Olgu jumal mulle tunnistajaks, et eile tõesti ei olnud päev, mil teha postitus teemal "148 põhjust õnnelik olla". Pigem oli päev, mil oleks võinud kirjutada teemal "148 piinarikast viisi, kuidas ennast ära tappa". Meie eksistentsiaalne ängistus jõudis sellesse punkti, kus isegi hr H ei teadnud enam, kas ta on vihane või kurb. Welcome to my world! Ma juba ammu ei tea seda. Samas mu emps oli inspireerivalt vihane. Ega meil muud teha pole kui elada üks päev korraga, sest tulevik on nii teadmata suurus, et igasugused plaanid ja lootused ja ootused on nii muutuvad, et ise ka ei usu. Igatahes panen kõigile tulevastele lapsevanematele südamele - ärge te kunagi saatke unisversumisse soovi, et pole oluline, kui teie laps oleks akadeemiliselt võimekas, peaasi, et ta on rõõmus. Universumi direktor täidab teie soove, aga ta kuuleb ... imelikult.
Aga tänane teema siis. Kingitused.
Ma olen seda varem ka rääkinud, aga kordan üle - mulle väga meeldivad kingitused. Nii saada kui teha. Minu jaoks on jätkuvalt mõeldamatu, et teeme jõuludeks ainult lastele kingitusi, suured naudivad ainult jõulurõõmu. Isegi loosipakk on minu jaoks liig, kuigi hr H suguvõsa osas on see okei, ma lihtsalt ei oska neile nagunii midagi kinkida. Nii et sealne komme võtta jõuluõhtule kaasa lihtsalt üks pakk, mille sees on 10 euro väärtuses söödavat kraami, sobib üsna hästi. Eelmisel aastal sain vist pähkleid, kui ma õigesti mäletan. See oli päris tore.
Oma suguvõsas teen kingitusi tõeliselt hea meelega. Ma koostan alati nimekirja (mis saab uskumatult pikk) ja hakkan sinna lisama ideid. Mõni nimi jääb küll pikemaks ajaks tühjaks, aga tavaliselt saab siis hr H käest nõu küsida. Detsembri esimesteks nädalateks on mul põhipakid koos ja sealt edasi kõnnin lihtsalt avatud meelega ringi ja vaatan, kas tuleb veel mõni särav idee. Tavaliselt miskit nipet-näpet ikka tuleb. Ja siis tuleb poisid kodust ära organiseerida ja mõnudega pakkida. Eriti tore on hiljem oma pakke salakohas piilumas käia :D
Kahjuks ei saa ma üldse kirjutada sellest, mis ma sel aastal kingipakkidesse varunud olen, sest suurem osa kingisaajatest käib siin lugemas ja siis poleks üllatust. Üldiselt on nii, et mina kingin neid asju, mida ma ka ise saada tahaksin :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ma tulen mitmendat päeva siinse teksti alguse juurde. Loodan, et see midagi pole väga pahasti.
ReplyDeleteSoojendav tunne on teada, et mõeldakse. Ma usun, et laiemas plaanis pole midagi väga hullu, vähemalt mitte midagi parandamatut, meil lihtsalt aeg-ajalt kerkib ikka ja jälle see sotsiaalsete normide järgmine üles. Kui järele mõelda, siis kolmandat aastat samal ajal, näib, et kräämik pole põhjamaale elama loodud inimene.
Deletema muretsesin ka, a siiani ei julgenud öelda.
DeleteMul kerkib ka jõulude eel sotsiaalsete normide järgimine üles ja nii juba... ammu. Mulle tundub, et ma ei ole pseudoreligioosseid traditsioone järgima loodud inimene.
Delete(Ja igaks juhuks selgituseks, et mul ei ole vähimatki ütlemist jõulude kui kirikliku püha kohta, kuid selle tähistamise ilmalikud aspektid võtavad kuidagi jõledaid vorme.)
DeleteÄkki on tal ka hoopis jõuludega see antisotsiaalne käitumine seotud? Ma ise arvasin, et pigem pimedusega :D
DeleteA muidu küsimist ja kommenteerimist ei pea pelgama, kui midagi tõeliselt halvasti oleks, siis ma tõenäoliselt ei vihjaks ka sellele, põeks vaikselt omaette. Praegu lihtsalt...ei taha konkreetsete näidetega rääkida, sest tõesti, päris täpselt ei tea, mis emotsioonid on.