Üks, kes kõik on...

Sattusin hommikul lugema Päevalehe artiklit Raul Reino: Linnastumist süvendavad müüdid ja iganenud mõtlemine. Autor kirjutab seal näiteks nii: "Linnadesse kolitakse erinevatel põhjustel, kuid enamasti siirdutakse sinna paremate elu- ja  töötingimuste otsingutele. Kui uurida n-ö keskmise maalt linna kolija käest, miks ta sellise elumuutuse tegi, siis kuuluvad tavaliste vastuste hulka väited „maal pole midagi teha” või et „maal on ju nii igav”"

Ma nüüd ei tea muidugi, pole ju suuremat sorti uuringut läbi viinud, aga see väide näib viitavat pigem konkreetsele ühiskonnagrupile, sellele nooremale siis. Mina isiklikult kolisin maalt ära sellepärast, et järjest selgemaks sai, et mul ei pruugi üsna varsti enam tööd olla. Oleks ehk leidnud võimaluse linnas tööl käia, aga ma ei saa sellisel juhul enam maal elamise mõttele pihta, tähendanuks see ju igapäevaselt 120 kilomeetri läbimist kodust tööle ja tagasi. See et meil seal maal klubi või kohvikut polnud, ei loksutanud mind küll absoluutselt. Klubis ma nagunii ei käi ja kohvikuvajaduse sain rahuldatud ka linnades külas käies. Ja kino pole nagunii kunagi mu meedium olnud. 

Mille üle mul linna kolides tõesti hea meel on, on fakt, et teater on minust sõna otseses mõttes 3 minuti kaugusel (suur teatrihai nagu ma olen, juba ühe korra sel aastal käinud) On juba igivana väide, et ka maalt võib sõita linna teatrisse, kontserdile, näitusele, kuhu iganes siis keegi minna tahab. Üldiselt olen nõus. AGA, meie puhul oleks see tähendanud kas üht konkreetset linna, sest Ruudi vajab ju veel valvamist, aga potentsiaalsed lapsehoidjad elavad meie suguvõsas kõik ühes linnas. Ja lähikonnas polnud kedagi, kelle hoolde ma oleksin olnud nõus last jätma. Oma viga, eksole. Kuskile mujale minnes oleks pidanud kõigepealt viima poisi 100 km kaugusele ja siis edasi järgmisesse linna. Ja siis tagasi. Juba emotsionaalselt oleks olnud see võimalik ainult nädalavahetustel, sest laekuda koju kuskil öösel kahe paiku ja hommikul kell kaheksa uuesti esietendusega klassi ees särada .. mina seda ei suuda. Lisaks on probleem rahas. Kui teatripiletid ise kahele inimesele maksavad optimistliku prognoosi järgi 25 eurot (pessimistlikuma järgi 50) ja sellele lisandub kütteraha 40 eurot, siis võin ilma häbitundeta öelda, et meie pere seda endale lubada ei saanud. Kuigi ma sain maaoludes väga normaalset palka, meid ümbritsevatest inimestest keskmiselt kaks korda rohkem. 

Maale minnes/seal elades on muidugi võimalus endale ise töökoht luua. Aga ka see pole kõigile jõukohane. Näiteks mulle. Minus ei ole ettevõtja soont, nii nagu minus pole potentsiaali lauljaks või müügiesindajaks saada. Lihtsalt pole. Mulle sobib ideaalselt "kunstniku elustiil ametniku palga eest", mis tagab mulle igakuise tasu, aga ka näieteks selle, et ma olen praegu, poole kümnest neljapäeva hommikul alles kohvitassi taga - tänane päev lihtsalt algab mõnevõrra hiljem. 

Kõige sellega ei taha ma öelda, et konkreetne artikkel oleks kuidagi nõme olnud, kaugel sellest. Aga mulle lihtsalt ei meeldi, et maalt äraminejate kohta väidetakse, et nad tahavad rohkem lõbustusi (mida nad nagunii reaalselt igapäevaselt ei väisa), või et nad lihtsalt võiksid töötada kohtadel, kus oma ülesandeid saab täita neti teel. Nu ma ei tea, kui palju meil ikkagi neid copywritereid ja itiinimesi on ja vaja oleks. Ja kuidas selleks muunduda, kui mul tegelikult on elus teine ülesanne täita. 

Mulle tundub, et sellised lood lähevad lihtsalt mööda külgi maha. Mis kasu on näiteks minusugusel õpetajal rõõmsast ülekutsest, et nett levib ka maal (millele kusjuures oma viieaastase kogemusega vaidlen kõva häälega vastu), kui see kuidagi ei aita mul tööd teha, ja kultuuri saab nautida ka ise kaugemalt kohale sõites, kui mul palgast jaguks piletite jaoks, aga mitte sõiduks. Õhutada saab ikka neid, kel on olemas huvi, aga kes tõesti pelgavad, kas ja kuidas. Selles osas toimub Sännas minu arust fantastiline töö, mis näitab, et elu maal on lahe. Vaadake ise Sänna kultuurimõisa kodulehte.