Üks, kes kõik on...

Tänase hommiku kohta ei oska muud öelda kui "Johhaidii!?!"

Esiteks viisin ma hommikul oma lapse üle mitme päeva uuesti lasteaeda. Ei saa just öelda, et ta oleks vaimustusest kiljunud. Kehv on see, et ma ise ka ei tahaks teda sinna viia, aga ma tean, et mina oma kõhklusi pean varjama. Mõtlesin enne just ka selle peale, et tegelikult sobiks meile ikkagi mingi lapsehoiu variant hoopis - mul on töö selline, et täna oleks võinud vabalt palju hiljem kui see jube kaheksane aeg. Aga lasteaiapäev näib moodustavat orgaanilise terviku, mis eeldab kõik-või-mitte-midagi käitumist. Lisaks on Ruudil sügav veendumus, et kui juba lasteaeda minna, siis sellisel ajal, et jõuaks enne hommikusööki mängida. Jumal seda teab, kust tal see mõte on tulnud. Igatahes. Lasteaeda ta sai, kuigi tuju läks vist üsna kiirelt ära, sest tema konstruktor, mis meil enne haigust kodumänguasjapäeval kaasas oli ja mis lasteaeda jäigi, oli saladuslikult kadunud (arvatavasti teise õpetaja poolt kappi ära pandud) ja sellest tekkis kerge pahandus, sest kohalviibiv õpetaja a) ei saanud aru, mis konstruktorist jutt käib; b) oli häiritud, et Ruudi tahab lasteaia legosid oma kappi panna. Üldse on mul tunne, et suurem osa konflikte tekib lasteaias sellepärast, et kodanikul (mu lapsel siis) on mingi oma mõte peas, mis oma olemuselt pole üldse halb, aga mida ta ei suvatse teistele ka selgitada. Mitte et ma õigustaksin Ruudit ja tema käitumist. Üldiselt lohutan ennast selle looga, mida rääkis õde K oma lapse kaksikutest lasteaiakaaslastest, kellest üks on täiesti pöörane ja teine täiesti ... noh... normaalne. Et see asi ei ole ikka ainult kasvatuses.

Ühesõnaga, viisin lapse lasteaeda ja hakkasin kodus järgmisi kursuseid läbi vaatama ja ajakavasid kokku panema. Ma olin täpselt välja arvutanud, milla ma tööl pean olema. Plaanisin end pika hommiku puhul kenasti üleski lüüa, soeng ja nii ja ... nelikümmend minutit enne seda, kui oleksin pidanud tööle hakkama minema, helises mu telefon. Helistas üks mu õpilastest. Kerge hämming kasvas mõningaseks paanikaks, kui laps küsis: "Õpetaja, kus te olete?" Eeeee...kodus? Nojah, tunniplaan oli muutunud ja ma polnud maha kirjutades kuigi hoolikas olnud. Viuh, saapad jalga, viuh autole hääled sisse, viuh tööle. Tunni algusest oli selleks hetkeks kulunud 30 minutit. Palju õnne mulle.

Ja nagu sellest veel vähe oleks. Üritasin siis võtta 15 minutist nii palju kui võtta annab (meil on ju praegu arvestuste nädal, s.t pidin suutma kuulata veerand tunni jooksul 30 vastajat -.-), kui kuskilt kuklaga tundsin, et  klass on eriti rõõmsameelne. Ma saan aru, et selline tore hilinemine võib tuju heaks teha, aga nii palju ma enda omasid tunnen küll, et nii heaks sellepärast küll ei läheks. Lõpuks üks neiu halastas mu peale: "Õpetaja, teil on püksirihm täitsa lahti." Vähemalt nägid nad nüüd, et ma tõesti tulin nii kiiresti kui sain.

Ja püksirihma ma rohkem ei kasuta. Parem vajugu teksad põlvini, aga see oli tobedam. Kuigi ma pean tunnistama, et ka mul endal oli päris naljakas :)