Üks, kes kõik on...

Päeva nali on see, et saatsin täna ühe õpilase tunnist minema. Kogemata. Ausõna, see lihtsalt ... läks nii ... Ja kui ta juba minema hakkas, tundus kohatu ka öelda, et kuule oota, ma siin lihtsalt filosofeerisin.

Aga eile käisin teatris. Vähemalt sai selle aasta esimene teatriskäik veel veebruaris tehtud, edusamm seegi. Ka sedapuhku olid akadeemia noored, lavastuseks "Unista!tud". Väga mõnus õhtu oli, lahedad noored näitlejad on jälle tulemas. Muigama võttis mind küll see, et need, kelle ma ära tundsin "Idioodist", mängisid suuremalt jaolt sama rolli. Kuigi unistamine oli nende enda impro, "Idioot" aga puhas klassika.

"Unista!tud" iseenesest on lugu unistamisest (kes oleks võinud arvata, eksole) ja sellest, kui intiimne asi see on. Ja kuidas keskkond reageerib, kui tõepoolest oma unistustest rääkida. Kui naeruväärseks võib kõik muutuda. Ja mis sellest siis ikkagi on, kui sul polegi suurt ja võimast unistust. Kas sellest üldse on midagi. Või kas ikkagi on sellist inimest, kel pole unistust.

Hästi armas ja siiras ja naerma ajav ja kohati kaasa mõtlema panev ... Selline noorte asi, mida ka minusugused kalestunud hingega vanemad inimesed naudinguga vaatavad. Sest miski polnud pingutatud, midagi polnud liiga palju. Olid lihtsalt noored oma erinevate mõtetega.