Tunded on ... vastakad. Ühelt poolt muidugi väga uhke värk ja heldimus ja kõik see muu. Vaatasin, kuidas tüüp istus oma pingis, lobises pinginaabriga (kahtlustan, et peagi saab see kooslus lõhutud, kaks väga jutukat poissi kõrvuti... leiab ehk paremaid variante :D), kuidas ta aabitsa-pildil keeldus normaalselt poseerimast, kuidas õpetajale lille üle andis. See kõik oli ülimalt nunnu.
Teisalt aga vaatasin ka seda, kuidas klassis ongi nii palju pisikesi tegelasi, kes kõik tahavad tähelepanu ja patsutamist, kuulasin aktusel kõnesid, mis olid miskipärast ikka igavavõitu, mõtlesin sellele, mida mu ema mu kõrvalt sosistas: "Nende nunnukeste hulgas ongi kiusajad ja kiusatavad." (Direktor rääkis midagi koolikiusamisest) Rahvast oli nii palju, et ma ei näinudki, kuidas Ruudi suure üheksandiku käekõrval sisse marssis, muidu oleks võibolla isegi midagi näinud, aga lapsevanemad tormasid ju ette pildistama. Õnneks on mu ämm terase taibuga naisterahvas ja tuli saali pärast sissemarssi ehk vaatas koridorist marssi ja filmis :) Nii et nägin siiski ära, et Ruudi hoidis ühel ilusal tüdrukul käest kinni ja tegi natuke sellist nägu, et tegelikult pole teda siin. Esialgu ei saanud ma ka klassi sisse, et kuulata, mida õpetaja räägib, hiljem siiski pressisin end läbi pilu.
Pärast aktust läksime pidulikule lõunale linna parimasse pannkoogikohta (Roosa Maja restoran, ma kahtlustan, et nad ei oska aimatagi, et nad just selle poolest kuulsad on :D) ja Ruudi sai kätte oma kingitused. See arvatavasti oli ka päeva nael, sest kindlasti ta lootis saada oma telefoni, aga päris kindel olla ei julgenud. Mõnikord võivad asjad väga palju rõõmu teha :)
Nüüd panime õpikutele paberid ümber ja pakkisime koolikoti ära.
Hakkabki pihta.
Cute outfit!
ReplyDeleteTänks!
Delete