Vaheaja puhul käisime Ruudiga taas ema ja poja päeva veetmas. Ja kuna Ruudi jätkuvalt tahtis väga kinno minna, polnud mul meil muud teha, kui autole hääled sisse ja ninad Tartu poole.
Huvitaval kombel näidatakse kinos praegu ainult kolme lastefilmi. "Kribinal-krabinal" ei kõnetanud mind, "Charlie Brown" jällegi ei meeldinud Ruudile, nii valisime "Väikese Printsi", mille suhtes mul olid küll teatavad kahtlused, aga samas oli ka huvi ja nii me sellele maandusimegi.
Film oli tegelikult päris armas. Aga mulle tundus, et nii nagu raamatu puhul on pigem tegemist noorte täiskasvanute filmiga, mitte laste omaga. Iseenesest raamajutustus (üksikema püüab arendada oma tütart, et ta saadaks edukaks) on ühiskondlikult oluline teema, aga samuti ehk mitte pisikesi lapsi kõnetav. Minul muidugi oli klomp korduvalt kurgus, näiteks siis kui selgus, et Väikesest Printsist on saanud Härra Prints. Või noh, kõik need taltsutamise ja südamega nägemise kohad. Ilus oli. Ja pärast saime Ruudiga tükk aega arutada, kuidas armastuse ja südamega lood on. Ta muuseas arvas ikkagi, et tegelikult mõistusega nähakse hästi, sest mõistus tekitab tunded, ka armastuse.
Pärast käisime natuke rumalate nägudega ringi ja mõtlesime, mida veel teha. Ahaasse ei tahtnud minna, sest uut rändnäitust pole ikka veel. Ja siis tuli mul meelde, et Lõunakas on ju uisuväljak ja sinna me suundusimegi. Selgus, et meile mõlemale väga meeldib uisutada :D Kolmveerand tundi kulus nagu näuhti, esimesed kolmkümmend minutit lasi Ruudi raamiga ringi, lõpus juba ilma. Kukkus muidugi, aga mida edasi, seda osavamalt. Ja põhimõtteliselt ikkagi püsis tasakaalus hästi ja tõukamine hakkas juba täitsa minema. Kusjuures uisutamise ajal mõtlesin, miks koolides ikka veel pigem suusatamisele rõhutakse, mitte uisutamisele. Uisutada on tore ja see on kergesti kättesaadav. Ma suudan täitsa hästi ette kujutada, kuidas sõbrad otsustavad omavahel, et läheme laupäeval uisutama. Ja minnaksegi liuväljale, laenutatakse uisud ja siis sõidetakse koos ringi. Samas on mul natuke keerulisem ette kujutada, kuidas täiesti suvaliselt otsustatakse murdmaad suusatama minna. Et kui kooli kehalise kasvatuse eesmärk on soodustada lihtsalt liikuvat vaba aja veetmist, tundub mulle uisutamise selgeks õpetamine mõistlikum. Ja muidugi mitte nii, nagu meie omal ajal uisutasime ehk siis lihtsalt võtsime uisud kooli kaasa ja muudkui uisutasime, vaid et keegi näitaks seda ka, kuidas tagurpidi sõita või kurvi peal ülejala teha või kuidas pidurdada.
Samal ajal kui meie Tartus lustisime, soojustati meil katus ära. Tänu sellele oli meil magamistoas vaatamata välistele miinuskraadidele oma paarkümmend kraadi sooja, mis muutis hr H väga kurvaks, sest ta leidis, et seda oli selgelt liiga palju. Ruudi hoiab oma toa ust kinni ja radiaatori on ka maha keeranud, sest temagi leiab, et viisteist kraadi on magamiseks okei. Ma ei saa aru, kuidas ma selliste inimestega olen kokku elama sattunud :D
Homme siis aastavahetus. Hr H lubas, et me ei pea minema kuskile ilutulestikku vaatama. Tal nimelt on endal varud :D
No mis! Star Warsi tuleb vaadata! Sul kasvab poeg!
ReplyDeleteAga ma ei taaa-haa... Sa oled fänn või on see selline üldine soovitus, mida meheks saamiseks tegema/armastama peab?
ReplyDeleteMa tegelikult vihjan muidugi vastavale Juku anekdoodile.
ReplyDeleteMa ei ole fänn. Samas on iga uus Bond v SW kultuuriline sündmus (sõltumata meie enda maitsest) ning need võiks lastega ära vaadata küll. Ruudi on vist veidi väike. Aga Aloga ma lähen, kui kunagi koju tagasi jõuan.
(Teisel pool lauda tutvuvad mu lapsed, kõik kolm, parajasti Banksy tööde ja ideoloogiaga. Ja vastav film on kah kinos nähtud. Ma arvan tõesti, et täiskasvanute filmide lastele lahti selgitamine on kasulik ja arendav ja tasub tegemist.)
DeleteMuuseas, " minu ajal" me lisaks kohutavatele Pärsti suusamatkadele ka täiesti uisutasime. Toona polnud loomulikult mingit jäähalli, vaid keegi oli koolimajataguse tiigi lumest puhtaks ajanud ja õp. Jürisson õpetas meid vägagi seksikaid uisukaari võtma.
ReplyDeleteTänapäeval tekib vist pigem probleem, et lastel pole uiske (ja suuski) ja kuna talv on nagu on, siis pole mõtet neid hankida ka.
Aga iga kell hääletan uisutamise, tantsu, aeroobika, pilatese poolt.
Vahendite puudumine on tõesti probleem, Ruudi on järjest oma suusasaabastest välja kasvanud, ilma et oleks tegelikult suusatada saanud. Ausalt öeldes tõesti pole enam motivatsiooni nende hankimisega tegeleda. Samas esimesel koosolekul ütles kehalise õpetaja, et kui lumi maha tuleb, siis on kindlasti suusatamine. Ja kellel pole, need jooksevad ümber kvartali. Ses mõttes oleks minu meelest lihtsam, kui kool saaks uisuväljakuga kokkuleppele, et mingil ajal käiakse väljakul uisutamist õppimas, laenutus on ju sealsamas olemas, kui endal uiske pole. Siis saaksid kõik midagi õpitud ka, mitte nii, et kellel suuski pole, lidub nagu peni ringi lihtsalt.
DeleteTänapäeva probleem on 40 last klassis. Ja õpsid, kes ei oska v ei taha õpetada ei suusatamist ega uisutamist. Pole mingit vahet, kas saata lapsed jääle koperdama või metsa suuskadel seisma - mingit kasulikku efekti pole kummalgi.
ReplyDeleteAusalt, minge vaadake mõnda kooli suusa "tundi". Õppetund peaks sisaldama õpetamist, ettenäitamist, selgitamist. Olgu see ruutvõrrand, Põhjasõda või kreeka tragöödia - koolis võetakse see osadeks lahti, selgitakse ja pannakse pärast osadest kokku tagasi. Kehalises saadetakse lapsed metsa käsuga "jookse" v "suusata". Lisaks mõõdetakse / hinnatakse. Õpetuslik osa aga puudub.
Nii et vahet pole, mida tunnis teha. Oskused peavad lastel tulema väljastpoolt kooli niikuinii.
On kaks ainet, mille puhul ma olen ise teravalt tundnud, et asi sõltub õpetajast - üks on tööõpetus, teine kehaline. Mul on kehkas olnud kokku kolm õpetajat, kellest üks õpetas mulle selgeks ujumise, suusatamise, pesapalli, akrobaatika põhielemendid, kaugushüppe, madalstardi ja põhimõtteliselt ka korvpalli, aga selles olen ma loomu poolest andetu ja sellega seoses ka täielikult alamotiveeritud. Aga jah, kõik need teised asjad said päriselt ka selgeks.
DeleteÜlejäänud kahega oli vähe kehvem lugu.