Sel nädalal avaldati OECD raport, mis annab ülevaate meie põhikoolihariduse seisust. Tundub, et on päris hea, vähemalt selles osas, millele raport keskendub. Meie haridus on üle riigi ühtlaselt väheste madalate tulemustega. Mitte et sellest saaks nüüd kohe järeldada, et meil on ka ühtlaselt kõrged tulemused :D Aga jah, matemaatikas viiendad, lugemises neljandad, loodusteadustes teised kõige väiksema eriti madala tulemuse saavutanute osakaalu pingereas.
Meist eespool (ehk veel vähem madalaid tulemusi) on Korea, Shanghai, Hongkong, Singapur... eurooplastest figureerivad peale meie esikümnes veel loomulikult soomlased, aga ka islandlased, iirlased, poolakad. Nemad aga meist tagapool.
Mitu aastat on olnud juttu sellest, et eesti keele riigieksamil tuleb lugemisosas ülesandeks graafiku või tabeli lugemine. Nii et ma olen viimasel ajal mõnevõrra tegelenud andmete lugemise ja tõlgendamis(püüd)ega. Nende tabelitega ei oska ma aga miskit peale hakata :D Kardan, et mingid stereotüüpsed teadmised teiste maade haridussüsteemist segavad. Ses mõttes, et on ju teada, et Aasias käib koolides julm tampimine. Huvitav muuseas oli see, kui rääkisin ühe oma õpilasega, kes käis Jaapanis vahetusaastal. Ta kirjeldas süsteemi nii, et tavalises koolis, kuhu hommikul minnakse, suurt midagi ei õpita, hängitakse niisama. Pärast kooli lähevad KÕIK mõnda õpiringi, kus tegeletakse täpselt nendesamade teemadega, aga nüüd jõhkralt. Kas mitte "Pealtnägijas" polnud lugu sellest, kuidas Jaapanis on õpilastel nii kõva surve perekonna poolt peale pandud, et nad jooksevad kodust ära?
Pingerea tagaotsas on mitmeid Ladina-Ameerika riike (Argentina, Brasiilia, Peruu). Eelmisel aastal oli mul vahetusaasta õpilane Argentinast (kes ükskord hakkas südamest nutma, kui ma küsisin tema käest, kuidas talle ilm meeldib. Oli lörtsine veebruar). Ja tema kirjeldas, kuidas neil on tunnis meeletu melu, õpetaja teeb midagi, vahepeal õpilased teevad sama asja, vahepeal tegelevad sellega, mis neile endale meeldib.
Nende infokildude valguses tundub pingerida loogiline - kui koolis toimub intensiivne õppimine, on tulemused ka paremad. Samas - kuidas Eesti siis sellisel kohal on? Meil on ju pigem suund aasialikult tuupimiselt meeldivale õhkkonnale.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Aasia on suur muutuv ja ma hoiduks sellistest laiadest üldistustest.
ReplyDeleteKaks värsket artiklit peavoolumeediast.
http://www.theatlantic.com/magazine/archive/2016/03/the-math-revolution/426855/
Jutt sellest, kuidas Ameerika läheb (matemaatika) õpetamisel üle probleemõppele.
http://edition.cnn.com/2015/10/05/asia/singapore-smartest-kids/
Jutt sellest, kuidas edukad Aasia riigid on drillilt edasi liikunud:
"They had a drilling system when that was the only option [...] But as they had achieved this, they were the first to think about, what is it that our children need to be successful in tomorrow's economy?"
"... the world economy no longer rewards people just for what they know. Google knows everything. The world economy rewards people for what they can do with what they know. "
Väidetavasti olevat Soome koolide (algklasside) õpe meie omast erinev nagu öö ja päev.
Muide, kas sul "tiigriemme sõjalaul" on loetud?
ReplyDeleteNiipalju (üsna palju) kui asiaatidega (jaapan, hiina, korea) olen kokku puutunud siis nende endi väitel käib metsik tuupimine edasi. Isegi ameerika koolides tuntakse neid kui tuupijaid, mitte et neile meeldiks aga pere sunnib ja nende traditsioonide kohaselt kuulatakse vanemate sõna. Samas ülikoolides neil enam nii hästi ei lähe kui lisaks faktide pähetagumisele eeldatakse ka arusaamist. Enda kogemuse põhjal julgen väita, et isegi nõuka aja kooliharidus Eestis oli täiesti konkurentsivõimeline Põhja-Ameerikas.
ReplyDeleteMida suurem üldistus, seda rohkem valet. Aga miskit seal Aasias tundub neil ühist olemas, et nad suuremalt jaolt Pisas esiotsas on. Mis on selles mõttes ka huvitav, et pisa peaks pigem kontrollima just teadmiste rakendamisoskust, mitte teadmisi ise.
ReplyDeleteja teisalt on eesotsas ka Soome.
ReplyDeleteJa kusjuures Soomes oli 2014. aasta testi järgi kaks korda vähem nõrku tegijad kui 2002. aastal.
ReplyDeleteMul on tegelikult hea meel seda lugeda, Et nöukaaaegse haridusega õpetajad suudavad lapsed viia tippu.
ReplyDeleteAga nagu iga küsimuse puhul on küsimus eesmärgis. Mida see annab, et tipus olla, kas me oskame seda ka rakendada. Tänaste põhikooliõpilaste põhjal on vale järeldusi teha, seda peaks vaatama 10 aasta pärast
Kui kõrvutada omavahel PISA, SKT ja õnnelike riikide 20 esimest, siis tegelikult peaks mõõtu võtma Šveitsist, Norrast. Nad on rikkad, õnnelikud ja targad.
Hollandis elavad targad ja õnnelikud inimesed.
Lihtensteinis, Macaus, Singapuris, Austraalias ja Hongkongis targad ning rikkad.
Rikkaks meie riik ilmselt ei saa, aga õnneks (praegu 79. kohal) võiksime oma tarkuse küll pöörata...:)
Kusjuures mida kauem ma õpetaja olen, seda rohkem olen ma hakanud mõtlema, kas õpetajal üksikisikuna ikka on väga suur roll selles, millised tulemused õpilastel on, vahet pole, kas nad on siis nõukaaegse või kaasaegse taustaga.
DeleteMida kauem ma lapsevanem olen, seda rohkem ma arvan, et õpetajast sõltub KÕIK. Eliisabet, ma oleks väga õnnelik, kui mu lapsed Sinu juurde õppima satuks!
Deletejah nõus,
Deleteaga mõni postitus tagasi kirjutasid ise sellest, kuidas nn materjal on ka oluline:)
Materjal on oluline. Aga paistab, et niipalju, kui kool üldse midagi mõjutada saab, sõltub see mõju just õpetajast. Mitte sellest, mis metoodika parajasti moes on või mismoodi kool on üles ehitatud. Iseasi, et kooli õhkkond ja ülesehitus mõjutavad seda, missugused õpetajad sinna üldse tööle tulevad.
Delete... ja see on õpitulemuste mõttes näha ka sellest, et PISA edetabelite tipus troonivad väga erinevate kultuuride ja õpetamistraditsioonidega riigid - kelle ühisnimetaja on see, et õpetajatöö on hästi prestiižne ja selle töö saamiseks on kõva konkurents.
DeleteKaur, see kõlas küll ilusasti, aitäh sulle.
DeleteMa jäin mõtlema notsu selle märkuse peale, et kooli õhkkond ja ülesehitus mõjutab, millised õpetajad sinna lähevad. Ma puhtalt oma kogemuse pealt täpsustaks, et isegi mitte, kes lähevad, vaid kelle direktor ja õppealajuhataja välja valivad. Kui muidugi on võimalust valida.
notus viimasele -
Deleteseda enam tekib küsimus, mida Eesti tipus teeb :D
Mitte et meil õpetajaid tegelikult niiiiii palju puudu oleks, et konkurentsi ei teki, aga mulle tundub, et see tuleneb pigem asjaolust, et õpetajakohti liigub vähe. Õpetajad on suht stabiilsed tegelased, kord õpetaja, surmani õpetaja. Ühes ja samas koolis.
ma arvan, et kooli õhkkond mõjutab ka seda, kas direktoril ja õppealajuhatajal üldse on, kelle hulgast valida. kui jutud lähevad laiali, et "siin on tore töötada", eks siis kipub sinna rohkem kandidaate ka. ja vice versa.
Deletemis Eesti tipusolemist puudutab - kas Eestil ei ole siiski endiselt probleeme sellega, et meie "tipud" on madalamad kui näiteks Soomes, kellega meil oleks end kultuurilise läheduse pärast üsna loogiline võrrelda (loogilisem kui Aasia riikidega)? äkki siit ongi näha, et konkurentsi on siiski natuke liiga vähe: korralikku keskmist taset suudetakse hoida, aga andeid jääb avastamata ja välja arendamata.
Jah, Eliisabet, ehk sa ikkagi kaalud seda õppealajuhataja karjääri?
DeleteMa püüan vastutusest nii palju eemale hoida, et keeldusin isegi koolilehe vastutava toimetaja aunimetusest :D Nii et meie õppealajuhataja ei pea oma koha pärast muretsema :D
Deletenoh, sinu jutu järgi otsustades teil juba ongi tore kool, nii et küllap siis ongi juba ka hea õppealajuhataja.
Deletetarkust ja rikkust on hea mõõta. aga mis see õnn on? kuidas seda standardiseerida ja mõõta?
ReplyDeleteMa mõtlesin ka selle peale. Äkki isikliku hinnangu alusel?
DeleteIsiklik hinnang ei ole riikide ega kultuuride vahel võrreldav. S.t. midagi sa selle kaudu kindlasti mõõdad, aga sa ei saa seeläbi võrrelda "Eesti on õnnelikum kui Korea (v vastupidi)".
Deleteametlikult mõõdetakse niimoodi:
Deleteresearchers asked more than 146,000 people all over the world questions about five aspects of their well-being: their sense of purpose, social relationships, financial situations, community involvement and physical health. Based on their responses, participants were considered "thriving," "struggling" or "suffering" in each of those five aspects.
http://www.well-beingindex.com/2014-global-report
Ohoo, milline kainestav kommentaar meie Pisa-tulemustele.
ReplyDeleteMhmhm, ma ka lugesin. Lahendasin ülesandeid ja mõtlesin, kuidas see lahendamisprotsent NIII madal on.
Delete