Minu päev

Daki alustas "Minu päeva" postitustega ja see on minu meelest jumalast lahe :) Vaikselt hakkab see edasi imbuma, nii et ma panen oma päeva ka kirja.

Ses mõttes on jama, et meil oli sel nädalal arvestuste nädal, nii et graafik on vähe segane. Aga kuna järgmisel nädalal on vaheaeg (jeeeeesssss!!!), oleks järgmisel nädalal veel jamam kirjutada. Sellist päris üldist asja ka ei taha kirjutada :) Nii et tuleb päev sellest nädalast.

Telefon hakkab äratama mind 6.35. See pole päris tavaline aeg, sest mu tööpäev ei alga tavajuhtudel kell kaheksa (natuke teeb mind murelikuks asjaolu, et uuel tsüklil algavad mu tunnid kahtlaselt tihti kaheksast...), aga arvestused pannakse loomulikult esimesest tunnist alates. Seega viis enne seitset ajan end voodist püsti. Ma olen see tüüp, kes vajab eeläratust.

Äratusele järgnevad hommikused tegevused, mille käigus toimub ka poja äratamine. Ka tema jaoks on "esimese tunni päevad" mõnevõrra häirivad. Ta küll väga ei protesti, lihtsalt magab edasi. Lõpuks, kui ma olen saanud oma asjad aetud ja kohvi tassi, lükkan Ruudi lihtsalt voodist välja ja sunnin tegutsema. Hirmuga mõtlen järgmisele aastale, kui ta peab hakkama enne kooli hommikust sööma. Ma ei jaksa seda ju teha!

Viis pärast poolt kaheksat saame uksest välja. Auto on õnneks katuse all, tänu sellele on ka külmematel päevadel aknad puhtad. Ma kusjuures ei ole päris täpselt aru saanud, kuidas see võimalik on, sest auto on tõesti lihtsalt katuse all, mitte garaažis.

Siis sõidame läbi linna (city nagu meil siin on), passime valgusfooride taga, kuulame Raadio 2 hommikuprogrammi, Ruudi tukub. Lasteaias läheb kiirelt, tervitused ja juba ongi head-aega-kallistused.

Tagasi töökoha poole, võitlus parkimiskoha eest ja tööpäev algab. Konkreetsel päeval on kavas kuus tundi proovieksamit. Või siis kuus tundi puhast piina. Raamatukogu juhataja lubab pärast üheksat mulle hommikusöögipausi võimaldada. See on järgneva kolme ja poole tunni jooksul ainus rõõmus hetk. Kella poole üheks hakkan vaikselt hulluks minema. Kõht on ka tühi. Hiilin välja ja raamatukoguhoidja, hea inimene, võtab vahikorra taas üle. Lõunasöök ja kohv, mille kõrvale klõpsin televiisorit. Ilmselgelt ei ole sealt midagi vaadata.

Kell 14.21 on ametlik lõpp, viimane õpilane lõpetab kümme minutit enne seda. Otsin tugevaid noori, kes aitaks ÕSe riiulisse tagasi viia, aga ei leia kedagi. Tassin siis ise, kerge füüsiline koormus teeb ainult head.

Vajun täiesti kurnatult õpetajate tuppa ja asun enda klassi töid üle vaatama, tuvastan neli puudujat ja püüan loiult ette kujutada, kuidas nad proovieksamit järele teevad. Pärast tunde.

Ainesektsiooni juht on tööindu täis ja sunnib meid tegelema peagi saabuva õigekirjatesti kallal. Kuna unistus on koju pääseda on suur, paistan silma terava pilguga.

Kell pool neli sõidan koju. Kuna täna on muusikakooli päev, jätan Ruudi veel lasteaeda, et pärast otse minna. Kodus võtan tassikese kohvi ja üritan end veenda, et pean järgmiseks päevaks õpilaste tagasiside ära tegema. Mitte et ma sellega väga kaugele jõuaks, vaim on täiesti nõder :D

Viiest on lasteaias ja jandin Ruudiga, kes ei taha oma mängu lõpetada. Suurtes rühmas on see häda, et mängida saab ainult enne hommikusööki ja pärast õhtusööki. Kuna enne hommikusööki ei jõua me eriti tihti kohale, võtab Ruudi õhtust kõik, mis võtta annab. Samal ajal kui tema asju kokku paneb, räägin mina õpetajaga, et Ruudil on uuel nädalal vaheaeg. Üllatuslikult palub õpetaja, et ta ikka ühel või kahel päeval kohale tuleks - nad hakkavad näidendiks valmistuma. Saame kokkuleppele, et ta tuleb proovide ajaks.

Taas autoga läbi linna, taas võitlus parkimiskoha eest ja siis 25 minutit tundi. Seda aega sisustan tavaliselt järgmise päeva tunde üle vaadates või tunnikaid parandades. Kui ma tunnikaid üldse teen, siis alati Ruudi muusikakoolipäevadel, sest siis on kindlalt 25 minutit "tühja aega". Seekord mul töid pole, sest kirjandid ja lugemisülesanded vajavad hindamiseks vaikust ja rahu, mida muusikakoolis pole. Seega vaatan üle tulevasi arvestusi.

Pärast tundi käime poest läbi (meil on kehv komme iga päev poes käia, kindlasti kulutaksime oluliselt vähem raha, kui me seda ei teeks) ja poole seitsmeks jõuame koju. Heal päeval on hr H juba kodus ja vaaritab süüa, Kui ei ole hea päev, lähen katlasse tuld tegema ja õhtuks sööme pelmeene või midagi muud, mida väga tegema ei pea. Täna on hea päev :) Ruudi vaatab lastekaid, mina loen blogisid, mängin, vastan kirjadele või passin niisama netis.

Pärast õhtusööki on vaba aeg. Mängime Ruudiga kaarte - potikut ja perekonnatola. Poole üheksast hakkame Ruudit magama suruma. Ta ei protesti selle vastu, aga venitab, kuis jaksab. Nii lahturiietumiseks ja pesemiseks kulub vabalt pool tundi. Loeme raamatut, hetkel on käsil "Harry Potter ja saladuste kamber". Pärast ettelugemist tuletab Ruudi mulle meelde, et ma lubasin, et ta võib alati raamatut lugeda, kui ta tahab. Mis on tõsi. Lubadust välja käies ei arvestanud ma lihtsalt võimalusega, et ta tahab seda õhtuti nii pikalt teha. Aga lubadus on lubadus, nii et annan talle tema "Miki-Hiire" ja lähen ise hr H juurde.

Siis hängin veel netis ringi (löön aega surnuks), kontrollin, kas Ruudi on magama jäänud. Ja vaatamata igahommikusele lubadusele õhtul kell üheksa magama minna, jõuan voodisse napilt enne poolt kahtteist. Nagu tavaliselt. Tavaliselt on see aeg voodis enne magamajäämist väga mõnus, sest saame hr H-ga suhelda. Täna tunneb ta end aga kehvasti (algav külmetus) ning minuga juttu rääkida ei taha, keerab hoopis selja ja jääb magama. Mina loen raamatut, jumal teab kui kaua. Hommikul igatahes nean kõiki raamatuid, sest ärkama peab jälle enne kella seitset.