Kinos ja uisuväljakul

Vaheaja puhul käisime Ruudiga taas ema ja poja päeva veetmas. Ja kuna Ruudi jätkuvalt tahtis väga kinno minna, polnud mul meil muud teha, kui autole hääled sisse ja ninad Tartu poole.

Huvitaval kombel näidatakse kinos praegu ainult kolme lastefilmi. "Kribinal-krabinal" ei kõnetanud mind, "Charlie Brown" jällegi ei meeldinud Ruudile, nii valisime "Väikese Printsi", mille suhtes mul olid küll teatavad kahtlused, aga samas oli ka huvi ja nii me sellele maandusimegi.

Film oli tegelikult päris armas. Aga mulle tundus, et nii nagu raamatu puhul on pigem tegemist noorte täiskasvanute filmiga, mitte laste omaga. Iseenesest raamajutustus (üksikema püüab arendada oma tütart, et ta saadaks edukaks) on ühiskondlikult oluline teema, aga samuti ehk mitte pisikesi lapsi kõnetav. Minul muidugi oli klomp korduvalt kurgus, näiteks siis kui selgus, et Väikesest Printsist on saanud Härra Prints. Või noh, kõik need taltsutamise ja südamega nägemise kohad. Ilus oli. Ja pärast saime Ruudiga tükk aega arutada, kuidas armastuse ja südamega lood on. Ta muuseas arvas ikkagi, et tegelikult mõistusega nähakse hästi, sest mõistus tekitab tunded, ka armastuse.

Pärast käisime natuke rumalate nägudega ringi ja mõtlesime, mida veel teha. Ahaasse ei tahtnud minna, sest uut rändnäitust pole ikka veel. Ja siis tuli mul meelde, et Lõunakas on ju uisuväljak ja sinna me suundusimegi. Selgus, et meile mõlemale väga meeldib uisutada :D Kolmveerand tundi kulus nagu näuhti, esimesed kolmkümmend minutit lasi Ruudi raamiga ringi, lõpus juba ilma. Kukkus muidugi, aga mida edasi, seda osavamalt. Ja põhimõtteliselt ikkagi püsis tasakaalus hästi ja tõukamine hakkas juba täitsa minema. Kusjuures uisutamise ajal mõtlesin, miks koolides ikka veel pigem suusatamisele rõhutakse, mitte uisutamisele. Uisutada on tore ja see on kergesti kättesaadav. Ma suudan täitsa hästi ette kujutada, kuidas sõbrad otsustavad omavahel, et läheme laupäeval uisutama. Ja minnaksegi liuväljale, laenutatakse uisud ja siis sõidetakse koos ringi. Samas on mul natuke keerulisem ette kujutada, kuidas täiesti suvaliselt otsustatakse murdmaad suusatama minna. Et kui kooli kehalise kasvatuse eesmärk on soodustada lihtsalt liikuvat vaba aja veetmist, tundub mulle uisutamise selgeks õpetamine mõistlikum. Ja muidugi mitte nii, nagu meie omal ajal uisutasime ehk siis lihtsalt võtsime uisud kooli kaasa ja muudkui uisutasime, vaid et keegi näitaks seda ka, kuidas tagurpidi sõita või kurvi peal ülejala teha või kuidas pidurdada.

Samal ajal kui meie Tartus lustisime, soojustati meil katus ära. Tänu sellele oli meil magamistoas vaatamata välistele miinuskraadidele oma paarkümmend kraadi sooja, mis muutis hr H väga kurvaks, sest ta leidis, et seda oli selgelt liiga palju. Ruudi hoiab oma toa ust kinni ja radiaatori on ka maha keeranud, sest temagi leiab, et viisteist kraadi on magamiseks okei. Ma ei saa aru, kuidas ma selliste inimestega olen kokku elama sattunud :D

Homme siis aastavahetus. Hr H lubas, et me ei pea minema kuskile ilutulestikku vaatama. Tal nimelt on endal varud :D

Aasta 2015

Ma läksin tagasi klassika juurde ja võtsin alustuseks oma aasta kokku meemiga, mille Indigoaalane näppas Dakilt.

Kolm kõige paremat hetke 2015
Aasta hetkede valimine on nagu aasta parima laulu valimine - mitte ei tule meelde, mis jaanuris-veebruaris parim oli :D Kuigi kindlasti oli ka siis konkurentsivõimelisi hetki. Aga praegu meenuvad mulle need lood:
1. Kui me Helsinkisse läksime. Lihtsalt see varahommikune ärevusega tõusmine, vaikne ja päikseküllane hommik, see, kuidas Ruudi elevusest isegi ei rääkinud. See oli hästi tore.

2. Kui ma maal männimetsas jooksmas käisin. Metsas on nii mõnus joosta, lisaks on just sellel metsal nii võimas rahustav ja tervendav mõju. 

3. Kui ma nägin rongi oma tänavaotsas end ootamas. Tunne, et me kuulume kokku nende inimestega ja nemad teavad, mis mulle nalja teeb ja nemad ise on õnnelikud.  

4. Kui Ruudi pidas kõnet oma lasteaia lõpetamisel :D See oli lihtsalt nii äge hetk :D

Kolm kõige sitemat hetke 2015
1. Ma kahtlustan, et need kõik on üht- või teistpidi Ruudiga seotud. See, et ei juhtunud imet ja Ruudi ei hüpanud pea ees koolirõõmudesse, vaid pigem pigem hüppas pea ees koolimuredesse. See et ma näen, kuidas tal puudub igasugune rõõm koolis õppimise osas, ainult teadmine, et peab. Natukene on see poole aasta jooksul paremaks läinud, aga kohati tundub mulle tõesti, et intellektuaalse arengu mõttes pole kool kuigi hästi mõjunud.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016
1. Loen vähem Darja Dontsova romaane :D

2. Panen kokku oma pusled.

3. Kirjutan rohkem.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
1. Ei viili jooksmisest kõrvale tuule pärast. 

2. Ei eelda, et Ruudi peab olema minusugune.

3. Viimast ei oskagi välja mõelda.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015
Aasta Sotsiaaltöötaja - hr H. On täielik raiskamine, et ta tegelikult ei tööta sotsiaalsfääris :D

Aasta Kõige Sportlikuma Eluviisiga Tuttav - Getter 

Aasta Hingesugulane - mu kolleeg, kelle poeg käib Ruudiga ühes klassis ja kellega koos me saame istuda ja rõõmustada, et me kumbki pole ainsad emad maailmas, kelle pojad pidevalt jamadega tegelevad. 

…ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.
Ameerika raudtee. Kusjuures selline, millel peab silmad kinni sõitma, nii et sa ei saa natukene ka ette näha, millal langus tuleb. Tõuse samamoodi. Mõnevõrra kurnav sõit.

:)

Kui ma täna poole kuue paiku poodi jalutasin (leiba ja mandariine ostma :D), oli tunne, et nüüd lõpuks võiksid jõulud alata. Külmetas kergelt, kesklinnas oli vaikne, vähe inimesi, kuusk oli väljakul väga ilus ja pood pandi minu üllatuseks juba kell kuus kinni.

Muidu pärispühad möödusid tavapärases rütmis. Sel aastal olime jõululaupäeval maal  hr H vanavanemate juures ja minu vanemate juures siis 25. detsembril. Kummalgi õhtul ei õnnestunud mul liiga palju süüa. See on iseenesest huvitav, lapsepõlvest mäletan küll seda, et hullusti palju sai söödud, aga miskipärast enam niiviisi ei lähe.

Kingitusi oli palju. Väga palju :) Kummalisel kombel ei saanud ma aga ühtki Harry Potteri 1-4 PS mängu :D Aga selle eest sain muid ilusaid ja südamega valitud kinke. Muigama pani mind see, kui maal avasin mina ja mu ämma teise poja naine kinke. Minu pakis oli sätendav juukselakk ja kuivšampoon, tema omas köögikäärid ja mingi lõikur :D Aususe mõttes tuleb mainida, et me mõlemad saime üsna konkreetselt valida, mida me kingiks soovime. Aga natuke naljakas oli ikka :D

Jõulukinkidega on üldiselt selline tore lugu, et jumala tihti saab selliseid kingitusi, mille peale poleks ise tulnudki. Võrreldes sünnipäevakinkidega, mis meie peres on pigem praktilised, on jõulukinkides palju rohkem lennukust. Eks sellepärast on ka jõulupakkide avamine nii põnev. Sel aastal sattusin lugema neid "kõige nõmedamate kinkide nimekirju" ka ja mõtlesin, et õudselt veidrad nimekirjad. Mina näiteks kinkisin nii küünlaid kui ka saunalina, sest mõlemad saajad olid maininud, et nad sooviksid neid asju. Mul endal on isegi natuke kahju, et sain sel aastal ainult ühe kalendri, mulle väga meeldivad kalendrid. Ja ilutulestikukraam kulub meie suguvõsas kõik rõõmsalt ära :)

Aga selle aasta kokkuvõtteringi jätsin vahele. Nagu nähtub siitsamast blogist, ei ole ma kuidagi suutnud veel lõpparvet teha selle 2015. aastaga. Teised rääkisid väga ilusasti, hea aasta oli üldiselt. Minu oma ei olnud ka halb, aga mingid teemad kuidagi ... on veel üleval. Ja ma ei olnud valmis neid sõnastama. Äkki järgmisel aastal?

Selle aasta jõulujutt

Ma olen sel aastal häbematult vähe jõulujutte kuulnud. Üldiselt inimesed väldivad jõulude teemat, sest et... noh maa on roheline ja vihma sajab :D

Aga midagi võiks ju talletada eelmis aasta juttude kõrvale. Ja saagu selleks siis lugu tütarlapsest, kes eelmisel aastal enne jõule mainis, et raamat "Eleanor&Park" oleks päris hea kingitus. Pakke avades sai ta KAHEKSA korda kinnitust, et inimesed panid tähele seda lauset :D

Nii üldise harimise mõttes võin öelda, et kui keegid kuskil mõtlevad kunagi järgmisel aastal, mida võiks kinkida oma õpetajale jõulude puhul, siis minu meelest sain ma sel aastal väga ägeda kingi. Nimelt sain kirja Roomscape´ilt :D Loodan, et nad teevad uue toa. Või tegelikul, ilma hr H-ta oleksin kohati sama hämmingus kui esimesel korral, nii et väga vahet polegi.

Lisaks oli meil väga tore klassiõhtu, kus jagasime loosipakke. Sellega läks küll natuke ... kohatult, sest üks tüüp oli miskipärast valele inimesele kingituse teinud. Seesama tüüp käis mul ükskord kõigile üllatuseks ka matemaatikaolümpiaadil. Sattus valesse klassi lihtsalt ega hakanud ära minema :D Muidu aga oli meie õhtu väga tore, see on nii teine pilt, mis inimestest avaneb, kui olla vabamas seltskonnas. Kahjuks on mul klassis ka kaks sellist inimest, kes ei ole sulandunud ja selle pärast olen ma kurb. Kusjuures kohutav on see, et kui ma niiviisi objektiivselt vaatan, siis saan ma isegi aru, miks nad pole sulandunud, aga subjektiivselt vaadates tahaksin, et see nii ei oleks. Meid on niigi nõnda vähe. Uuel aastal lubas õppenõustaja mulle appi tulla.

Ja täna jõudsin lõpuks selleni, et sain kolmandiku kingitustest pakitud. Ei õnnestu kuidagi õigesse meeleollu end viia. Õnneks on terve homne päev aega.

Kirjutamisväljakutseta jõulupidudest

Ei ole vist mõtet teeselda, et mu kirjutamisväljakutse kuidagi natukenegi õnnestuks :D Kuidagi nii palju on teha, et endasse ja lõppevasse aastasse vaatamist ausalt öeldes lihtsalt ei jaksa teha.

Sel nädalal oli mul kaks jõulupidu, üks Ruudi, teine mu oma koolis. Ruudi oma oli meeldiv, ses mõttes, et pidu oli ainult esimesete klasside õpilastele, ühisel osal näitas iga klass kaht etteastet, millest üks oli tants. Hiljem klassides oli igaühel oma etteaste ka, meie omad tegid Onu Heino ja Tädi Kaie kohtumisloo (see on üks omapärane lugu aabitsast, värssides, kuidas tädi Kaie õmbles onu Heino koerale kasuka ja siis hakkasid nad kõik kolmekesi koos elama) ja luuletuse. Kingituseks oli kommipakk, mille osas ei tekkinud isegi arutelu. Ma olen kuulnud, et on koole ja klasse, kus laste jõulupakkide sisu võib korraliku tüli üles keerata, sest komme kõik ei taha, aga ülejäänud asjadega on veel keerulisem kokkuleppele jõuda. Pärast seda, kui meil lasteaias oli korra see kogemus, et kokkuleppe kohaselt pidi iga lapsevanem tooma VÄIKESE paki ja kõik tõidki värviraamatu või väikese mudelauto, aga üks laps sai oma pakist parkimismaja (mis oli tollal õudselt popp asi), olen ma seda meelt, et kõik lapsed saavad ühesuguse asja. Kodus võib kingituseks olla minu poolest kas või mootorratas, aga see kollektiivis uhkustamine jättis kehva maitse suhu. Nii et kommipakk oli minu meelest okei valik. Reedel käisid nad klassiga veel jõuluetendust ka vaatamas, mis Ruudi sõnul rääkis pettumusest. Muidu tutvustuse järgi oli lugu sõprusest.

Uurisin hiljem ka seda, kuidas õpetaja jõulupakiga läks, sest mina raha ei kogunud ning listis võttis sõna umbes pool meie klassist. Selgus, et seitse kahekümne kuuest ei reageerinud üldse. Ma ei tea, kas see on tavaline või eriline, minu meelest esimese klassi kohta natuke palju. Aga õpetaja sai kingi ja loodetavasti talle meeldis. Ei olnud tee, küünlad ega šokolaad :D Hoopis laste sünnipäevadega kalender klassi riputamiseks (praegu rippus klassis eelmiste õpilaste kalender) ja kinkekaart. Õpetaja kingitusega on kuulu järgi veel rohkem võimalusi tülideks, meil kulges rahumeelselt.

Hiljem sel nädalal oli meie kooli jõuluball, millel oli grandioosne eeskava. See oli nii võimas, et vahepeal tekkis tunne, et tantsuks ei jäägi aega. Tegelikult ikka jäi, Meil on kombeks, et abituuriumil on sügis-talvisel ajal tantsukursused, mis tagab selle, et tantsupõrandal keerutatakse kenasti rumbat ja salsat ja valssi. Fokstrotti natuke vähem. Ka mina sain ühe tantsu, kus ma alustuseks olin sunnitud katsetama salsat, seejärel (kuna ei sobinud hästi muusikasse) valssi :D, mis ka muusikasse ei sobinud, et lõpuks üks rahumeelne ruudurumba ära teha. Oli väga meeleolukas.

Üldiselt aga mulle ikkagi kollektiivsed jõulupeod ei meeldi. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sellised peod, kuhu ma lähen ilma sõpradeta, sest kuigi mul on palju väga toredaid kolleege, ei ole keegi neist mu sõber. Nii et kui tuli otsus, et huvipuuduse tõttu jätame sel aastal täiskasvanute jõulupeo kevadesse, polnud ma üldse kurb. Nende kollektiivi jõulupidudega on mul mitu probleemi. Esiteks ei meeldi mulle see, et iga kord oodatatakse kõigilt etteastet. Mulle endale ei meeldi neid teha, sest iga kord lihtsalt ei pruugi head mõtet tulla. Ja teiste omasid ka ei meeldi vaadata, sest harva on need tõesti vaimukad või meelt lahutavad. Teine osa on tants, mis kuidagi kipub ikka nii minema, et tantsitakse paarides. Ma olen õpetaja. Meie kollektiivis ei anna väga palju segapaare moodustada :D Kusjuures suvepäevadel seda probleemi pole, kui muusika peale läheb, tõusevad inimesed püsti ja hakkavad tantsima. Paare ei moodustata :D Võibolla on asi selles, et suvepäevadele (mis ametlikult on loomulikult seminari nime all) ei võta keegi oma abikaasat kaasa, nii et keegi ei anna eeskuju, mida on raske järgida, kui sul oma meest kaasas pole.

1,25 tööpäeva on veel ja siis saabki peaaegu kolmeks nädalaks puhkusele. Erakordselt mõnus.

Kirjutamisväljakutse päev 8 ("Ootamatud heateod")

Ma olen ainult nädala jagu maas oma väljakutsega :D Kahe nädala kohta on see... päris kurb :D Aga ma ikka püüan.

Samas kui ma tänast teemat nägin, ei tulnud mul jälle mitte midagi pähe. Kui päris aus olla, siis pole mul ikka veel aastalõputunnet pähe tulnud ja meenutused lõppevast aastast tunduvad täiesti ebakohased.

Ma olen kindel, et aastal 2015 olin tunnistajaks ootamatutele heategudele. Aga tee või tina, mitte ei tule meelde, sest ühtki väga põhimõttelist (lumetormis rattavahetus pimedal maanteel) vist ikka polnud, pigem sellised igapäevased ja tavalised lood, mis korraks teevad tuju heaks, aga kahjuks varsti meelest lähevad. Õnneks ei tule mul meelde ka mitte ühtegi ootamatut pahategu minu vastu. Võibolla olen ma lihtsalt nii vana, et mälu veab alt.

Kirjutan siis lihtsalt mõnest toredast asjast, mis on viimasel ajal mulle rõõmu või nalja teinud. Näiteks täna tegi mulle rõõmu see, kui Ruudi rääkis, kuidas ta täna ühe kriitilise situatsiooni (peaaegu) sotsiaalseid norme järgides ära lahendas. Nalja tegi mulle see, kui tahtsin ühel õhtul oma abikaasaga musitada, aga kuna mu juuksed olid lahti, pidin need näo eest ära raputama ja hr H sattus frustratsiooni: "Sa oled nagu Manny (Black Books´ist)." Musitamisest ei tulnud midagi välja :D Selline tore ja südamlik hetk oli tunnis, kui õpilased analüüsisid oma kirjandeid ja ma püüdsin ühele tüübile selgitada, miks ei ole kirjandis kohane kasutada sina vormi: "Vaata ja mõtle, kas sa tahaksid päriselt mulle seda öelda!" Ja osutasin juhuslikule lausele, milles paistis sinatamine olevat. Lauseks oli midagi sellist, et on tore, et sa hoolid. Leidsime koos, et konkreetne lause polnud ehk parim näide :)

Kui järele mõelda, siis oli väga armas seik enne 1. septembrit, kui palusin õppealajuhatajalt luba minna oma poja aktusele ja ta oli pisarateni liigutatud meie tähtsa päeva pärast ja loomulikult andis mulle loa. Või siis see hetk, kui mu klass üüris rongi, et mind tutipäeval kooli viia. Aga tegelikult kõik need väiksed üllatused, mille hr H on tõepoolest täiesti ootamatult mulle toonud.

Ühesõnaga, ootamatuid toredaid hetki on aasta jooksul olnud küll ja veel, neid peaks lihtsalt tihedamini üles kirjutama.

Kirjutamisväljakutseväline päev (pulma-aastapäev)

Reedel bussiga Tartu poole sõites mõtlesin hämminguga, kuidas ilm nii soe ikkagi on. Viis aastat tagasi on lumi nabani ja pakane paugutas, nüüd sadas vihma :D Aga Tartu kesklinn oli väga luksuslikus jõuluehtes, vaatasin ja imestasin. Kas olen mina tänavu kuidagi tundlikum või ongi igasugused tulukesi sedakorda rohkem? Armsa ülikooli juures kerkisid mu kulmud küll mütse ääre alla, kuigi püüdlikult sätitud rahvusmuster on ju päris kepsakas idee.

Aastapäeva meelelahutused algasidki juba bussis, kui minu kõrvale üle vahekäigu istus Lennart, maapoiss. Tänu sellele, et Lennart rääkis kogu aeg telefoniga, sain ma tema kohta palju informatsiooni. Liiga palju. Näiteks sai ta ootamatult varakult palga kätte, 365 eurot, millest ta 200 kohe emale andis, sest ta elab samas kohas, kus ema. Kuigi teises toas. Kus elab tema 9 aastat vanem vend, kahjuks ei selgunud. Aga vend veab autoga kohupiima laiali. Lisaks oli Lennartil kaasas kuuspakk õlut, millest ta kaks oli ära joonud. Johhaidii ma ütlen :D Ta rääkis seda kõike (ja veel paljugi muud) täpselt nii kõvasti, et ma ei saanud rahulikult raamatut lugeda.

Tartus oli meie seekordne põhiatraktsioon Bondi film, mis Bondi-sõbrast hr H hinnangul oli Bondi-filmide paremas otsas, minu arvates lihtsalt film. Ma ei oska väga hinnata seda, kui lennuk (isegi kui see on Eesti lennuk) sõidab tükk aega metsas ringi. Või kui väga tükk aega näidatakse, kuidas mingi hoone õhku lendab. Samas, arvestades asjaolu, et tegemist on väga pika filmiga, oli see ikkagi väga paeluv film, sest mul ei hakanud igav.

Erinevalt filmist oskasin ma väga hinnata meie hotelli, milleks seekord oli London. Tegemist oleks võinud olla meie hotellikogemuste tippu kuuluva külastusega, sest tuba oli tõesti avar, meil oli isiklik rõdu, vannitoas oleks saanud majutada veel kümmet sõpra ja nagu hr H mainis, oli telekas õigesse kohta paigutatud. Mis punkte alla tõmbas, oli hommikusöök - närtsinud pannkoogid, kumjas omlett, puuduvad saiakesed. Isegi kaunis miljöö ja korralik kohv ei päästnud olukorda. Nii et ma ei teagi nüüd, kas läheksin sinna tagasi või mitte. Igatahes oluliselt parem kui Draakon, aga võrreldes Antoniusega pikk maa minna. Jamps on see, et Tartus hakkavad meil hotellid otsa saama :D

Hiljem sel õhtul jalutasime pikemalt ringi ja piilusime erinevaid lõbustuskohti, mida kesklinnas on päris palju, aga millest paljud olid reserveeritud. Postimehe toimetuses oli tore disko koos diskori ja klassikalise diskomuusikaga (nt Nancy).

Selline romantika tippklassi kuuluv aastapäev oli meil siis :D

Kirjutamisväljakutse päev 7 ("ilusad kalendrid")

Mul ei tule see kirjutamisväljakutse üldse hästi välja. Aga eile ma tõesti kirjutasin päev otsa nii palju, et sinna vahele lihtsalt ei mahtunud ühtki kirjatükki. Muu hulgas tegin ma eile näiteks iseendaga intervjuu :D Lisaks loendamatud komad, mida ma vastavalt vajadusele kirjutasin või kustutasin.

Teine pool on see, et teemad kipuvad kahtlased olema :D Sest noh, kuigi mulle väga meeldivad ilusad kalendrid, ei oska ma neist tõepoolest pikemalt midagi kirjutada. Ükskord (eelmisel aastal) oli mul väga ilus kalender, mille prl Vaprake mulle tegi, Gorjussi piltidega. Ja siis on mul olnud lahe kalender Jaapanist (looduspiltidega) ja Prahast (Mucha piltidega). Mu praegune lemmik on kalender, kus on igas kuus erinevad väikesed meeleolu loovad pildid. See on vist Austraaliast, sest juulikuus olid seal pildid kinnastest :D Tjah, rohkem tõesti ei oska neist kirjutada.

A meil on täna nagunii pulma-aastapäev :) Ikkagi viies aasta sai juba täis. Sellega seoses pole mul homme ka aega kirjutada, sest ... lihtsalt pole aega. Ja ega tänagi pole sobilik pikalt blogi kirjutada.

Kirjutamisväljakutse päev 6 ("Kingitused")

Olgu jumal mulle tunnistajaks, et eile tõesti ei olnud päev, mil teha postitus teemal "148 põhjust õnnelik olla". Pigem oli päev, mil oleks võinud kirjutada teemal "148 piinarikast viisi, kuidas ennast ära tappa". Meie eksistentsiaalne ängistus jõudis sellesse punkti, kus isegi hr H ei teadnud enam, kas ta on vihane või kurb. Welcome to my world! Ma juba ammu ei tea seda. Samas mu emps oli inspireerivalt vihane. Ega meil muud teha pole kui elada üks päev korraga, sest tulevik on nii teadmata suurus, et igasugused plaanid ja lootused ja ootused on nii muutuvad, et ise ka ei usu. Igatahes panen kõigile tulevastele lapsevanematele südamele - ärge te kunagi saatke unisversumisse soovi, et pole oluline, kui teie laps oleks akadeemiliselt võimekas, peaasi, et ta on rõõmus. Universumi direktor täidab teie soove, aga ta kuuleb ... imelikult.

Aga tänane teema siis. Kingitused.

Ma olen seda varem ka rääkinud, aga kordan üle - mulle väga meeldivad kingitused. Nii saada kui teha. Minu jaoks on jätkuvalt mõeldamatu, et teeme jõuludeks ainult lastele kingitusi, suured naudivad ainult jõulurõõmu. Isegi loosipakk on minu jaoks liig, kuigi hr H suguvõsa osas on see okei, ma lihtsalt ei oska neile nagunii midagi kinkida. Nii et sealne komme võtta jõuluõhtule kaasa lihtsalt üks pakk, mille sees on 10 euro väärtuses söödavat kraami, sobib üsna hästi. Eelmisel aastal sain vist pähkleid, kui ma õigesti mäletan. See oli päris tore.

Oma suguvõsas teen kingitusi tõeliselt hea meelega. Ma koostan alati nimekirja (mis saab uskumatult pikk) ja hakkan sinna lisama ideid. Mõni nimi jääb küll pikemaks ajaks tühjaks, aga tavaliselt saab siis hr H käest nõu küsida. Detsembri esimesteks nädalateks on mul põhipakid koos ja sealt edasi kõnnin lihtsalt avatud meelega ringi ja vaatan, kas tuleb veel mõni särav idee. Tavaliselt miskit nipet-näpet ikka tuleb. Ja siis tuleb poisid kodust ära organiseerida ja mõnudega pakkida. Eriti tore on hiljem oma pakke salakohas piilumas käia :D

Kahjuks ei saa ma üldse kirjutada sellest, mis ma sel aastal kingipakkidesse varunud olen, sest suurem osa kingisaajatest käib siin lugemas ja siis poleks üllatust. Üldiselt on nii, et mina kingin neid asju, mida ma ka ise saada tahaksin :)

Kirjutamisväljakutse päev 5 ("Raamatukogud")

Raamatukogud teevad mind tõepoolest õnnelikuks. Juba algklassides armastasin olla raamatukogus, laenutada sealt raamatuid, aga ka lihtsalt niisama aega veeta.

Ülikooliajal sai raamatukogu veelgi olulisemaks, seal sai käia arvutiklassis vajalikke töid tegemas, kuid põhirõhk oli siiski lugemissaalides trükitud materjaliga töötamine.

Sel aastal olen käinu viisakal hulgal kordadel kohalikus raamatukogus lugemist nõutamas. Natuke vähem viisakal hulgal kordadest olen pidanud viivist maksma. Õnneks on meil nüüd raamatukogu ukse ees kast, kuhu saab igal ajal raamatuid sisse kukutada. See on natukene vähendanud minu probleemi tagastamisega, sest nüüd saab raamatuid ära viia ka pühapäeval.

Ka Ruudi on suhteliselt harjunud raamatukogus käima. Vahel ta küll piriseb, et ma nii pikalt riiulite vahel käin, aga üldiselt lepitab teda lifti olemasolu selles majas üsna hästi :) Lasteosakonnast saab "LasseMaia detektiivibüroo" raamatuid ka, see on väga suur pluss.

Kõigi nende raamatukogude juures on väga oluline ka minu tööl olev raamatukogu. Esiteks on meil väga normaalse valikuga raamatukogu, ei ole ainult eelmise sajandi klassika, täitsa moodsaid asju on ka. Lisaks saab ilusasti paludes uusi raamatuid ka tellida. Teiseks on raamatukogus töötavad inimesed minu igapäevaelus väga tähtsal kohal.

Meie raamatukogu juhataja on sel sügisel palju haige olnud. Ta ei ole väga seda tüüpi inimene, kes tahaks oma isiklikke asju jagada, seega võtsin tema haigusi lihtsalt kui haigusi. Kuni nüüd eelmisel nädalal küsisin otse (pärast seda, kui ta jälle töölt puudunud oli), kas kõik on ikka hästi. Mõtlesin, et äkki on ta vanematel halvem. Aga vastuseks oli, et tõepoolest pole, sel esmaspäeval läheb ta Tartu onkoloogiahaiglasse operatsioonile...

Mõtlen tema peale hästi-hästi palju, sest ta lihtsalt peab terveks saama.