On äärmiselt veider elada maailmas, kus väga paljud inimesed, keda sa enda arvates kohtad oma elus esimest korda, näivad sind tundvat. Tegelikult on mul hea mälu. Vähemalt oli. Ja ma ei ole ju nii ükskõikne teiste inimeste suhtes, et ma nende näod lihtsalt ära unustaksin. Või olen?
Ruudi on haige. Oleme nädal aega seda järjest lähemale hiilivat köha kõiksugu vahenditega hirmutada püüdnud, aga täna olen sunnitud tõdema - köha on tugevam kui minu ja Ruudi veenmisjõud. Nii et homsest istume kodus, loeme Pipit ja vaatame aknast välja. Eks ta töö mõttes ebamugav ole, haridussüsteem on üks uskumatu kellavärk, mis võib kergesti tekitada inimeses tunde, et ta on asendamatu. Sest jah, ma ei usu, et keegi teine suudaks minu lastega nõutud tasemel Dorian Grayst rääkida. Kes teine oleks suutnud "Jumalaema kirikust" (mis talle endale absoluutselt ei meeldi) nii nakatavalt rääkida, et seltskond 16-aastaseid õhkaks südamest "Ma tahan seda raamatut LUGEDA." Nii ülbe täna olengi.
Ja kuulgem, inglise keeles on ju olemas selline grammatiline konstruktsioon, mis kasutab abitegusõna do oma mõtte tugevdamiseks. Nt "You DO have a heart" (sul tõepoolest ikkagi on süda)? Või on see mingi brittide eripära, mu vabariiklasest sõber üritas mind täna veenda, et do-d saab kasutada ainult lausetes a ´la "yes, I do".
Ja muuseas, mulle tõesti meeldib Pratchett. Aeg oli vist küps.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
On küll selline grammatiline konstruktsioon olemas, mu lõunaosariiklasest sõber kasutab seda pidevalt :D
ReplyDeleteMa tänan sind, Sirkka :)
ReplyDeleteOlen tihti mõelnud, et minu õige elukutse valik oleks olnud kirjanduse õpetaja. Olen alati kadestanud, sest neil on nii hea võimalus õpilasele nii sügavale naha vahele pugeda. Muidugi, kui Sa seda oskad. Sa näid oskavat.
ReplyDeleteMis puutub Dorian Gray portreesse, siis see ongi tõeliselt hea asi, kuid selel peab oskama ära tunda. See on umbes sama mõttekäik, et kõigil on God-spot, kuid religioosseks elamuseks on vaja seda osata kasutada ja ära tunda. Siin ongi õpetaja roll väga oluline, sest teatavasti emotsioon koosneb kahest osast: füüsililine reaktsioon millelelegi ja selle sama reaktsiooni seletus. Just seletus on selleks sillaks, mis teeb emotsiooni täiuslikuks.
Mu suhtluskogemuse järgi on "Dorian Gray" antiesteetidele suht-koht vastuvõetamatu. sellistele, kes ei salli meelemuljetele rõhuvat kunsti.
ReplyDeleteNad ei salli teda umbes samadel põhjustel, mille pärast seda raamatut omal ajal amoraalseks peeti, kuigi puhtalt süžee pealt vaadates on ta ju moraalne nagu vagajutt mullu ja muistegi.
Põrnitsesin Nodzu kommentaari ja mõtlesin tükk aega, mis asi on antiest-eet,kuni lõpuks, olles poolel teel guugeldama, nägin silmanurgast "Aaaaaah!!!"
ReplyDeleteMul endal on "Dorianiga" üsnagi intiimne suhe, kuigi ka nüüd, värskenduseks üle lugedes, tuli mul tõdeda, et tekstina ei paku ta mulle tõelist elamust. Mis ehk tulenebki kergest antiesteetilisusest, mis minus on :)