Mille järgi valida elukohta?

Kui me praegusesse kodulinna kolisime, valisime oma elukohaks korteri. See oli õudselt nunnu koha peal, päikseline ja pärast väikest remonti ka üsna meie nägu. Miks me seal kauem kui ühe aasta vastu ei pidanud, oli see, et korteris oli kaks tuba ja maailma kõige väiksem köök. Tegelikult vist veneaegsete paneelikate köögid on osaliselt veel väiksemad, aga meie omas oli lisaks väiksusele suur puupliit, üks aken ja neli ust :D Laua jaoks reaalselt ruumi polnud.

Tegemist oli majaga, kus oli neli korterit ja parkimiskohad olid selgelt paika pandud. Meie oma oli selline, kuhu kõige mõistlikum oli parkida tagurpidi külgboksi tehes. Alguses ma seda väga hästi ei osanud, aga aasta jooksul sain selgeks nii üle vasaku kui ka üle parema õla. Praeguseni pole külgboksi tegemisega muret.

Pärast aastat saime aru, et perekonnarahu ja muidu selge mõistuse säilimiseks tuleb meil leida suurem elukoht. Vaatasime ringi, aga nagu paljud teisedki meie linna elanikud, tuli ka meil tõdeda, et ega see suurema korteri leidmine kuigi lihtne pole. Paneelikasse veel (nii kolme- kui neljatoalisi tegelikult liigub), aga see variant meile üldse ei meeldinud. Ja siis ühel päeval saime pakkumise majale, jällegi väga nunnus piirkonnas, väikese aiaga, saun ka majas olemas. Ja lisaks ka rahaliselt väga super pakkumine.

Seekord oli tegemist majaga, mis asub baltikumi kõige järsema tõusuga tänaval. Alguses oli päris hirmus. Mu ämm näiteks ei julge siiani meie maja ees parkida, ei nina üles ega nina alla. Eks minagi olin pinges, aga praguseks (kolm aastat hiljem) suudan igas asendis tõusu pealt sõitu alustada, nii käispiduriga kui ilma, samuti oskan igatepidi tagurpidi garaaži teha :D

Pärast seda, kui maja sai eelmisel sügisel soojustatud, polnud talvel ka enam võimatu siin elada (esimese aasta õudus, kui tulin ülemiselt korruselt hommikul alla ja tundsin, et soe õhk tuli vastu, ja siis nägin, et alumisel korrusel näitas termomeeter 12 kraadi sooja, hakkas ka meelest minema). Aga kuna omaniku pikk välislähetus selle aastaga siiski läbi sai, pidime taas hakkama aktiivselt tegelema uue elukoha leidmisega.

Turg ei ole vahepeal elavnenud. Pigem on olukord veel hullem, sest majaüürimissooviga inimesi on veelgi rohkem. Omanikke, kes üürida soovivad, peaaegu pole. Samas majad seisavad ja ootavad jumal teab mida. Keegi neid osta ei taha.

Mõned pakkumised ajalehes kuulutamise peale siiski saime, hr H käis neid vaatamas, aga praakis kõik välja. Kuniks närvid hakkasid kergelt läbi kuluma (augustiks peaks nagu praeguse maja vabastama), nii et hommikupoolikul käisime üht muidu päris toredat pakkumist vaatamas. Ja kolmveerand tundi hiljem sain oma uue kodu võtme enda kätte.

Ei tohiks olla üllatus, mis maja üürimisel kõhklusi tekitas :D Eks ikka parkimine :D Kui esimese elukoha probleem oli puhtalt tehniline oskus, teise puhul tehniline oskus ja julgus, siis seekord oleme sammukese kaugema astunud - meie maja ees on konkreetselt peatumist keelav märk :D

Kahtlustan, et järgmine elukoht on selline, kuhu üldse teed ei vii....