Mõningad asjad vajavad kirjapanemist, et ma hiljem ikka teaksin, et just nüüd, 2016. aastal veebruaris need juhtusid.
Esiteks sain ma täna esimest korda elus päriselt koera käest hammustada. Okei, see ei ole võib-olla päris täpne, ma nimelt pole siiani veendunud, et see konkreetne koer tahtis mind hammustada, minu hammustunud olek võis tuleneda ka sellest, et ma panin oma käe tema hammaste vahele, kui ta parajasti oma suud liigutas, et haukuda. Igatahes jäi koer lolli näoga vaatama, mina veritsesin. Uskumatu, kui palju verd võib tulla ühest sõrmest. Kuna Ruudil oli kohe muusikakoolitund algamas, sõitsin kangelaslikult autoga, pärast vaatasin, et käigukang on verd täis tilkunud. Praegu pole tegelikult viga enam midagi, aga hr H-le pidin lubama, et lähen homme teetanusesüsti tegema.
Teine lugu on veel põnevam. Ma nimelt kuulsin esimest korda elus enda kohta räägitavat kuulujuttu. Kusjuures jutt ise räägib sellest, et ma tahtvat õppealajuhatajaks saada. Mina?!?! Oleks siis tõesti jutt sellest, et ma petan oma meest või kavatsen sugu muuta, need oleks vähemalt natukenegi loogilised :D
Muidu hindan siis proovieksameid. 46 kirjandit on juba hinnatud, ainult 20 on veel. Ja siis 66 lugemistesti. Hea, et viimase poole aasta jooksul on kaks meie kooli õpilast linnast lahkunud. Õnneks just minu keelerühmadest, muidu oleks asjatu minek olnud.
Tegelikult on närvid kergelt läbi küll, eriti kui ma lugesin ühel konkreetsel teemal kirjutatud kirjandeid. Teema oli muidu umbes selline: kirjuta 400sõnaline arutlev kirjand, kus analüüsid Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevaid probleeme.
Mida teie arvates peaks sel teemal kirjutama? Nii üldjoontes. Minu ja õpilaste arusaam igatahes erines päris olulisel määral.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Väga lai teema ju, kirjuta mida tahad? Võid kombineerida oma isiklikku kogemust, perekonnast kuuldut, meediast nähtut...
ReplyDeleteMa ise ilmselt võtaks Tallinna mägede teema ette. Musta-Lasna-Õismäe on muutunud getodeks, kus elavad vanurid ja venelased. Koolid ja aiad suletakse. Elasin paari aasta eest paar kuud ühe mahajäetud ja tühja Mustamäe kooli kõrval...
Aga saab kirjutada emotsionaalse loo surevatest küladest, saab kirjutada makromajandusliku loo vähenevast majandusest, saab kirjutada kultuurilise loo eesti kultuuri-kunsti-teaduse ellujäämisest vähenevas rahvastikus, saab kirjutada optimistliku loo "inimesed kolivad sinna, kus neid on vaja ja kus neil on hea", saab kirjutada nukrat sotspornot elus (tagantjärele) valesid valikuid teinud inimeste jäämisest muutuste hammasrataste vahele (ida-viru kaevurid või suletavate külakoolide õpetajad jne jne), saab kirjudada tehnokraatse loo kaugtöö võimalusest uues elektroonilises maailmas, saab kirjutada pagulaspoliitikast, saab kirjutada hariduse hädadest (noh et aiad-koolid on seal, kus lapsi enam pole, + käesoleva hetke koolikatsete mürgel), saab kirjutada rahvastikupoliitikast ja emapalgast, pagulastest, äärmuslusest, no millest iganes. Ma võiks nii laial teemal hoobilt kümme keskpärast, aga väga erinevat kirjandit kokku vorpida.
mul tuli veel pähe seos väikese riigi suhteliselt kallite ülalpidamiskulude teemaga - ja mida väiksem rahvaarv, seda suhteliselt kallim muidugi tuleb.
ReplyDeleteTeetanuse süstist on vähe kasu koera hammustuse puhul :) aga marutaudis see koer vaevalt ehk oli
ReplyDeletema pakun, et sulle suures plaanis ei meeldinud see, et neile ei paista see mingit probleemi tekitavat.
ReplyDeleteÕnneks nii palju on nad meelde jätnud, et tekst, mida neilt oodatakse, on probleemkirjand.
DeleteKusjuures üks töö 27 sel teemal kirjutatud kirjandist kirjutas, et maakohtade tühjaks jäämine pole probleem. Probleem on selles, et Eesti riik ei kasuta seda enda huvides ära. Ja see oli väga šeff kirjand!
No a mida nad siis kirjutasid, mida Sina ootasid ja mida Sa ise oleks kirjutanud?
DeleteNotsu - seda muidugi kah. Ma puutun riigi väiksusega iga päev nii lähedalt kokku, et ei osanud mainidagi.
ReplyDeleteEhk, mu arust "mida PEAKS sel teemal kirjutama" on vale küsimus, sest võimalusi on mustmiljon ja seega pole ühtegi aspekti, mida kindlasti PEAB.
Kusjuures, "mida peaks kirjutama sel teemal", on jumalast asjakohane küsimus :D Lihtsalt sinu ja notsu jaoks, kes te teemapüstituse mõttega läbi lugesite, on see nii ilmselge. Ja edasi tegelete juba sellega, millist konkreetset teed minna.
DeleteÕpilased lugesid ka teemapüstitust. Aga mitte nii suure mõttega vist, sest suurem osa töid räägib mitte probleemidest, mis tekivad, kui inimesed maalt ära lähevad, vaid probleemidest, miks inimesed maalt ära lähevad, keskendumata üldse küsimusele, miks inimesed ei peaks/tohiks maalt/Eestist ära minna.
Ma nii viieteistkümnenda töö juures hakkasin mõtlema, et ma olen ise hulluks läinud ega saa asjadest aru. Aga mul on kolleeg, kes on riigieksami kirjutamisosa hindaja, ja ta ütles, et eelmisel aastal päriseksamitöödes oli sama probleem ja ma ei ole hull, kui ma eeldan, et õpialsed kirjutaksid teemasse, mitte sellest, mida nad ise tahavad.
Aaa. Mu jaoks on küsimus "mida peaks kirjutama" sedapidi imelik, et ta vihjab, et on mingi kanooniline arvamus või mõttekäik, mida kajastama või arvestama peaks. Seda, et peaks kirjutama teemasse, eeldasin ma nkn :)
DeleteMul on see "Kas Kadriorus elab ilves või orav" liiga tugevalt peas kinni.
Küll on ika hea, et kool läbi on. Mõtlesin, et prooviks sel teemal kirjutada,.
ReplyDeleteJa no 0, mitte üht ideed. Aga kui peab.. kes siis sellest küsib, aks mul peale triviaalsete klišeede ka midagi olulist öelda on.
Ses mõttes olid kirjanduteoste analüüsid kergemad. Materjal on ees, analüüsi.
Aga oma peaga omi mõtteid mõelda...
Ma ei teagi kellele rohkem kaasa tunda:) Sulle, kes pead seda kõike lugema, või lastele, kes peavad sellest kirjutama
Õnneks oli teemasid neli, võib-olla mõni sobiks rohkem:) Aga konkreetselt 2015. aasta riigieksami kirjanditeemad (mis meil sel aastal proovieksamil kasutusel oli) tegid minu meele kurvaks, sest ükski teema ei võimaldanud klassikalistele kirjandusteostele toetuda. Ma oleks täiega hädas olnud ise :(
DeleteKuule, kas te rollimänge ei taha mängida kirjanduses? Just sõnalisi, ehk siis D&D. See on sisuliselt elav kirjandus veidi teises vormis. Ma ise tunnen küll, et need on fantaasiat tugevalt virgutanud. Ma olin kunagi erakordselt vilets asjade väljamõtleja ja kirjandid olid mu jaoks õudus, õnneks oli mul vähemalt hea tehniline kirjaoskus. Aga paar aastat D&D-d tegi oskusega loovalt kirjutada või teksti luua imet. (Või ma vähemalt arvan nii.)
ReplyDeleteD&D nagu Dungeons & Dragons?
DeleteMa olen katsetanud rollimänguga, aga ma vist ei oska seda eriti hästi juhendada. Muidu ideena on äge, lihtsalt vajab metoodilise poole pealt läbi mõtlemist mul veel.
Toosama. Proovi. Ma usun, et teil nood kultuuritudengid mängivad, mine kampa. Lastele peaks küll mingit lihtsustatud varianti pakkuma, et char setupi peale liiga kaua ei läheks.
DeleteMiks ma arvan, et see kasulik on:
D&D töötab sisuliselt interaktiivse muinasjutuna, kus sa pead mingi tegelasena käituma. Sa pead ühtpidi püsima rollis. Olema, ütleme, ennasttäis jõujuurikast sõjardihakatis või õrna hinge ja murtud südamega mataõps - päris-mängudes tehakse karakterit kaua ja hoolega ja mõeldakse sajast aspektist läbi, nii et saaks tegelast tasapidi avada ja ennast tal juhtida lasta. Teiselt poolt pead sa end mängukaaslaste jaoks huvitavaks tegema, kas siis kujundliku jutu, rollisoorituse, nupukuse või millega tahes. Pmst paneb see inimesed intensiivselt ja pikalt kaasa mõtlema "mis värk on? mida ma nüüd teen? kuidas ma seda väljendan? mida tema teeb? mis tema jutu tagamõte on? mis võib juhtuda? kuidas ma saan end väljendada nii, et X saab ühtepidi aru ja Y teispidi ja Z ei taipaks üldse midagi ja ülejäänutel oleks lihtsalt naljakas? kas mu rollil on midagi, mida antud olukorras kasutada? jne jne jne". See on haarav ja ma usun, et arendav.
Rollimängud pole kahtlemata kõikidele, see on ikkagi nerdide loodud ja neile mõeldud ajaviide. Aga ma arvan, et kui võimalus avaneb, siis mine proovi kusagil, ehk tundub huvitav.
Kauri jutus mõte sees. Rollimängud FTW! Isegi muidu üüberkhuulid 20aastased, kelle ülikoolis käimise eesmärk on sotsiaalne, mitte akadeemiline elu, sulavad rollimängude peale üles ja tahavad kaasa teha. Lisaks, rollimängude kaudu läbiharjutatud materjal ka kinnistub kõige paremini, kuna neil tekib sellega reaalne assotsiatsioon ajus. Lihtsalt see läbimõtlemine ja harjutuse ettevalmistamine nõuab natuke rohkem aega ja energiat, aga tasub täiega ära ennast.
Deletekui ma mõtlen omaenda kooliaegsele sotsiofoobiale (suuresti kooli enda tekitatud), siis ma oleks tollal küll rollimängu kartnud nagu tuld. grupitööd olid täielik õudus. täiskasvanu mõnusa elu peal kosununa praegu ehk peaaegu juba julgekski.
DeleteAga ma usun, et rollimängu kaudu saab sama sotsifoobiat ravida. Või kompenseerida. Sind pannakse kokku lauatäie sinusuguste nohikutega, kes enne täringute taha istumist on vait nagu sukad, aga siis veeretavad tetraeedrit ja kus alles elavnevad!!!
DeleteKui rollimängu TÕSISELT võtta, siis see keerab maailma su sees täiesti pea peale, natuke nagu soft narkootikumid. Proovige, proovige :)
nojah, aga kui seda koolis teha, siis ei panda mitte kokku omasuguste nohikutega, vaid suvaliste klassikaaslastega.
DeleteJa kui sa oled omas klassis ainuke sedasorti nohik, siis pole üldse mingit võimalust. Hea, et minu kooliskäimise ajal veel grupitöid ei tehtud. Või noh, midagi ikka natuke tehti. Näidendeid tehti vahel harva. Selliseid, kus praktiliselt terve klass pidi osalema, ainult mõned kõige lootusetumad jäeti välja. Mina näiteks.
DeleteAga teemasse ka (heh, pun unintended) kommentaar. Võimalik, et asi on minus, aga riigieksamite kirjanditeemad on nagu s..tt vee peal laiali. 400 sõna antud teemal on pmst poolteist lehekülge. Selles mahus suudaks mina isiklikult treida ajalehe nupukest meenutava ja triviaalset infot edastava asjanduse. Elik, kuigi kirjandivorm ja maht on riigieksamil muutunud, on teemad jäänud sama laiaks ja tõlgendusi võimaldavaks ning on pigem sobivad pikema kirjatüki treimiseks. Keskkooli lõpetaja tarvis on antud ootus küll pisut kõrge mu meelest ja sestap võiks 400sõnalise kirjandi puhul ka teema kitsam olla.
ReplyDeleteKusjuures mulle vastupidi tundub, et teemad on nii kitsendatud, et midagi mõistlikku (enda arvamusega) kirjutada ei anna, sest nii palju on ette antud, natuke peab ainult sõnu juurde panema...
DeleteKusjuures see on küll nii, et hea tulemusega kirjandid on pikemad kui 400 sõna.
Või siis on risk, et oma mõtte lühidaks ja efektiivseks edasiandmiseks pead väga reljeefselt väljenduma, mille tulemuseks on solvunud inimesed siin ja seal. Nagu minu esimene kommentaar kenasti tõestas.
Delete