Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Aastalõpu väljakutse (1) - vaatasin telekast

Alustagem siis väljakutsega, mis loodetavasti aitab mul kirjutamislainele tagasi saada. Igatahes teemad olen endale valmis pannud ja random.org arvas, et täna oleks mõistlik panna mind rääkima 2016. aasta televiisorist nähtu üle.

Ma olen ses suhtes veel üsna vanamoodne inimene, et ma ei vaata ei saateid ega seriaale netist. Sellega seoses ei vaata ma erinevaid saateid väga palju.

Aga sel aastal oli üks telemaastiku tippsündmusi "My Kitchen Rulesi" viimane hooaeg, mida ma suurte mõnudega vaatasin. Finaali jaoks korraldasime prl Vaprakesega suisa ühisvaatamise koos ahjupardi ja creme brulee´ga.

Teine saade, mida vaatan, on pühapäevaõhtune "Su nägu kõlab tuttavalt".

Suur oli mu rõõm, kui avastasime, et ETV näitab "Minu peret".

Hr H juhtis mu tähelepanu sellele, et mingi kanali pealt saab vaadata "Seksi ja linna" algusest peale, mida ma nädalavahetustel ikka ajupuhkuseks vaatan.

Aga kõige toredam teleavastus sellest aastast on minu jaoks "Miranda", sest see on lihtsalt nii jabur.

Saated, mida oleks võinud sel aastal vaadata, aga mida ma ikkagi ei teinud:
1. "Eesti parim koolikokk" - minu meelest nunnu mõte ja reklaamide järgi tundub, et koolikokad teevad päris vahvaid asju. Kuna saade praegu alles käib, võiks ju vaadata, aga ma olen üsna kindel, et ma ei hakka seda tegema.
2. "Aktuaalne kaamera" - ma tõest olen mõelnud, et korra päevas võiks ju uudiseid vaadata. Aga tavaliselt läheb ikka nii, et kell üheksa õhtul passin netis ja uudiseid kuulen hommikul pudrukeetmise kõrvale "Terevisooni" vaadates või hr H käest.

Rohkem ei tule mul meelde isegi selliseid saateid, mida oleks võinud vaadata. "Rakett 69t" sel kevadel vist polnud? Seda vaatan ma ka alati suure mõnuga.

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D

See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.

Esimese trimestri muljed

Poisi koolis hinnatekse alates teisest klassist eesti keelt ja matemaatikat numbritega. Ja kuna täna sai neil esimene trimester läbi ja esimesed kokkuvõtvad hinded Stuudiumisse üles, siis on paras hetk muljetada.

Esiteks tuleb tunnistada, et minu mõningaseks pettumuseks poisile hinded väga meeldivad. Eks ta on enam-vähem ainult viisi ka saanud. Ja see üks neli, mis eesti keeles kukkus... seda ta ei tunnista. Sellega oli see lugu, et oli iseseisev töö iseseisvate tööde kogumikust. Kõik istusid ja tegid. Ruudi oma pinginaabriga tegid esialgu jumal teab mida. Ja kui said aru, et peab ka tööd hakkama kirjutama, siis lõid kogumikud suvalise koha pealt lahti ja tegid. Loomulikult hoopis midagi muud. Ja kui siis õpetaja tunni lõpus märkas ja õige töö ette andis, tulid vead sisse.

Mina hinnete osas nii rahulolev pole. Hüva, ma saan aru, et need hinded näitavad, et ta on eakohased oskused neis ainetes omandanud, aga mind häirib natuke, et ma ei näe tegelikult, mida ja kuidas ta teeb. Muidu ei olekski see probleem, aga kuna ma mõnda tööd olen näinud, siis kipub ta ikka ja jälle näiteks lauset väikese tähega alustama. Aga kuna tööd on ikkagi viiega hinnatud, ei pea ta ise seda probleemiks. Sest väga hea hinne on ju käes. Et mina lapsevanemana tunnen, et hinne on formaalsem tagasiside küll kui sõnaline hinnang.

Teistes ainetes on ikka sõnaline ja see on kuidagi selgem. Näiteks inglise keeles oskab kasutada neid ja neid sõnu, hääldab korralikult ja püüdlikult. Aga "asjad pilla-palla kogu aeg, kunagi ei saa tundi õigel ajal alustada". See on kusjuures üldse kummaline seik seekordse tunnistuse juures - kõik, need õpetajad, kes Ruudit ka eelmisel aastal õpetasid, hindasid tema käitumist heaks (parim, mis seal koolis antakse), mõlemad uued õpetajad aga rahuldavaks. Mõtisklesime siin, kas asi on selles, et vanade õpetajaga käitubki ta normaalselt, või siis selles, et vanad õpetajad on temaga nii harjunud, et peavad teda normaalseks...

Üldiselt on esimene trimester läinud mingi 120 korda rahulikumalt kui eelmisel aastal, asi seegi. Igatahes saan ilma ärevuseta Stuudiumis käia, eelmisel aastal oli pidevalt pinge - kas täna on midagi nõmedat toimunud või läks õnneks. Paar päris vastikut narrimisjuhtumit on neil klassis olnud, aga ma olen Ruudi jutust aru saanud, et klassijuhataja reageeris neile päris jõuliselt, nii et nüüd pole rohkem kuulda olnud.

Ja seda juttu, et kool on uskumatult mõttetu koht, räägitakse ainult siis, kui tuleb meelde, et niiviisi peaks nagu mõtlema. Muul ajal polegi väga hull koolis käia.

Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.

Miks ma kommentaarid kirjutamata jätsin

Natuke aega tagasi kirjutas Indigoaalane ühel väga põneval teemal. Ta kirjutab muidugi tihtipeale põnevatel teemadel :D, aga seekordne oli haridusest ja haridusteemad erutavad mind väga. Ma pole ainus, nii et kommentaarium oli sama erutav kui postitus ise.

Mul on praegu ajajärk, kus ma ei saa täpselt aru, kuidas ma ennast blogimaastikul positsioneerin, mu enda postituste pikkade vahede järgi on see vist ilmselge :D Aga ka teiste blogide lugemisega on asi kuidagi hootine, nii et vahepeal ei loe ma üldse ja siis kõik korraga järele. Ja see ei tulene ajapuudusest, vaid lihtsalt on nii. No ja seekord sattus nii, et enne Indigo haridusteemat oli just lugenud Ritsiku blogi viimast külalispostitust, mida lugedes ma lihtsalt niiviisi pillisin, et ma ei suutnud isegi kommentaari kirjutada, et ma pillin, sest see tundus nii vähe ja mõttetu ja kõik muu selline. Kogu see hirm ja kurbus ja jõuetus, mis selles loos olemas oli, tuletas meelde kolme aasta tagust olukorda. Lisaks süümepiinu tekitav tänu, et meie perel läks kõik palju lihtsamalt - ei olnud alkoholi, ei olnud narkot, ei olnud tablette ega kiirabiga haiglasse sõitmisi. Samas ka ärritus meditsiini suhtes - kuidas on võimalik, et sellises olukorras laps jäi ilma radikaalsest ravist? Jepp, see põhimõtteliselt sundhospidaliseerimine, mille prl Vaprake üle pidi elama, oli kohutav, aga kokkuvõttes tõi see kasu. Või oli see juhus? Äkki aitas miski muu? Okei, seda ei tea ja ausalt öeldes ei ole vaja vist teadagi.

Igatahes pärast selle postituse lugemist jõudsin siis Indigo juurde, kus vanad sõbrad olid juba kohal ja mõnusalt arutlev vestlus juba käis. Jõudsin minagi oma emotsiooni edasi anda (arvatavasti emotsionaalsemalt, kui ma seda oleksin teinud ilma eelneva löristamiseta) ja siinkohal väike täpsustus - Kaur, ma ei mõelnud otseselt seda, et sina arvad, et õpetajad on ajudeta trollid. See on selline põhimõtteline probleem, mis mind kõige rohkem häirib õptejate endi, aga ka koolijutide juures. Jepp, Eestis on olemas riiklik õppekava, mida üldjoontes peaks järgima. Samas pole riikliku õppekava kõige olulisem osa mitte õpisisu, vaid väljund. Ehk siis just see, mida õpilane kogutud teadmistega peale hakkab. See, kuidas klass õpetaja juhtimisel kooliastme (mitte klassi!) lõpuks selleni jõuab, on iga õpetaja otsus. Kui õpetaja ütleb, et ta peab mingit asja tegema, sest ministeerium nõuab seda, siis see ei ole tõsi. Meil ei ole ühtki õpikut, mis tuleb kaanest kaaneni läbi võtta, pole ühtki töövihikut, milles tuleb kõik ülesanded ära lahendada. Riiklikult kinnitatud õppeavara lihtsalt pole enam olemas, on turumajandus, kus kirjastused müüvad koolidele oma komplekte. Ja neid paganama töövihikuid ei pea igal aastal igale õpilasele tellima.

Kunagi ütles Notsu siinsamas mu enda blogis umbes midagi, et tundub, et meil on kool, kus õpetajat väga toetatakse, igalpool see niiviisi pole. Eks ma sõnastamata kujul teadsin seda ise ka. Lihtsalt ei mõelnud nii sügavalt, et minu jaoks ongi igapäevane normaalsus see, kui mu direktor ja õppealajuhataja kinnitavad, et nad usaldavad minu otsuseid õppeprotsessi juures, sest ma olen professionaal, kes teab, mida ta teeb, kuhu tahab jõuda ja olen võimeline ise oma tee valima. Ja selle nelja aastaga olen ma sellise suhtumisega nii ära harjunud, et vahetevahel läheb mul meelest ära, et kõikjal see nii polegi. Et kõikides koolides ei olegi direktoreid, kes usuvad siiralt, et nende meeskonnas on kõige paremad õpetajad. Meie direktor usub. Ja kui ta kaotab usu, siis tähendab see töölepingu lõppemist. Ka seda on kaks korda juhtunud. Aga neist pole vist viisakas avalikus blogis rääkida :D

Nojah, miks ma seda kõike kommentaariumisse ei kirjutanud? Esiteks tundus see miski, mida ma olen öelnud ja mis ei anna mingit lisandväärtust. Teiseks (palju olulisemaks) põhjuseks oli see, et ma süvenesin ka teistesse kommentaaridesse, k.a sellesse kommentaari, mis viitas SELLELE loole. Ja siis alles pillimine algas. Ja pärast sellist lugu tundus täiesti kohatu rääkida õpetajate hindamisest ja sellest, et nad on professionaalid ja nad suudavad iseseisvalt mõelda ja ... üldse kõigest. Waldorfkool ütleb, et nad ei saa hakkama käitumusliku eripäraga? Süsteem, mis enam-vähem sunni korras saadab 8-aastase lapse, kes ei kohandu, eriinternaatkooli? Selle kõrval on kõik probleemid väikesed.

Ja nii need kommenataarid kirjutamata jäidki.

Kuidas sõbrad ujumistunnis käisid

Teise klassi  kohustuslik ujumiskursus on jätkuvalt käimas. Meil on välja kujunenud kena süsteem, mis tähendab, et Ruudi saab minna koos ühe klassivenna ema ja tema autoga. Sama võimalust kasutab tihtipeale ka Ruudi sõber.

Täna juhtus nii, et klassivend oli haige, hr H linnast ära ja mina tööl. Seega läks käiku plaan C ehk Ruudi isapoolne vanaisa, kes lubas poisid pärast kooli ujulasse kohale viia.

Kõik läks kenasti, kellaajad olid kokku lepitud, sõber oli olemas koos ujumisasjadega, vanaisa ka kohal... Kui siis kümme minutit enne ujumistunni algust helistab Ruudi (mul oli just tund algamas):
"Eeemps, mis ma teen, vanaisa sõitis juba ära, aga ma jätsin ujumisasjad kogemata koju!?!"

What, sa sõitsid terve tee kodust ujulasse ega märganud, et kotti polnud kaasas. Ja mis põhiline, astusid autost välja ja ikka ei pannud tähele, et kotti pole?!?!

Mis mul muud üle jäi, kui soovitada tal minna õpetaja juurde ja vabandada, et asjad jäid koju ning jääda sõpra ootama, kuniks tund läbi saab.

Selle peale kurdab Ruudi: "Tal läks veel halvemini, ujumisasjad jäid vanaisa autosse...."

Unistuse täitumine

Tikker kirjutab igapäevaselt asjadest, mis talle rõõmu teevad (väljakutsetest ka iseenesest). Ma ei hakka isegi unistama, et ma millegi  sama intensiivsega hakkama saaksin, aga täna mõtlesin, et mul kaks (tehniliselt võttes isegi kolm) übertoredat uut asja, mille eest ma universumile väga tänulik olen.

Ma isegi ei mäleta enam, millal mul tekkis idee sellest, et KUNAGI pean ma endale punased Dr Martensid saama. Mingi kümme aastat tagasi? :D Võibolla mitte just nii kaua aega tagasi, aga siiski üsna ammu. See pole kunagi olnud selline pean-nüüd-kohe-saama mõte, vaid just selline kindel teadmine, et ühel päeval nad mul on. Seniks olen muudkui oma tavaliste mustade Alpi3ga ringi käinud. Viimased 11 ja pool aastat muuseas. Vahepealsete libastumistega tavaliste talvesaabastega, aga alati vanade heade alpide juurde tagasi jõudes.

Ja nüüd on mul mu punased martensid :) Öelge veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D

Teine asi, mis mulle viimase aasta ostudest tõelist rõõmu valmistab, on Norrast ostetud parka. Ma tõsisel ei saa aru, kuidas on üldse võimalik väljas liikuda sellise riideesemega, millel pole suurt karvase äärega kapuutsi ning mis ei kata peput. Ma armusin oma parkasse juba siis, kui teda riidepuul nägin, aga kui ma ta selga panin, tundsin, nagu oleksin voodis, seega keeldusin seljast võtmast.

Siia lõppu sobib kenasti ka muusikapala, mida ma viiamastel aegadel muudkui kuulan, sest see on nii ilus. Hr H küll küsis juba, kas ta kaevab mulle aeda kaevu, sest ilmselgelt on tegemist kaevuhüppamise looga. Tegelikult ei ole. Päris tegelikult on see hoopis lihtsalt üks ... sõltuvust tekitav lugu.

Lõpuks ometi

Peaaegu aasta otsa kohusetundlikku muusikaviktoriinil käimist ja lõpuks saabus täna see päev, mil arvamiseks tuli lugu, kus ma sain kohe algusest peale aru - see on SEE lugu, SELLELT plaadilt, mis anti välja SELLEL aastal. Jõudsin ära oodata :D

Lugu ise on see

Muidu vahepeal jõudsin käia ära ERMis (mis mulle tohutult meeldis, ma ei saa aru, miks inimesed ütlevad, et seal pole veel kõik asjad paigas ja peaks kunagi hiljem minema, ma jõudsin vaevu kolmandikuga tutvuda) ja Estonias "Karlssonit" vaatamas (mis oli ka äge).

Kõige õudsem asi

Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.

See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D

Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.

Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.

Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.

Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.

Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D