Uudiseid Leiutajate Külakoolist

Ma olen Leiutajate Külakoolist varem ka rääkinud ja oma poolehoiud nende suhtes üles näidanud. Nii ka seekord, sest nende viimane projekt (või kuidas iganes seda nimetama peaks) on lihtsalt üli äge.

Nad nimelt avasid oma veebipoe, kust on võimalik osta erinevat tsirkusekraami. Leht ise on SIIN, valik on päris mitmekesine. Aga põhiline, miks mulle see pood nii väga meeldib, pole see, et varem Eestist selliseid põnevaid asju nii laias valikus saada ei olnud. Minu meelest on taas kord äge vaadata, kuidas lapsed õpivad oma unistuste kaudu.

Taust on selles, et lastel tekkis huvi tsirkusetrikkide vastu. Ja juba õige pea tundsid nad, et Eestis pakutavast jääb väheks. Seepeale sõitsid nad Inglismaale, et kohtuda võimalike koostööpartneritega, kelle kaudu hakata taolist kraami Eestisse tooma. Need lapsed on vanuses 7-12 :D Sellest reisist on tore video, poe kodulehel olemas, aga ka siit saab vaadata. Päris omaette nii noored inimesed välismaal käia ei saa, kuigi keelega said nad hästi hakkama. Eks kuuajane India-kogemus toetas keeleoskust. Ja kogu see poe käivitamise protsess toetas nagunii kõiki õppeaineid, eriti kui arvestada, et suurem osa lastest on alles esimeses kooliastmes.

Ja kui nüüd päris trikkidest rääkida, siis on üsna muljet avaldav, kui suure pühendumisega koolilapsed ise harjutavad. Teodor, kes on kõige suurem trikimeister, harjutab iga päev mitu tundi. Ja eks ta oskab päris ägedaid asju ka teha :D Vaadake ise.

Lisaks trikkidele saab selliseid videoid tehes muidugi ka natuke oma kirjutamisoskust treenida.

Sellised lood siis alternatiivse hariduse poolelt :)

Klassiõhtutest nostalgiaga

Noorhärra käis oma klassiõhtul ära. Oli suhteliselt rahul. Mingit ülimat vaimustust polnud, seda ma ei lootnudki, aga üldiselt oli tore olnud. Minu meelest oli ta lihtsalt natuke pettunud, et klassiõhtu tähendab seda, et pärast tunde mängitakse ja süüakse koos. Ma isegi ei tea, mida ta oma peas ette kujutas.

Mis mulle aga hullusti meeldis, oli see, et ka nemad mängisid "Pikka nina". Mul läks tuju kohe heaks, kui meenus, kuidas me ise fanaatiliselt sedasama kõikidel klassiõhtutel, sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel mängisime. Kusjuures vanuse lisandudes sai mäng ka lisaleveli. Kui valik osutus valeks, tuli sellele valele valikule suud anda. Musi noh. Seda varianti me klassiõhtutel ei mänginud :D

Teine mäng, mida omal ajal lõpmatuseni mängiti, oli "Silma pilgutamine". See on kusjuures mäng, mille käigus ma esimest korda tunnetasin ... tõrjumist. Ma ei oskagi sellele nime anda. Ühesõnaga, mängu mõte on ju selles, et kutsud silmapilgutusega endale uue kaaslase. Ja seda mängu mängides märkasin esimest korda, et mitte kõigile ei tehta silma. Ma ise olin nii umbes seitsmenda klassini särav päike ega mõelnudki eriti sellele, et võibolla kellelgi pole nii palju sõpru. Aga ükskord kutsusin endale paariliseks ühe klassivenna, kes oli tark ja kindlasti tore ka, aga mitte selline seltskonna hing. Ja too mäng oli kohutavalt igav, sest mitte keegi ei meelitanud minu paarilist minu juurest ära. Siiani on mul meeles veel see sõnadesse mitte valatav kurbus.

Millalgi 5. või 6. klassis oli meil praktikant, kes õpetas järgmise tõelise hittmängu - "Sülle istumine". Mõte oli selles, et kõik istuvad ringis, ühel seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal, siis vahetavad ülejäänud koha, kinniseotud silmadega isend peab kõndima kellegi juurde, istuma talle sülle ja kobamise teel aru saama, kelle sülle ta istus. Seda mängu sai ikka tunde mängitud. Eriti sünnipäevadel.

Klassiõhtutel oli alati ka viktoriin, mille õpilased kokku panid. Viiendas ja kuuendas oli ka playback. Ja siis loomulikult tants. Kusjuures poisid palusid tantsima. Selline paaristants läks üle kuskil seitsmendas klassis ja rohkem oma elus ma tegelikult polegi käinud sellistel pidudel, kus iga tantsu järel palutakse endale uus partner. Isegi meie praegustel kooli jõuluballidel on pigem nii, et paarikesed tantsivad ja siis mõni klassivend tantsitab klassiõdesid (ja õpetajaid), aga neid on ikka vähe. Meie tõeliseks lemmiktantsubändiks oli tol ajal L´dorado. Minu esimene folk lõppes L`doradoga ja see oli ka esimene kord, kui ma hommikuni tantsisin.

Oh, olid ajad :D

Kevad või miski

Me käisime mingi aeg Ruudiga kinos "Zootroopolist" vaatamas. Väga äge film on :) Eks ta natuke ninnu-nännuks ning puust-ja-punaseks kohati ära läheb, aga põhiline - ka Jänesest võib saada politseinik - on vahva. Mis mulle veel hullult meeldis selle filmi juures. Tegelased on loomad, nende käitumine ja kehaline hoiak on aga täpselt nagu inimestel. Muidu kipuvad loomamultikad ikka loomamultikateks jääma, aga siin oli mulje pigem selline, et inimesed on endale loomamaskid pähe tõmmanud. Igatahes on filmis päris laias plaanis diskrimineerimisteemad ära näidatud, nii et pärast filmi on, millest lapsega rääkida. Mitte nagu pärast "Minionse". See vist on kõige tobedam multikas, mida ma vaatamas olen käinud.

Muidu olen tänase hommikupooliku pühendanud koolilehe artiklite lugemisele. Ja mõelnud, et noored on ikka paganama ägedad. Mõtlevad, teevad, käivad, kirjutavad. No kas või mu enda prl Vaprake - kohtumine Eiki Nestoriga, et arutada, kuidas hindamist koolis õppimissõbralikumaks muuta. Või minu enda klassi tüdruk, kes käis kirurgi varjutamas ja ei minestanudki kordagi ära. Või siis need õpilased, kes kooli kõrvalt tööd teevad. Noored ongi ägedad. Mis sellest, et nad raamatuid ei loe. Ja et mina pidin nende tekstidesse komad juurde panema. Suure pildi kõrval on see täiesti köömes.

Mu isiklikul lapsel on homme esimest korda klassiõhtu. Kella kahest neljani. Selga tuleb panna muinsajututegelase kostüüm. See viimane oli Ruudi jaoks üsna häiriv, sest ta leidis, et teema on titekas ja mingi prints ta küll olla ei tahaks. Lõpuks leidsime, et ta võib minna tänapäevase muinasjutukangelase Harry Potterina. Vähemalt läheb.

Mul endal tulevad täna norrakad ja sakslased nädalaks. Õnneks küll mitte mu enda juurde :D Igasuguseid töötubasid sajab igatahes uksest ja aknast. Läheme isegi kurikuulsasse Kõpu mõisa pastakoolitusele (mäletate veel seda lausa üleriigilist lugu, kuidas üks väike omavalitsus täies koosseisus Itaalisse pastakoolitusele läks? Noh, nüüd jagavad nad oma teadmisi teistega ka). Muidu oleks kõik väga chill, kui ma samal ajal ei peaks JÄLLE kirjandeid hindama. Aga kuskile lükata neid ka enam polnud. Tõmmata ka ei saanud :D

Et siis nii ongi. Kevad või miski.

Mõttekoht

Seisin täna sööklaleti ees ja üritasin välja mõelda, mida lõunaks süüa. Tänapäeval on valik ju nii lai, lisaks riiklikule koolisöögile on meil (õigel ajal sööma jõudes) võimalik valida mingi kuue-seitsme erineva söögi vahel.

Ühesõnaga, seisin ja mõtlesin, kui minu kõrvale ilmus meie Tähetüdruk (ikka seesama, kes "Fausti" luges). Seisis seal ja ütles: "Eliisabet, ma tahtsin öelda, et mulle väga meeldis see mõte, mida sa eile ütlesid." Kuna ma olin ta käest eile uurinud, kas tema vanaema ei tahaks ühe uurimistöö raames oma pensionärideklubis black metalit kuulata, eeldasin, et jutt on sellest. Tähetüdruk itsitas natuke (mõte sellest, kuidas 70aastased Behemoti analüüsivad, on ka minu meelest kelmikas), aga tõsines siis kiiresti ja raputas pead: "See oli ka tore, aga ma mõtlesin seda tahtmise osa. Et kõik, mis me teeme, on see, mida me tahame."

Ütles ja läks edasi, jättes minu pead murdma, nüüd siis juba kahe asja üle: mida lõunaks süüa ning kas mul on ikka õigus kõiki oma mõtteid ja arvamusi ilma pikemalt mõtlemata välja käia.

Niisama värki-särki

Kui Ruudi esimest korda elus kokkuvõtvad hinnangud sai, oli see väga põnev. Teisel korral oli see juba palju vähem põnev, kuigi loomulikult lugesime huviga. Jätkuvalt olen ma rõõmus, et ta saab sõnalisi hinnanguid, mitte numbreid, sest muidu ma peaksin kõik selle ise välja mõtlema. Laias laastus läheb kõik väga hästi, ainult tunnis töötamine on ... ikka selline pooletoobine. Vahepeal, kui käitumine jälle päris käest hakkas minema, suhtlesime õpetajaga igapäevaselt, aga siis hakkas tagasiside juba üsna veidraks minema, nii et vaikselt nii tihe vastukaja hääbus, mille põhjal ma järeldan, et läks vist paremaks. Viimastel päevadel tulid päevikusse õppetöö kiituste kõrvale ka töökust kiitvad kommentaarid tulema, nii et natuke on seis vist helgem.

Ükskord pidid nad koolis omal valikul ühe luuletuse pähe õppima. See polnud probleem. Probleemi polnud ka sellega, kui klassis tuli luuletus ette kanda. Jamaks läks Ruudi jaoks asi siis, kui klassis tuli otsustada, kelle luuletus ja lugemine oli kõige ägedam, et saata see siis klassi esindama kooli ette. Ja siis tekkis reaalne oht, et Ruudi oleks pidanud minema. Isegi hiljem kodus mulle sellest rääkides oli ta üsna endast ära ja kirjeldas, kuidas tal tuli peaaegu nutt peale. Õnneks läks esinema üks klassiõde. Aga see süvenev vastumeelsus avaliku tähelepanu suhtes on kummaline.

Vahepealsetest suursündmustest minu enda elus võiks ära märkida selle, et käisin elus esimest korda Paavli kaltsukas. Kuna ma olin erakordselt näljane (täiesti müstika, aga Innove on nii vaene austus, et kohvipausil ei pakutud isegi mitte pirukaid, kusjuures inimesed tulevad ju Tallinna kokku jumal teab kui kaugelt, see tähendab, et nad ärkavad vara, et õigeks ajaks kohale jõuda. Ja siis töötavad palehigis kella neljani pärastlõunal, ilma et neil oleks üldse muud võimalust kui kohapeal pakutav kohv ja küpsised), tegime suhteliselt kiire tiiru (tunniajase), aga sain endale kaks imeilusat kampsikut.

Eile käisin ka Aida sünnipäeval. Ega ma muidu poleks jaksand end sinna kohale vedada, aga erakorraline muusikaviktoriin oli (pärimusteemaline), milles me kahjuks feilisime täiega :D Aga esimestel kohtadel olidki teemaga igapäevaselt tegelevad inimesed.

Nüüd loodan siin, et mu lemmikblogijad annavad end blogiauhindade võistlusel üles, et ma saaksin nende poolt hääletada. Ja Kaur, ma ei tea, miks ma hääletada tahan, ausalt, lihtsalt tundub tore, ei mingit sügavat filosoofiat selle taga :D

Paluge ja teile antakse

Ükskord juhtus nii, et Ruudi läks magama ja ma lihtsalt ajaviiteks jäin vaatama "Pealtnägijat". Ja seal oli klipp Ingvar Villido teadliku muutumise kunstist. Mul on väga keeruline otsustada, kas ma igapäevaselt olen pigem seda tüüpi inimene, keda sellised teemad tõmbavad, või siis mitte. Sest noh, mõni tõmbab ja teine mitte. Igatahes TMK lõik "Pealtnägijas" paelus mind ja pani täitsa mõtlema, et noh, miks mitte. Kuni lõpuks öeldi, kui palju see kursus maksab, ja ma leidsin, et 200 eurot on ikkagi liiga palju, et lihtsalt huvi pärast proovida. Ma tegelikult saan aru, miks need kursused nii kallid on - kui sa oled maksnud sellise summa, siis sa oled oluliselt motiveeritum selleks, et asi sulle meeldiks.

Mina tundsin, et nii palju ma ennast motiveerida ei taha. Mainis ainult hr H-le, et näed, vaatasin ja isegi läheks, aga põlgan kalliks.

Ja nüüd kujutlegem minu hämmingut, kui järgmisel päeval potsatas mu tööalasesse postkasti kiri, et mulle pakutakse järgmisel nädalal minu kodulinnas toimuval teadliku muutumise kunsti kursusel osalemist täiesti tasuta. Meie töökollektiivi liikmete eest maksab osalustasu üks sihtasutus.

Tegin silmad suureks ja mõtlesin, mis nüüd saab :D

Ses mõttes, et ega ma siis nii hoolega polnud mõelnud sinna kursusele minna. Ikkagi terve nädalavahetus, kaks täistööpäeva... Samas. Sain isegi aru, et niiviisi universumi direktoriga ei mängita :D Ma olin sõnastanud oma soovi, selle kõva häälega välja öelnud, universum oli mu soovi kohe täide viinud. Ja mina nüüd ei viitsi. Pärast hetke mõtlemist registreerisin end ära.

Nüüd on mul kursusel käidud ja emotsioonid vabastatud. Ausalt öeldes olin ma esialgu täiesti hämmingus, KUI palju inimesi oli kohale tulnud. Ausalt, saarest ja virust. Terve mu kodulinn oli autosid täis. Kusjuures lõunapausidel selgus, et päris paljud osalejatest on neil kursustel käinud juba aastaid, ikka ja jälle uuesti.

Ma ei saa öelda, et mulle ei oleks meeldinud. Viie keha õpetus on nagunii minu meelest ... mõnus. Elades koos ühe emotsionaalse 8-aastasega olen ammu aru saanud, et emotsioon ei ole inimene ise. Ja nende vabastamine on ... vabastav kogemus, on see siis tõesti see, et ma suudan oma emotsioonile öelda, et ta võib nüüd ära minna, või lihtsalt teadlik otsus mitte olla emotsiooni kütkes.

Ega ma nüüd täielikult uus inimene pole. Ja efektiivsus pole ka kuigivõrd suurenenud, aga seda vist õpitakse üldse III kursuse raames. Aga samas, teadlikkus endast ja teadmine, kuidas midagi ära saata, on tõesti kuidagi rahustav.

Kusjuures, huvitav oli see, kui I.V rääkis intellektist ja sellest, kuidas selles (ma ei tea, kuidas seda tegelikult nimetama peaks) minas  olemise ajal rakendab inimene oma intuitsiooni ja ettenägemisvõimet. Mina seda ei suuda. Aga. Hr H on aastaid rääkinud, et tal on võime asju ette näha, ta lihtsalt ei suuda seda iga kord hästi teadvustada. Ma olen tema selleteemalisi jutte alati sõbralikult naeratades kuulanud ja noogutanud. Nüüd mõni nädal tagasi rääkis Hr H, et Ruudi oli talle kurtnud, et nii vastik on, et tema teab, mis juhtuma hakkab. Et see on nii häiriv ja ebamugav ja..

Nojah, tundub, et nemad kahekesi suudavadki rakendada oma teadvuse kõrgemaid seisundeid. Mina siin vabastan oma emotsioone ja olen ka rõõmus :)

Hädas kooliga

Sedapuhku pole hädas mitte koolilaps, vaid mina. Siiski mitte oma kooliga, vaid ikka koolilapse omaga. Ja tõe huvides võiks ära märkida, et ega sel koolilapsel ka hädadega ühel pool ole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Kirjutada tahtsin hoopis sellistest väikestest mõttekohtadest, mis mul vahepeal on tekkinud. Igasugused probleemid liiga suurte klasside ja madala õpimotivatsiooni ja isegi sellega, et esimeses klassis on juntsudel viis erinevat õpetajat, jäävad täna tähelepanuta. Jagan lihtsalt väikseid igapäevaseid hämminguid  :D

Näiteks jagas matemaatikaõpetaja lastele ühe veebilehe linki, kus saab arvutamist harjutada. Tore lehekülg, palju ülesandeid, aga miskipärast oli lingiga kaasas ka märkus, et sel leheküljel saab harjutamas käia tööpäeviti kella kaheni. Sügasin kukalt ja olin natuke hämmingus, sest tüüpidel on kaks korda nädalas tunnid kella üheni, mis meie oma puhul tähendab, et nii umbes poole kahest on ta heal juhul kodus. Ja ka neil päevil, mil tunnid kaheteistkümnest lõppevad, läheb koduteel parajalt kaua aega ja siis tulevad juba huviringid peale. Aga kui nii, siis nii ja eks me jõudumööda üritasime harjutada. Ühel õhtul kella kuue paiku proovisin lihtsalt huvist lehekülge avada, loomulikult töötas kõik :D Ma ei saa siiani aru, miks õpetaja sellise soovituse kaasa pani.

Teine asi oli siis, kui Ruudi rääkis, et nemad olid koolis arutanud (tunnis), et poisid ja tüdrukud mõtlevad erinevalt ja peaksid ikka eraldi koolides käima. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida. See õpetaja on Ruudi jaoks täielik autoriteet (kuidas õpetaja ütleb, nii on. Mis kahjuks ei välista tema ebasotsiaalset käitumist, aga las see praegu jääb). Igatahes õpetaja ütles nii ja nii nagu võikski olla. Eks ma uurisin, et kuidas see välja paistab. See erinev mõtlemine. Näiteks nii, et tüdrukud mängivad nukkudega, poisid mitte. Ja et tüdruk, kes nukkudega ei mängi, ongi tüdrukute mõttes imelik.  Okei siis :D Selle teadmisega ei saanud ma lasta oma pojal edasi elada, aga ma pole sugugi kindel, kas minu arutlused teemadel "lapsed on lapsed ja mõned tahavad nukkudega mängida ja mõned mitte" kuskile jõudsid.

Sel nädalavahetusel hakkas Ruudi täitma lugemispäevikut. Joonistas pildi ja kirjutas tegelased ja siis teatas, et sisukokkuvõtte asemel peab ta kirjutama raamatu esimese lause. Eks ma sügasin taas kukalt ja lõin letti oma ratsionaalse argumendi, et olime raamatu juba raamatukokku tagasi viinud. See argument ei pädenud :D Tüüp muudkui ajas, et esimene lause ja peab olema ja kui ta ütleb, et raamat on juba tagasi viidud, siis saab ta õpetajalt ikka märkuse, sest oleks pidanud enne esimese lause ära kirjutama. Kogu oma kujutlusvõime juures ei suutnud ma välja mõelda, miks peaks lugemispäevikus seisma raamatu esimene lause, aga seda kahtlust ei saanud ma Ruudiga jagada. Sest et õpetaja :D Tegelikult kahtlustasin ma, et poiss sai õpetaja jutust lihtsalt natuke omamoodi aru. Lõpuks kirjutasin õpetajale murekirja küsimusega, kas peaksime raamatu uuesti laenutama, et esimene lause ära kirjutada. Õpetaja vastas, et ei pea, nad saavat koolis ise hakkama. Panite tähele, mitte sõnagi mind tegelikult huvitanud teemal, kas tõesti pidi just esimese lause kirjutama :D

Lisaks on mul stabiilne segadus d-tähega, sest minu meelest ei kirjutata seda nii, nagu Ruudi teeb. Aga kes olen mina, et õpetaja väiteid vaidlustada.

Nii me siis tasapidi paterdame.

Mida ma viimasel ajal näinud olen

Ütleme nii, et uusaastalubadustega läheb visalt :D Kuigi ma ausalt pole lugenud ühtki D.D romaani. Samas kirjutamisega läheb veel halvemini kui eelmisel aastal. Mitte et mul poleks armsaid väikseid igapäevaseid lugusid, mida oleks tore jäädvustada. Lihtsalt... natuke selline tunne on, et kõigest on juba kirjutatud... Oma roll on muidugi ka sellel, et mu arvuti vajaks HÄDASTI puhastust, aga kuna ta veel töötab, siis pole nagu viitsimist...

Aga olen vahepeal natuke käinud-näinud, mõned neist väärivad äramärkimist.

Esiteks käisin vaatamas  VAT Teatri "Fausti", mis oli üliäge. Ainus, mis mind selle lavastuse juures häiris, oli asjaolu, et Faust esines seal natuke liiga maise ja mõjutatava mehena. Mul on lihtsalt väga tugev arvamus seoses Fausti isikuga. Professioonist (aga ka isiklikust eelistusest) tulenevalt olen seda (pehmelt öeldes) mõned korrad lugenud ja seega olen oma mõtetes asjast väga konkreetse pildini jõudnud. Muidu aga oli lavastus lihtsalt geniaalne.

Teiseks vaatasime Ruudiga "Jääkaru Normi". See ei oleks muidu väga mainimist väärt sündmust, kui seansi ajal toimus üks armas igapäevane seik, mida kirja panna. Nimelt on tegemist suhteliselt igava filmiga. Ei ole halb või nõme, aga selline tavapärane. Asja oleks kõvasti päästnu 3D, mida meil ei olnud. Ja noh, mu kõht oli täis ja oli pime ja soe ja... nii mul silm kinni vajuski. Ega sestki poleks midagi rääkida, kui just siis, kui ma rahulikult oma mantli all nohisema hakkasin, poleks otsustanud mu ema, kes istus meist rida eespool, et on õige hetk lahkuda saalist ja loodusega üheks saada. Ja surmkindlalt soovis ta sellest ka meile teada anda. Aga kuna mina südame rahus magasin ja Ruudi suudab ennast täielikult ümbritsevast välja lülitada, sai mu ema lahkumissoovist teada kogu meiepoolne kinonurk. Meie Ruudiga olime ühed viimased :D

Kolmandaks käisime vaheajal Tartu Loodusmuuseumis. See oli hr H suur unistus. Tal nimelt on selle kohaga helged lapsepõlvemälestused. Eriti kividest. Minul ei ole ja kui päris aus olla, siis pole kivid mind kunagi väga huvitanud, aga mulle meeldib, kui Ruudi käib muuseumis, nii et läksime kõik koos. Minu jaoks tähendas see kogemus tegelikult pea kaht tundi intensiivset teesklemist, et mulle õudselt meeldib. Ruudile meeldis vist päriselt, vähemalt ei ole ma märganud, et ta oskaks teeselda. Hr H oli häiritud, et muuseumis oli veel külastajaid ja et huvitavad asjad (kivid) olid segamini ebahuvitavate asjadega (maakera areng). Mina tundsin end tõeliselt pealiskaudse tänapäevase inimesena, kes tahab muuseumis katsuda ja nuppe vajutada ja sisse pugeda ja muid selliseid asju teha. Kaelkirjak oli muidugi tore.

Neljandat asja nägin ma oma kodus eile töölt tulles. Nimelt oli meil köögis pool pannkooki, mida seal hommikul ei olnud. Lisaks sellele oli seal üks eriti rahulolev tüüp, kes õhinal jagas minuga oma esimese pannkoogiküpsetamise kogemust. Et tainas oli natukene paks tulnud. Ja õli sai ka pannile natuke liiga palju. Aga muidu olid jube head koogid välja tulnud. Muidugi olen ma väga rõõmus, et mul on poeg, kes ei jää külmkapi ees nälga, aga samas oleks mu süda mitu korda rahulikum, kui meil oleks gaasipliidi asemel elektripliit. Lahtine tuli ja gaasiballoon koos tähelepanuhäirega 8-aastasega ei tundu ülemäära kindel olukord. Igatahes lubas ta, et kui tal on keegi külas, siis ei hakka ta midagi praadima.

Jälle esimesed korrad

Mõningad asjad vajavad kirjapanemist, et ma hiljem ikka teaksin, et just nüüd, 2016. aastal veebruaris need juhtusid.

Esiteks sain ma täna esimest korda elus päriselt koera käest hammustada. Okei, see ei ole võib-olla päris täpne, ma nimelt pole siiani veendunud, et see konkreetne koer tahtis mind hammustada, minu hammustunud olek võis tuleneda ka sellest, et ma panin oma käe tema hammaste vahele, kui ta parajasti oma suud liigutas, et haukuda. Igatahes jäi koer lolli näoga vaatama, mina veritsesin. Uskumatu, kui palju verd võib tulla ühest sõrmest. Kuna Ruudil oli kohe muusikakoolitund algamas, sõitsin kangelaslikult autoga, pärast vaatasin, et käigukang on verd täis tilkunud. Praegu pole tegelikult viga enam midagi, aga hr H-le pidin lubama, et lähen homme teetanusesüsti tegema.

Teine lugu on veel põnevam. Ma nimelt kuulsin esimest korda elus enda kohta räägitavat kuulujuttu. Kusjuures jutt ise räägib sellest, et ma tahtvat õppealajuhatajaks saada. Mina?!?! Oleks siis tõesti jutt sellest, et ma petan oma meest või kavatsen sugu muuta, need oleks vähemalt natukenegi loogilised :D

Muidu hindan siis proovieksameid. 46 kirjandit on juba hinnatud, ainult 20 on veel. Ja siis 66 lugemistesti. Hea, et viimase poole aasta jooksul on kaks meie kooli õpilast linnast lahkunud. Õnneks just minu keelerühmadest, muidu oleks asjatu minek olnud.

Tegelikult on närvid kergelt läbi küll, eriti kui ma lugesin ühel konkreetsel teemal kirjutatud kirjandeid. Teema oli muidu umbes selline: kirjuta 400sõnaline arutlev kirjand, kus analüüsid Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevaid probleeme.

Mida teie arvates peaks sel teemal kirjutama? Nii üldjoontes. Minu ja õpilaste arusaam igatahes erines päris olulisel määral.

natuke PISAst

Sel nädalal avaldati OECD raport, mis annab ülevaate meie põhikoolihariduse seisust. Tundub, et on päris hea, vähemalt selles osas, millele raport keskendub. Meie haridus on üle riigi ühtlaselt väheste madalate tulemustega. Mitte et sellest saaks nüüd kohe järeldada, et meil on ka ühtlaselt kõrged tulemused :D Aga jah, matemaatikas viiendad, lugemises neljandad, loodusteadustes teised kõige väiksema eriti madala tulemuse saavutanute osakaalu pingereas.

Meist eespool (ehk veel vähem madalaid tulemusi) on Korea, Shanghai, Hongkong, Singapur... eurooplastest figureerivad peale meie esikümnes veel loomulikult soomlased, aga ka islandlased, iirlased, poolakad. Nemad aga meist tagapool.

Mitu aastat on olnud juttu sellest, et eesti keele riigieksamil tuleb lugemisosas ülesandeks graafiku või tabeli lugemine. Nii et ma olen viimasel ajal mõnevõrra tegelenud andmete lugemise ja tõlgendamis(püüd)ega. Nende tabelitega ei oska ma aga miskit peale hakata :D Kardan, et mingid stereotüüpsed teadmised teiste maade haridussüsteemist segavad. Ses mõttes, et on ju teada, et Aasias käib koolides julm tampimine. Huvitav muuseas oli see, kui rääkisin ühe oma õpilasega, kes käis Jaapanis vahetusaastal. Ta kirjeldas süsteemi nii, et tavalises koolis, kuhu hommikul minnakse, suurt midagi ei õpita, hängitakse niisama. Pärast kooli lähevad KÕIK mõnda õpiringi, kus tegeletakse täpselt nendesamade teemadega, aga nüüd jõhkralt. Kas mitte "Pealtnägijas" polnud lugu sellest, kuidas Jaapanis on õpilastel nii kõva surve perekonna poolt peale pandud, et nad jooksevad kodust ära?

Pingerea tagaotsas on mitmeid Ladina-Ameerika riike (Argentina, Brasiilia, Peruu). Eelmisel aastal oli mul vahetusaasta õpilane Argentinast (kes ükskord hakkas südamest nutma, kui ma küsisin tema käest, kuidas talle ilm meeldib. Oli lörtsine veebruar). Ja tema kirjeldas, kuidas neil on tunnis meeletu melu, õpetaja teeb midagi, vahepeal õpilased teevad sama asja, vahepeal tegelevad sellega, mis neile endale meeldib.

Nende infokildude valguses tundub pingerida loogiline - kui koolis toimub intensiivne õppimine, on tulemused ka paremad. Samas - kuidas Eesti siis sellisel kohal on? Meil on ju pigem suund aasialikult tuupimiselt meeldivale õhkkonnale.