töötame-töötame-töötame

Üks maailmatu pisike postitus, lihtsalt sellel eesmärgil, et näidata, et ma olen elus ja puha. Pikemalt ei saa, sest ma olen väsinud ja tegelikult peaksin hoopis üht teksti redigeerima. Aga kuna ma seda nagunii teha ei taha/ei suuda/ei viitsi...., siis üks pisike ülevaade meie töödest-tegemistest.

Ühesõnaga, olen Euroopa Noorte Keskuses (tegelikult ma ei tea, kuidas see eesti keeles olema peaks, inglise keeles on European Youth Center ehk EYC), see on uus moodne ehitis (ma arvan) viie korrusega, vähemalt nii palju peab neid olema, sest minu tuba asub viiendal. Ja minu arust kõrgemale minna enam ei anna. Aga jah, moodne küll, aga internet ikkagi tubadesse ei levi, seega pean nagu hull istuma koridoris ja paljastama kõigile oma sügava sõltuvuse internetist. Muidu on toad normaalsed, kuigi natuke jahedavõitu. Aga sest pole midagi, sest oma toas pole nagunii eriti aega olla.
Seminar ise toimub....seminariruumis :D See on tõsiselt cool, sest me oleme nagu väga tähtsad isikud, meil on laudadel need nimesildid (suured, teate ju küll, olete TVst näinud) ja mikrofonid. Ja kui keegi midagi öelda tahab (või kui ka ei taha, aga peab), tuleb tal rääkida mikrofoni sisse, sest muidu ei saaks teha sükroontõlget. Jah, me istume sellises ruumis, mille ühe seina taga on tõlgid, sest kogu töö käib vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles, nõnda et pidevalt vajab pool grupist tõlget. Selle jaoks on meil kõrvaklapid, kus saab valida, millist keelt kuulata tahad. Eesti keelt loomulikult pole.
Metodoloogia on selles, et me peame kõik ise ära tegema :D Ehk siis põhiliselt rühmatööd, kus tuleb reflekteerida oma kogemust, oma teadmist, jagada seda oma tiimikaaslastega ning luua midagi uut, midagi head. Meil oli väga lahe grupp - mina, Nino Gruusiast, Pierre Prantsusmaalt ja Carolina Portugalist. Kõik toimis väga hästi, sest kuigi Carolina ei räägi eriti inglise keelt, oskab Pierre hästi mõlemat, nõnda et ta sai olla tõlgiks vajadusel. Kahjuks alates homsest on meil uued grupid, ja ma kardan, et minu oma pole enam üldse nii tore. Loodan südamest, et ma eksin.
Teemad on tõsised ja panevad tõepoolest kaasa mõtlema, aga ma ei hakka neid praegu siinkohal lahkama, sest esiteks olen ma väsinud ja teiseks tahan neil teemadel teha oamette väga tõsiselt võetava postituse.
Aaaa, söögist ka :D Uskumatult maitsetu on. Päriselt ka. Ainus variant neid süüa on valada need üle palsamiäädikaga, siis on vähemalt mingigi maitse. Aga vähemalt on seda palju, kõht tühjaks ei jää. Ja kokaonu, kes jagab lõuna- ja õhtusööki, on super, alati vestleb minuga pikalt. Loomulikult prantsuse keeles ja teda absoluutselt ei häri, et ma ainult naeratan ja noogutan vastu. Jumal teab, äkki räägib ta mingeid nilbusi, kuigi ma seda ei usu, sest ta näeb välja nagu lumememm,  ja lumememmed ei räägi ju nilbusi, või mis?

Ja teate, mul blogi on ka prantsusekeelne :) Ilmne märk sellest, et oleks aeg hakata seda keelt õppima, mulle tundub, et praeguses Euroopas on see ikkagi elementaarne.

Olge armsad ja head!