel vaja, see viib.
Delete"Tee viib kaugusse" on ka minu üks lemmikuid; muidugi järjekordselt sattusin ma tema teist osa ("Kevad") enne lugema kui esimest :)
ReplyDelete"Kevadest" kuulsin ma oma lapsepõlves ainult legendilaadseid jutustusi, näinud polnud. Kuni ükskord juba gümnasistina sattusin klassiõele külla, kelle riiulis see raamat seisis. Milline mõnu oli seda lugeda. Siiani ei saa ma täpselt aru, miks ma varem raamatukogust ei küsinud :D Kuna ma ei teadnud mitte kedagi peale oma perekonna, kes oleks seda raamatut lugenud, arvasin vist, et ega raamatukoguski sellist asja pole.
Delete