Kinos ja uisuväljakul

Vaheaja puhul käisime Ruudiga taas ema ja poja päeva veetmas. Ja kuna Ruudi jätkuvalt tahtis väga kinno minna, polnud mul meil muud teha, kui autole hääled sisse ja ninad Tartu poole.

Huvitaval kombel näidatakse kinos praegu ainult kolme lastefilmi. "Kribinal-krabinal" ei kõnetanud mind, "Charlie Brown" jällegi ei meeldinud Ruudile, nii valisime "Väikese Printsi", mille suhtes mul olid küll teatavad kahtlused, aga samas oli ka huvi ja nii me sellele maandusimegi.

Film oli tegelikult päris armas. Aga mulle tundus, et nii nagu raamatu puhul on pigem tegemist noorte täiskasvanute filmiga, mitte laste omaga. Iseenesest raamajutustus (üksikema püüab arendada oma tütart, et ta saadaks edukaks) on ühiskondlikult oluline teema, aga samuti ehk mitte pisikesi lapsi kõnetav. Minul muidugi oli klomp korduvalt kurgus, näiteks siis kui selgus, et Väikesest Printsist on saanud Härra Prints. Või noh, kõik need taltsutamise ja südamega nägemise kohad. Ilus oli. Ja pärast saime Ruudiga tükk aega arutada, kuidas armastuse ja südamega lood on. Ta muuseas arvas ikkagi, et tegelikult mõistusega nähakse hästi, sest mõistus tekitab tunded, ka armastuse.

Pärast käisime natuke rumalate nägudega ringi ja mõtlesime, mida veel teha. Ahaasse ei tahtnud minna, sest uut rändnäitust pole ikka veel. Ja siis tuli mul meelde, et Lõunakas on ju uisuväljak ja sinna me suundusimegi. Selgus, et meile mõlemale väga meeldib uisutada :D Kolmveerand tundi kulus nagu näuhti, esimesed kolmkümmend minutit lasi Ruudi raamiga ringi, lõpus juba ilma. Kukkus muidugi, aga mida edasi, seda osavamalt. Ja põhimõtteliselt ikkagi püsis tasakaalus hästi ja tõukamine hakkas juba täitsa minema. Kusjuures uisutamise ajal mõtlesin, miks koolides ikka veel pigem suusatamisele rõhutakse, mitte uisutamisele. Uisutada on tore ja see on kergesti kättesaadav. Ma suudan täitsa hästi ette kujutada, kuidas sõbrad otsustavad omavahel, et läheme laupäeval uisutama. Ja minnaksegi liuväljale, laenutatakse uisud ja siis sõidetakse koos ringi. Samas on mul natuke keerulisem ette kujutada, kuidas täiesti suvaliselt otsustatakse murdmaad suusatama minna. Et kui kooli kehalise kasvatuse eesmärk on soodustada lihtsalt liikuvat vaba aja veetmist, tundub mulle uisutamise selgeks õpetamine mõistlikum. Ja muidugi mitte nii, nagu meie omal ajal uisutasime ehk siis lihtsalt võtsime uisud kooli kaasa ja muudkui uisutasime, vaid et keegi näitaks seda ka, kuidas tagurpidi sõita või kurvi peal ülejala teha või kuidas pidurdada.

Samal ajal kui meie Tartus lustisime, soojustati meil katus ära. Tänu sellele oli meil magamistoas vaatamata välistele miinuskraadidele oma paarkümmend kraadi sooja, mis muutis hr H väga kurvaks, sest ta leidis, et seda oli selgelt liiga palju. Ruudi hoiab oma toa ust kinni ja radiaatori on ka maha keeranud, sest temagi leiab, et viisteist kraadi on magamiseks okei. Ma ei saa aru, kuidas ma selliste inimestega olen kokku elama sattunud :D

Homme siis aastavahetus. Hr H lubas, et me ei pea minema kuskile ilutulestikku vaatama. Tal nimelt on endal varud :D