Saturday, December 19, 2015

Kirjutamisväljakutseta jõulupidudest

Ei ole vist mõtet teeselda, et mu kirjutamisväljakutse kuidagi natukenegi õnnestuks :D Kuidagi nii palju on teha, et endasse ja lõppevasse aastasse vaatamist ausalt öeldes lihtsalt ei jaksa teha.

Sel nädalal oli mul kaks jõulupidu, üks Ruudi, teine mu oma koolis. Ruudi oma oli meeldiv, ses mõttes, et pidu oli ainult esimesete klasside õpilastele, ühisel osal näitas iga klass kaht etteastet, millest üks oli tants. Hiljem klassides oli igaühel oma etteaste ka, meie omad tegid Onu Heino ja Tädi Kaie kohtumisloo (see on üks omapärane lugu aabitsast, värssides, kuidas tädi Kaie õmbles onu Heino koerale kasuka ja siis hakkasid nad kõik kolmekesi koos elama) ja luuletuse. Kingituseks oli kommipakk, mille osas ei tekkinud isegi arutelu. Ma olen kuulnud, et on koole ja klasse, kus laste jõulupakkide sisu võib korraliku tüli üles keerata, sest komme kõik ei taha, aga ülejäänud asjadega on veel keerulisem kokkuleppele jõuda. Pärast seda, kui meil lasteaias oli korra see kogemus, et kokkuleppe kohaselt pidi iga lapsevanem tooma VÄIKESE paki ja kõik tõidki värviraamatu või väikese mudelauto, aga üks laps sai oma pakist parkimismaja (mis oli tollal õudselt popp asi), olen ma seda meelt, et kõik lapsed saavad ühesuguse asja. Kodus võib kingituseks olla minu poolest kas või mootorratas, aga see kollektiivis uhkustamine jättis kehva maitse suhu. Nii et kommipakk oli minu meelest okei valik. Reedel käisid nad klassiga veel jõuluetendust ka vaatamas, mis Ruudi sõnul rääkis pettumusest. Muidu tutvustuse järgi oli lugu sõprusest.

Uurisin hiljem ka seda, kuidas õpetaja jõulupakiga läks, sest mina raha ei kogunud ning listis võttis sõna umbes pool meie klassist. Selgus, et seitse kahekümne kuuest ei reageerinud üldse. Ma ei tea, kas see on tavaline või eriline, minu meelest esimese klassi kohta natuke palju. Aga õpetaja sai kingi ja loodetavasti talle meeldis. Ei olnud tee, küünlad ega šokolaad :D Hoopis laste sünnipäevadega kalender klassi riputamiseks (praegu rippus klassis eelmiste õpilaste kalender) ja kinkekaart. Õpetaja kingitusega on kuulu järgi veel rohkem võimalusi tülideks, meil kulges rahumeelselt.

Hiljem sel nädalal oli meie kooli jõuluball, millel oli grandioosne eeskava. See oli nii võimas, et vahepeal tekkis tunne, et tantsuks ei jäägi aega. Tegelikult ikka jäi, Meil on kombeks, et abituuriumil on sügis-talvisel ajal tantsukursused, mis tagab selle, et tantsupõrandal keerutatakse kenasti rumbat ja salsat ja valssi. Fokstrotti natuke vähem. Ka mina sain ühe tantsu, kus ma alustuseks olin sunnitud katsetama salsat, seejärel (kuna ei sobinud hästi muusikasse) valssi :D, mis ka muusikasse ei sobinud, et lõpuks üks rahumeelne ruudurumba ära teha. Oli väga meeleolukas.

Üldiselt aga mulle ikkagi kollektiivsed jõulupeod ei meeldi. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sellised peod, kuhu ma lähen ilma sõpradeta, sest kuigi mul on palju väga toredaid kolleege, ei ole keegi neist mu sõber. Nii et kui tuli otsus, et huvipuuduse tõttu jätame sel aastal täiskasvanute jõulupeo kevadesse, polnud ma üldse kurb. Nende kollektiivi jõulupidudega on mul mitu probleemi. Esiteks ei meeldi mulle see, et iga kord oodatatakse kõigilt etteastet. Mulle endale ei meeldi neid teha, sest iga kord lihtsalt ei pruugi head mõtet tulla. Ja teiste omasid ka ei meeldi vaadata, sest harva on need tõesti vaimukad või meelt lahutavad. Teine osa on tants, mis kuidagi kipub ikka nii minema, et tantsitakse paarides. Ma olen õpetaja. Meie kollektiivis ei anna väga palju segapaare moodustada :D Kusjuures suvepäevadel seda probleemi pole, kui muusika peale läheb, tõusevad inimesed püsti ja hakkavad tantsima. Paare ei moodustata :D Võibolla on asi selles, et suvepäevadele (mis ametlikult on loomulikult seminari nime all) ei võta keegi oma abikaasat kaasa, nii et keegi ei anna eeskuju, mida on raske järgida, kui sul oma meest kaasas pole.

1,25 tööpäeva on veel ja siis saabki peaaegu kolmeks nädalaks puhkusele. Erakordselt mõnus.

6 comments:

  1. See õpetajate kinkide teema. Mul on kaks koolilast ja arutelu käib kahes listis. Ja sõna võtavad AINULT naised. Seda nii nüüd jõulukingiajal kui õpetajate sünnipäevadel.

    Mis värk nende kinkidega on?
    1) meestel on kinkidest ükskõik
    2) meestel on oma lastest ükskõik
    3) mehed peavad kinke naiste teemaks, kuhu neil ei lihtsalt pole põhjust sekkuda
    4) mehed on laisad ja lasevad naistel sebida
    5) kuna õpetajad on ainult naised, siis ongi kohane lasta naistel kink korraldada
    6) ...?

    Kuidas teil? Kas mees-lapsevanemad osalevad mõttetöös?

    Aga kingitustest -- kui koolieelikule on raamatut vaja, siis Kertu Sillaste "EI OLE NII!!!" on täiesti üle võlli hea. Ma lugesin seda raamatupoes ja hakkasin suure häälega naerma. Võtke ja rõõmustage mudilasi ja lugege ise ka!

    ReplyDelete
  2. Meil toimub suhtlus Stuudiumi kaudu ja viskasin huvi mõttes pilgu peale, kui palju mehi on üldse endale konto loonud - 5/26. Ühel lapsel on ainult isa, ülejäänud neljal on siis nii ema kui ka isa, aruteludes osalesid ainult emad.

    Ma ise arvan, et äkki variandid 3 ja 4 on peapõhjused? Tegelikult võibolla variant nr 1 ka, kui ma mõtlen oma mehele. Ta on ära õppinud, et oma perele on sobilik vahel kingitusi teha, aga kõik ülejäänud...

    ReplyDelete
  3. Kingid kinkideks - kui neil stuudiumi kontot pole, siis ei saa nad ju üldse lapse õppimist jälgida?!? Kas see on su oma keskkooli-klass või su lapse algklassiklass?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu isikliku lapse klass. Mu keskkooli klassis on seis selline, et isasid on 3/21, neist üks on lapse eest ainuvastutav. Muidu koosolekul (sellel, mida ma juhtisin) oli isasid rohkem, isikliku lapse omal vähem.

      Delete
  4. ma nüüd ka võtan selles osas sõna. Meil 26st 8 ei ole isal kontot tehtud. Aga jutuajamistes võtavad sõna väga harva. Mu oma mees ütleb, et temal ei jõua stuudiumisse ja väitis minu uurimise peale, et ma ju nagunii hoian teda kursis :)

    ReplyDelete
  5. Mu mees väidab samuti, et milleks pingutada, kui info jõuab nagunii kohale :D

    ReplyDelete