Pudrulugu

Täiesti uskumatu lugu, aga mul õnnestus jälle sattuda koolitusele, kus üheks juhiks oli naine siidsallidega :D Mitte et kordagi pärast meie esimest kohtumist oleks ta oma sallid kotist välja võtnud, aga esmamulje oli lihtsalt nii võimas, et ta jääb aegade lõpuni naiseks siidsallidega. Meie pidevat taaskohtumist hakkan ma aga varsti juba mingi salapärase märgina võtma, ainult interpreteerida veel ei oska.

Täna oli meil varasem ärkamine, kuna Ruudi pidi üheksaks lasteaeda minema. Et ta on sel nädalal söögilt maas, pidin tal kodus kõhu täis söötma. Uurisin talt riietumise kõrvale, mida ta tahaks - võileiba, banaani, jogurtit. Tüüp palus putru. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma polnud üllatunud. Mul endal on pudruga selline veider suhe, et süüa ma seda võin, aga teha ei suuda. Süüdistan rasedust, sest ükskord raseduse alguses, kui ma parajasti endale putru keetsin, tabas mind sajandi iiveldus, pärast mida ma ei söönud putru mitu aastat. Nüüd olen söömise jälle ära õppinud, aga tegemisega on jätkuvalt tõrge. Õnneks oli hr H kodus, kes taas kord päeva päästis. Ja Ruudi sõigi suure taldrikutäie putru. See rõõmustas mind, sest sain aru, et kui mina olen inimene, kes ei suuda hommikul korraliku söögi peale mõelda enne, kui olen natukene tööd teinud, on Ruudi selline, kes võib põhimõtteliselt ka voodis hommikuputru süüa. Mis tähendab, et järgmine aasta ei tundu enam nii hirmutav.

Loodan, et see postitus pakkus kõigile lugejatele intellektuaalset naudingut :D