Üks, kes kõik on...

Imestan vahel, kuidas on võimalik, et inimesed suudavad ikka ja jälle täiesti ootamatult jõuda tõdemuseni, et geid on haiged. Täiesti mööda minnes, hoopis teisel teemal vesteldes, remargi korras: "Need geid võiksid end põlema panna." See on teema, kus minu jaoks lihtsalt lõppeb mõistmispiir. Mitte et ma selliste steitmentide esitajatele kätega kallale läheks, aga lihtsalt ... see tunne, et ma ei saa aru. Jõuetu arusaamatus.

Üldjuhul suudan ma elada nii, et ma usun, et selliseid inimesi pole olemas. Inimesi, kes tõelise vihkamise ja vastikusega lasevad sõnal "homo" oma huultelt langeda. Ja seda ootamatum on hetk, mil ma sellistega silmast silma jälle kohtun. Ja jumal küll, ma ei ole ju üles kasvanud hipikommuunis või miskit muudmoodi ülivabameelses seltskonnas, tavalises kodanlikus perekonnas, kus abielu on pigem norm ja neeger on neeger, mitte afroameeriklane või keegi muu. Iseenesest oleks huvitav teada, kas need noored on pärit homovihkajalikest peredest või mõjutab neid miski muu. Aga hirm selle pärast, et äkki kasvatavad homod oma järeltulijatest ka homod... Või et seksi eesmärk on saada lapsi, seega homoseksuaalsus on põhiolemuselt halb... 

Minu elus on toimunud paar muudatust. Esiteks tõusis mu palk :D See oli kena. Ma kuni palgapäevani ei julgenud seda uskuda, sest neid nõkse selle lubatud palgatõusu juures oli nii palju, et ma poleks imestanud ka selle üle, kui mu palk oleks kokkuvõttes langenud. Teine asi on see, et ma hakkasin nüüd süstemaatiliselt Pratchettit lugema. Esialgu võtsin sihikule kõik raamatud, kus on Vanaema Weatherwax, sest ta on lihtsalt nii äge tegelane. Käime Ruudiga nüüd kogu aeg raamatukogus, lahkudes sealt suurte raamatusületäitega, endal rahulolevad näod peas. Ma olin vahepeal juba unustanud, kui lahedad kohad on raamatukogud.