Vussud jalgpallurid

Ma olen nüüd juba mõnda aega mängindu Fantasy League´i ja tuleb tõdeda, et kui mängus on mõni tõsiselt vuss mees, siis suure tõenäosusega mängib ta minu meeskonnas :D Isegi kui ta muidu on täitsa tubli jalgpallur.

Võtame kas või näiteks eilse mängupäeva. See, et mu iiri poiss midagi väga erilist korda ei saatnud, polnud suur üllatus. Kena, et ta vähemalt kollast kaarti ei saanud. Selle eest kodanik Aadam Nagi (Adam Nagy Ungarist, kes arvatavasti pole tegelikult üldse mingi supermängija ja pääses minu juurde eelkõige sellepärast, et ta on Ungarist ja päris toreda nimega) oli eile terve mängu vältel täpselt ühe korra suures plaanis - siis, kui ta kollase kaardi sai. Minu meelest ei näidatud isegi seda situatsiooni, mille eest ta selle sai. No ja siis kõige tipuks lööb Ronaldo penalti posti :D Hea, et ma seda ise otse ei näinud, ma oleks talle sellise needuse peale pannud, et hiljem oleksin ise ka häbenema hakanud.

Ibrahimovitš on kahe mängu jooksul andnud üle resultatiivse söödu, pärast minu meeskonda tulemist on Neuer teinud kaks tõrjet (mille väärtuseks on null punkti)... Poisid, mis teil viga on?!?

Kõige selle valguses on imekspandav see, et ma olen liigas kaheksas. Meeskondi on kümme :D Üldiselt tiksuvad mulle punktid selle eest, et mu mehed saavad vähemalt platsile, asi seegi. Ja üks Horvaadi mees on päris asjalik olnud. Ta on ainus, kes on värava löönud.

Ma muidugi ei kaota mängurõõmu :D Igal hommikul vahetan ootusärevalt mehed platsil ära. Aga noh, mõni võiks nüüd klassi ka ikkagi näidata. See võib olla viimane võimalus :D

Selle aasta lõpetuseks

Pikk ja kannatusterohke kooliaasta lõppes meie kräämiku jaoks eelmisel neljapäeval. Viimane nädal oli küll paras hullus, sest ekskursioonid ja õppekäigud said kooli eelviimasel nädalal tehtud, seega käisidki nad reaalselt tundides ja muudkui aga õppisid. Mida, seda ma ei tea :D Õhtune magamaminek oli igatahes täiesti võimatu, sest isegi mul endal oli täielik vaheajatunne peal, mis siis veel nooremast generatsioonist rääkida. Aga lõpule me igatahes saime. Ühiste pingutustega. Vähemalt koduseid töid enam polnud.

Mis mind aga peaaegu pisarateni liigutas, oli see, kui hakkasid tulema viimase trimestri hinnangud. See, et ta õppekavas ette nähtud asjad on omandanud, polnud mulle üllatus, aga kommentaarid "oled sel trimestril olnud põhjalik, tähelepanelik, püüdlik" tähendasid minu jaoks väga palju. Samuti see, et nii matemaatikas kui ka KTÕ-s (suurimad murelapsed aasta jooksul) olid nii käitumis- kui ka hoolsushinded head (kõrgeim hinne). See on rõõm, mida need vanemad, kellel on olnud kogu aeg korralikult käituvad järglased, ei vist ei saagi mõista. Meie jaoks on tegemist aga meeletu töövõiduga :D 

Üks selline kummalisevõitu olukord seoses lõpetamisega siiski tekkis. Neljapäeval saatsin Ruudi lillesülemiga kooli, enam-vähem õnnestus tal vist oma lilled ka laiali jagada. Järgmisel päeval saatis klassijuhataja kõigile lastevanematele kirja, milles tänas lillede ja kingituse eest. Ma tundsin ennast nagu koolikiusamise ohver, sest mina ei teadnud mitte midagi õpetajale tehtavast kingitusest. Kuna ma oma tööga seoses kasutan Stuudiumit sõna otseses mõttes igapäevaselt, ei saanud ma ka maha magada ühtki kirja, mis sel teemal saadetud oleks võinud olla. Ilmselgelt oli mind kingituse tegijate hulgast lihtsalt välja arvatud. Õnneks on ühe mu kolleegi laps samuti samas klassis, tuli välja, et ka tema ei teadnud asjast midagi. Vähemalt pole ma ainus tõrjutu :D

Hiljem selgus, et kingitus oli mingi plakati- või pildilaadne asi kirjaga "Kõige parem õpetaja". Aga kuidagi veider maitse jäi suhu. 

Väljakutsega hobid

Kuna tööelu enam nii palju väjakutseid ei paku, olen leidnud endale paar hobilaadset toodet, millega oma vaimu värskemana hoida. Esiteks muusika ja teiseks jalgpall. Ilmselgelt ei kuulu kumbki mu tugevuste hulka :D Aga lõbus on ikka.

Minu esimene muusikaviktoriini hooaeg sai juuni algusega läbi. See on väga kurb, sest tegemist on äärmiselt meeleoluka ettevõtmisega. Aktiivse viktoriinitamise tagajärjeks on see, et ükskord kõndides tabasin end katsetamas, kas ma suudan Placebo "Medsi" lugusid õiges järjekorras nimetada. Juhuks kui ühel päeval peaks tulema Placebo lugu, oskaksin kindlasti plaadinime ja aasta ka juurde lisada :D "Meds" on suhteliselt hästi omandatud, samuti "Without you I´m nothing". Samas "Sleeping with ghosts" on väga nõrk ja ülejäänud albumitest ei tasu üldse rääkidagi.

Teine bänd, mille loomingu ma kindlasti ära tunneksin, on Vennaskond, aga nende plaatidega on veel keerulisem. Selgelt äratuntav on "News from nowhere", sest seal on lihtsalt sellised laulud, mis on selgelt selle plaadi omad. Enam-vähem tean ka plaati "Usk. Lootus. Armastus", "Võluri tagasitulek" on selline nibin-nabib, ma tean kindlalt, mis lood selle peale EI ole :D

Aga sellega mu teadmised vist piirduvadki plaatide osas, sest peale nende kahe pole ma ühtki ansamblit niiviisi süstemaatiliselt kuulanud. Praegu hakkasin mõtlema, mis võis olla selle U2 albumi nimi, mida me 2001.(?) aasta suvel kuulasime. Kassett oli igatahes :D

Nojah, muusikaviktoriin suvel ei toimu, nii et tuli leida endale uus väljakutse. Selleks sai jalgpalli Fantasy League. Point on selles, et kõikidest jalka EMi finaalturniiri mängijatest tuli valida endale 15 tüüpi, keda saab siis platsile saata. Ja vastavalt sellele, kuidas sinu valitud mehed päriselt mängivad, saab punkte. Tjahh. Kui ma muusikast olen midagigi kuulnud ("jaah, seda lugu olen ma kuulnud!!! Ei, mul pole õrna aimu ka, kes laulab ja millisel aastal..."), siis jalgpalluritest tean ma veel vähem :D Pealegi oli ju eelarve ette antud, nii et ei saanud valida 15 sellist meest, kes kindlasti mingid ägedad on. Lisaks ei kata 15 mehega ära kõiki osalevaid maid. NÜÜD, kus mängud juba käivad, saan ma aru küll, et oleks võinud enne natukenegi vaadata, kes kellega mängima peab, et ma ei peaks ägedaid tüüpe üksteise vastu mängima panema :D Ja noh, minu valikud näitavad ka kenasti ära, kelle poolt ma üldse olla võiksin, sest mu meeskonnas pole näiteks ühtki inglast. Tol hetkel, kui ma mehi valisin, olin ma erakordselt segaduses, nii et peamiseks mureks sai, et ma eelarvesse ära mahuksin :D Nii et pole ime, et mul on kahe mängupäevaga kogunenud 8 punkti, samas kui meie liiga esimesel on juba 27 (ma ei saa aru, kuidas see võimalik on). Samas annab selline mäng väikse lisahuvi mänge jälgida juba alagruppide tasemel. Praegugi ootan huviga, kes Türgi ja Horvaatia mängus platsile saavad, sest terve mängu ära mänginud tüübi pealt saab 2 punkti, kui ta just mingi lollusega hakkama ei saa (üks mu tüüpidest näiteks sai reedel kollase kaardi, mis tähendas, et ta kaotas need punktid, mille oli mulle teeninud. Ta tegi seal veel mingit värki).

Juuli teiseks pooleks peaks vist Tartu mälumängu turniiriga liituma. See tundub ka päris suur väljakutse olevat. Esiteks tunduvad küsimused päris keerulised ja teiseks tundub Luisa Lotta (läksin tagasi vana nime peale, tundub kuidagi sobivam siin) jutu järgi, et tegemist pole nii boheemliku seltskonnaga, nagu ma muusika omas harjunud olen :D

Liiga palju informatsiooni

Mul tuleb töös ikka teinekord ette, et ma tunnen, et see oli nüüd info, mida ma ei tahtnud teada. Või et ma ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kõige tavalisemad on igasugused joomiste ja suitsetamistega seotud asjad, mida ikka siit ja sealt mõnikord kuuleb. Kuna ma olen ka ise gümnaasiumis kunagi käinud, läheb sedasorti info ühest kõrvast sisse, teisest välja. Või nagu Ruudi just täna avastas, et tegelikult võiks öelda, et ühest kõrvast sisse, ninast välja.

Ühesõnaga, joobes olekuga mind väga ei ehmata. Aga mõned asjad mõjuvad kuidagi tugevamalt.

Ma ei mäleta, kas ma olen seda varem ka kirjutanud, aga üks esimesi selliseid "liiga palju informatsiooni" hetki oli juba tükk aega tagasi, kui üks abituuriumi noormees täiesti möödaminnes küsis mu käest: "Kas sa ikka tead, et suurem osa gümnaasiumipoistest ei kanna aluspesu?" Fakk, ma ei saanud mitu nädalat ühtki poissi normaalselt vaadata :D Mitte et see oleks minus mingeid seksuaalseid mõtteid tekitanud, aga kummaline oli :D

Teine selline tugevam lugu oli eelmisel aastal, kui ma ühe uue klassi (11.) esimesi kirjandeid lugesin. Täiesti rahulikult lugesin ja märkisin puudvaid ja üleliigseid komasid, kui järsku jõudsin ridadeni: "Mul on endal pooleteistaastane poeg /.../" Raputasin pead ja lugesin uuesti. Tõesti oli niiviisi kirjas :D Ja sel tüdrukul ongi tore väike poeg, olen neid nüüd mõnikord tänaval kohanud, väga armas noor perekond on :)

Kirjanditest saab üldse õudselt palju asju õpilaste perede kohta teada. Ja nende suhete kohta. Ja loomulikult nende alkotarbimisharjumuste kohta.

Ja nüüd siis sellenädalane huvitava teabe olukord. Oli kirjanduse arvestus. Kümnendas klassis. Viimane ülesanne seisnes selles, et tuli nimetada üks kursusel käistletud (kirjanduslik) tegelane, kellega õpilane tunneb kõige suuremat sarnasust, ning põhjendada oma valikut. Palju erinevaid variante oli - kes tundis end Dorian Grayna, kes Toomas Nipernaadina, kes Punamütsikesena. Ja siis oli üks tüüp, kes kirjutas, et tema on kõige rohkem Gilgameši moodi. Samamoodi natuke taltsutamatu, kohati agressiivne, otsib ennast alles. Ja biseksuaalne.

Ma ei tea nüüd :D Kindlasti mitte ei ole mul midagi selle vastu, et keegi on bi. Aga kas ma seda fakti oma õpilaste kohta tahan teada? Pigem mitte :D

Mida mängida?

Poisil oli mingi päev sõber külas. Toimetasin oma asjadega ja paratamatult kuulsin, mida nad omavahel teevad. Esialgu mängisid PS-iga, aga tundus, et see ei tulnud neil ülemäära hästi välja. Pidevalt oli kuulda lauseid "Ära tee! Ära lõhu! Ma ei taha sinuga võidelda! Ehitame niisama!" jne. Üldiselt siis minu poja suust. Teine poiss on natuke vaiksema loomuga.

Lõpuks Ruudi vist vihastas millegi peale ja pani PSi kinni. Teine poiss arvas selle peale, et ta läheb siis koju ära, midagi muud nagunii teha pole. Selle peale jäin ma juba teadlikumalt kuulama. Et mis saab. Ruudile ei meeldi, kui külalised ära lähevad. Nii ta hakkas pakkuma, mida veel võiks teha.

- "Lähme ratastega sõitma."
- "Ei saa, mu ratas on keldris ja ma ei saa seda kätte."
- "Lähme mänguväljakule."
- "Ei saa, mu ema ei luba. Mängime parem telefonis grow´i"
- "Ma ei viitsi telos olla. Mängime legodega."
- "Ei saa, ma ei oska."

Selle viimase peale tõusid mul kulmud küll pealaele.

Lõpuks võeti legod siiski välja ja mängiti küll.

Kuidagi kummaline tunne jäi. Ruudi armastab väga PSiga mängida. Ikka nii palju, et on päevi, mil tuleb talle meelde tuletada, et nii palju ei ole sobilik mängida. Nii et tegemist ei ole kindlasti sellise ägeda tüübiga, kes ainult õues elaks ning muul ajal keemakatseid teeks ja raamatuid loeks. Aga kui talle öelda, et nüüd aitab, pane riided selga ja mine kas või üksi rattaga sõitma, kui keegi teine õue ei taha tulla, siis ilma suurema kobinata läheb. Ja siis on küll vahel mure, et teda enne kümmet õhtul tuppa saada. See, et üks laps ütleb, et ta ei oska legodega mängida, kõlab aga väga valesti.

Akadeemilisusest

Sõna akadeemiline tuli meie perre sel sügisel, kui prl Vaprake gümnaasiumis ebaakadeemiliselt kõva häälega naeris ja selle eest rühmajuhendajalt noomida sai. Sealt edasi viskame ikka teinekord nalja üksteise pihta. Nii käitumise kui ka riietuse osas. Aga praeguse kuumalainega seoses on asi naljast juba kaugemale läinud.

Ma olen riietumisse üldiselt pigem leebelt suhtunud, aga enda arvates millegi vastu väga hullusti eksinud ka pole. Asi võib muidugi olla selles, et ma ei tea reegleid, seega ei tea ma ka seda, kui nende järgi ei riietu :D Kuumalaine alguses siiberdasin tööl suvistes plätudes ja prl Vaprake leidis kohe põhjust akadeemilisusele viidata. Mõtlesin järele ja edaspidi olen toekamaid jalanõusid kandnud. Mitte et ma otseselt kardaksin ebaakadeemiline välja näha, aga noh, lihtsalt...

Palju suurem probleem on Ruudiga. Ka tema jaoks on praegu kuumalaine. Ja ma olen korduvalt soovitanud tal hommikul lühikesed püksid jalga panna. Kusjuures mitte lörtse värvilisi pükse, vaid ikka selliseid viisakaid ja põlvi katvaid. Aga ei. Koolis ei tohi lühikeste pükstega käia ja mingeid erandeid selles reeglis pole. Samal ajal vaatan gümnapoisse nende karvaste jalgadega ja minu jaoks pole selles midagi häirivat. Normaalsed tugevamast riidest ühevärvilised püksid, mitte midagi pole häda. Pigem on mõnikord pilk peale jäänud tüdrukute pükstele, mis kohati püksikute mõõtu on. Samas arvestades asjaoluga, et meil on hetkel klassides ligi 30 kraadi sooja, pole siingi midagi väga laita. Aga jah, Ruudi lühkaritega kooli ei lähe, sest klassijuhataja kunagi ütles, et nendega koolis ei käida. Ja see tähendab, et ei käidagi.

Nüüd lugesin perekoolist, et pidulikel juhtudel peaks koolilapsed kandma viigipükse. Ruudil on viigipüksid isegi olnud. Kunagi. 1. klassi 1. septembriks valmistumisel igatahes ei tulnud ma selle pealegi, et peaks ostma. Nii alustaski Ruudi oma kooliteed rohelistes velvetites koos šampanjakarva tikitud pluusiga, sest tema ema ei tulnud selle pealegi, et akadeemilises maailmas kantakse pidulikel päevadel ülikonda. Või vähemalt viigipükse koos valge triiksärgiga.

Praegu mõtisklen, kas pärismaailma pärisinimesed vaatasidki teda pilguga, et on alles perekond, pole lapsele pidulikke riideidki selga pannud. Mitte et ka see mind ülemäära erutaks, lihtsalt praeguste lühikesi-pükse-koolis-ei-kanta arutelude valguses on kuidagi mõtetes.

Muidu on mul sel õppeaastal vaja veel kuus tundi klassi ees seista, siis veel arvestused, eksam ja saabki hakata joont alla tõmbama. Suurepärane :D

Mille järgi valida elukohta?

Kui me praegusesse kodulinna kolisime, valisime oma elukohaks korteri. See oli õudselt nunnu koha peal, päikseline ja pärast väikest remonti ka üsna meie nägu. Miks me seal kauem kui ühe aasta vastu ei pidanud, oli see, et korteris oli kaks tuba ja maailma kõige väiksem köök. Tegelikult vist veneaegsete paneelikate köögid on osaliselt veel väiksemad, aga meie omas oli lisaks väiksusele suur puupliit, üks aken ja neli ust :D Laua jaoks reaalselt ruumi polnud.

Tegemist oli majaga, kus oli neli korterit ja parkimiskohad olid selgelt paika pandud. Meie oma oli selline, kuhu kõige mõistlikum oli parkida tagurpidi külgboksi tehes. Alguses ma seda väga hästi ei osanud, aga aasta jooksul sain selgeks nii üle vasaku kui ka üle parema õla. Praeguseni pole külgboksi tegemisega muret.

Pärast aastat saime aru, et perekonnarahu ja muidu selge mõistuse säilimiseks tuleb meil leida suurem elukoht. Vaatasime ringi, aga nagu paljud teisedki meie linna elanikud, tuli ka meil tõdeda, et ega see suurema korteri leidmine kuigi lihtne pole. Paneelikasse veel (nii kolme- kui neljatoalisi tegelikult liigub), aga see variant meile üldse ei meeldinud. Ja siis ühel päeval saime pakkumise majale, jällegi väga nunnus piirkonnas, väikese aiaga, saun ka majas olemas. Ja lisaks ka rahaliselt väga super pakkumine.

Seekord oli tegemist majaga, mis asub baltikumi kõige järsema tõusuga tänaval. Alguses oli päris hirmus. Mu ämm näiteks ei julge siiani meie maja ees parkida, ei nina üles ega nina alla. Eks minagi olin pinges, aga praguseks (kolm aastat hiljem) suudan igas asendis tõusu pealt sõitu alustada, nii käispiduriga kui ilma, samuti oskan igatepidi tagurpidi garaaži teha :D

Pärast seda, kui maja sai eelmisel sügisel soojustatud, polnud talvel ka enam võimatu siin elada (esimese aasta õudus, kui tulin ülemiselt korruselt hommikul alla ja tundsin, et soe õhk tuli vastu, ja siis nägin, et alumisel korrusel näitas termomeeter 12 kraadi sooja, hakkas ka meelest minema). Aga kuna omaniku pikk välislähetus selle aastaga siiski läbi sai, pidime taas hakkama aktiivselt tegelema uue elukoha leidmisega.

Turg ei ole vahepeal elavnenud. Pigem on olukord veel hullem, sest majaüürimissooviga inimesi on veelgi rohkem. Omanikke, kes üürida soovivad, peaaegu pole. Samas majad seisavad ja ootavad jumal teab mida. Keegi neid osta ei taha.

Mõned pakkumised ajalehes kuulutamise peale siiski saime, hr H käis neid vaatamas, aga praakis kõik välja. Kuniks närvid hakkasid kergelt läbi kuluma (augustiks peaks nagu praeguse maja vabastama), nii et hommikupoolikul käisime üht muidu päris toredat pakkumist vaatamas. Ja kolmveerand tundi hiljem sain oma uue kodu võtme enda kätte.

Ei tohiks olla üllatus, mis maja üürimisel kõhklusi tekitas :D Eks ikka parkimine :D Kui esimese elukoha probleem oli puhtalt tehniline oskus, teise puhul tehniline oskus ja julgus, siis seekord oleme sammukese kaugema astunud - meie maja ees on konkreetselt peatumist keelav märk :D

Kahtlustan, et järgmine elukoht on selline, kuhu üldse teed ei vii....

Veel ühe TÜ vilistlase mälestused

Marca kirjutas nii toreda postituse oma ülikooliasjast, et ajas mul ka sõrmed kihelema. Ja kui Ritsik kommentaariumis arvas, et need küsimused, mida Marca kasutas, on nagu meem, haarasin härjal sarvist. Vastan samuti baka põhjal, sest kõik järgnev pole enam nii "ülikooli-värk" olnud.


1. Mis eriala ülikoolis õppisite, mis aastal lõpetasite? 

Ma ei suuda seda siia kirjutada. Ma ei oska seda isegi päris täpselt selgitada, miks selle must-valgel kirjapanek mulle liigse enesepaljastusena tundub, sest mingisugusest erilisest anonüümsusest minu puhul rääkida ei saa. Ja kui veel arvestada õppejõudusid ja kursusi, mida järgmistes vastustes mainin, pole väga keeruline välja mõelda, mis eriala ma õppisin. Aga vähemalt lõpetamisaasta jääb siis mõistatamiseks :D 

2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? 

Üldiselt A-d, paar B-d oli ka, aga tõesti mõni üksik. Mulle see õppimise asi on alati sümpaatne olnud. Eks ma käisin peaaegu kõikides loengutes ka, kus ma kirjutasin väga häid konspekte. Huvitav, kas tänapäeval üldse kirjutatakse õppejõu sõnu üles või on ainult slaidid, mida saab pärast kodus vaadata? 

3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi.

Kordagi ei kukkunud. Reaalset ohtu ka ei olnud kordagi. Kuigi kõige viimane eksam, mis mul bakas oli (T-A Põdra mingi aine), oli täielik õudus, sest ma ei saanud juba loengus pool ajast aru, millest ta rääkis. Ja hiljem eksamiks õppides samamoodi. Aga suuline eksam oli ja tänu sellele sain näidata neid asju, millest ma aru sain, ja hiilida mööda kõigest muust. Kõige rohkem kartsin vist Tooli "Sissejuhatust filosoofiasse", mis oli esimesel semestril ja otse gümnast tulnuna oli kogu see materjal paraja kõrgusega üle pea. See oli eksam, mille kohta räägiti, et kaugelt üle poole kukub esimesel korral läbi. Aga ära õppisin.

4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.

Mulle meeldisid päris paljud. Urmas Pettisse olin esialgu peaaegu et armunud, ta oli ikka väga kena mees. Lisaks sellele, et ta oli väga meeldiv õppejõud. Marju Lepajõe loomulikult, sest ta on lihtsalt nii äge. Kalle Kasemaa loengud olid ülihuvitavad. Marca juures kiidetud Kulmar oli ka põnev tegelane, kuigi mingil hetkel läks vaimustus üle. Ja kindlasti Pille Valk, kellele metoodiline lähenemine on mind vist praeguses töös kõige rohkem mõjutanud.

5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.

Kõige veidram oli vist ikka T. Jürgenstein, kes pidas loengut kas lakke või aknast välja vaadates. Ma ei tea, kas ta ka kõige professorlikum seetõttu oli. Kui veidrus välja arvata, siis tegelikult pakuks siia ikka Kasemaa.

6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kõige raskem oli minu jaoks saksa keel, sest seda polnud ma varem üldse õppinud. Kõige tüütumad aga praktilise usuteaduse ained, sest need absoluutselt ei huvitanud mind. See on ka valdkond, millest ma peaaegu midagi ei mäleta.

7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Mul ei meenu ükski tõsine temp. Ses mõttes et Kaarsilla kaarest üleminek pole ju temp? Otse peolt eksamile minek pole nagu ka tembu nime väärt.

8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.

Ma arvan, et ristimine ikka. See oli õudselt põnev, ei mingeid kummalisi sööke või seksuaalse alatooniga ülesandeid, mis gümnas olid olnud. Kõik oli väga peen ja intelligentne, samas äärmiselt lõbus. Pärast pidu muidugi ülemäära peen polnud :D Aga see-eest väga meeleolukas.
Muudest pidudest olid minu meelest minu korteris toimunud peod erakordselt head. Mu korter oli lihtsalt niivõrd eriline, et tõmbas peo käima.

9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?

Pirogov kindlasti. Zavood. Neid vist põhjendama ei pea. Tegelikult meeldis mulle raamatukogu ka väga. Suurem osa töödest sai seal ära tehtud.

10. Mida käsitles teie lõputöö?

Otsisin vastust küsimusele, kes on see lubatud Tulija. Hullult paju vaeva nägin ja olin väga pettunud lõpuks, kui kaitsmisel kellelgi õieti küsimusi või etteheiteid polnud. Ma ei saanudki oma tööd kaitsta :D Magistritöö kaitsmisel sain küll mitmekordselt tagasi. 

 
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.

Enne kui üldse tööle jõudsin minna, sain lapse. Ja siis läksin tööle juba hoopis teisel erialal.

Eriti uhke

Täna olen ma kohutavalt uhke. Vaadake ise, kas pole mitte Eesti ilusaim intervjueerija? See pikemate juustega siis :D

See tüdruk on enne 17 aasta vanuseks saamist teinud avalikud intrevjuud haridusministri ja peaministriga, käinud oma haridusuuendusettepanekuga Eiki Nestori juures ja nüüd siis modereerinud kahe riigi presidendi kohtumist õpilastega, mida kajastasid kõik Eesti telekanalid pluss Soome oma.

On ju  tõeline prl Vaprake ;) Mul olid silmad meeleliigutusest pidevalt niisked :D

Tööd hinnatud!!!

Sel aastal läks eksamitöödega väga tempokalt. Eks neid oli oma viiskümmend tükki vähem ka kui eelmistel kordadel, tegijaid oli vist vähem, sest hindamiskomisjonis olid küll tuttavad näed, s.t kedagi nagu juurde pole tulnud.

Aga jah, pool tundi tagasi vaatasin kõik pakid üle ja kleepisin turvakoti kinni. Imelik on see, et eelmisel aastal suutsin ma turvakoti kuidagi valesti kokku kleepida, nii et see ei püsinud hästi. Imelik on see sellepärast, et nüüd ei saa ma enam aru, kuidas on üldse võimalik seda valesti kokku panna :D

Üldiselt olid sel aastal mul päris head tööd, ma panin päris mitmele tööle ka maksimumi, mida ma oma mäletamist mööda eelmisel aastal mitte kordagi ei teinud. Lisaks oli tõesti palju neid töid, mis olid üle 35 punkti ja alla 20 praktiliselt polnudki. Eks natuke mängib rolli ka see, et mul oli kaks väga suurt pakki (ühes 50 tööd, teises 40), mis, arvestades seda, et ma ei hinnanud sel aastal kõige populaarsemat vastust, tähendab, et tegemist peab olema väga suure (mingi 150-200 lõpetajat kindlasti) kooliga. Ja juhuslikult siis arvatavasti mõni Tartu või Tallinna eliidikad, sest need vastused panid mind peaaegu nutma - need olid niii ilusad. Ühelt poolt sisuliselt hästi mõistetud, teiselt poolt ladusalt ja loogiliselt kirja pandud. Ja kolmandalt poolt väga hea vormistusega - tsitaadid, otsekõned, refereeringud - kõik selgelt eristatavad (suurem osa õpilastest esitab puhtaid tsitaate refereeringu pähe, ei oska tsitaate vormistada), viited reanumbritele paigas. Ühesõnaga väga ilus pilt oli.

Küsimused olid parajalt rasked, aga selgus, et hinnata oli neid päris normaalne. Eks siin mängib omakorda natuke rolli ka see, et õpetajad oskavad oma õpilasi rohkem suunata, mida neilt eksamilt oodatakse. Sellist puhast udu ja oma uinamist oli vist ainult ühes töös, ülejäänud teadsid kõik, et selle eksamiosaga tuleb neil näidata oma tekstimõistmisoskust. Kui jõuaks veel nii kaugele, et õpilased mõistaksid, et sõnad esiteks, teiseks ja kolmandaks (jne) on väga toredad sõnad, mis aitavad lugejal mõista täpsemalt, mida nad kirja panevad, oleks õnn üsna läheda. No ja oma teksti liigendamine lõikudeks oleks ka abiks. Aga mis ma ikka norin :D Mu kolleeg hindab kirjandeid ja tema ütleb, et sel aastal on uskumatult palju selliseid töid, mis ei ole üldse liigendatud. Ja kirjandi puhul on see ikka suhteliselt arusaamatu nähtus. Samamoodi olevat sel aastal uskumatult palju töid, mis jäävad alla 250 sõna. Sellest ma ka aru ei saa - kirjuta kasvõi niisama udu sinna lõppu, aga vähemalt saad mingidki punktid kätte. Või siis jäta üldse kirjutamata. Aga see 200-210 sõnaga tilbendamine on imelik.

Sisuliselt sel aastal minu hinnatud lugemisülesannetes midagi ülemäära põnevat polnud. Torkas silma see, et töökäsk "Sõnasta artikli põhjal 3 argumenti" oli õpilaste jaoks keeruline. Väite ja näite eraldamine tuleb raskustega. Teine probleem oli küsimuse mõistmine. Ikka kippus tulema otse tekstist mahakirjutamist, mis tähendas, et küsimus sai vastuse ainult riivamisi.

Aga tegelikult on minu käsutuses oleva valimi alusel selleaastased lõpetajad väga tublid :)

Vahepeal jõudsin veel kolm uurimistööd ka valmis teha (okei, tegelikult tegid õpilased ka ikka midagi), nii et on olnud tööalaselt edukas aeg.