Sunday, May 28, 2017

Tööd hinnatud

Traditsiooniliste teemadega jätkates saan ära märkida ka selle, et riigieksamid said hinnatud ja juba ka tagasi saadetud. Selle viimasega juhtus natuke kummaline lugu, sest andsin oma paki Eesti Posti kenale teenindajaneiule (pakil on kõik andmed saaja ja saatja kohta olemas), palusin tal turvakoti kinni kleepida (ma ise ei julge, sest ükskord rikkusin paki ära, nii et enam kinni ei kleepunudki, nii et ma olin erakordselt pinges. Õnneks oli see seekord, kui tööd läksid tagasi koos matemaatikaeksamitega, nii et vähemalt ei pidanud ma seda pooletoobist kotti võõra teenindaja kätte usaldama...) ja oligi kõik. Ma ei pidanud ühtki paberit täitma (võibolla pole ka varem, ma ei mäleta) ja ma ei saanud ühtki paberit selle kohta, et oleksin paki üle andnud. Õhtul kodus hakkasin mõtlema ja korraks käis kõhust jõnks läbi - mõtle, kui see teenindaja ei panegi pakki edasi liikuma. Mul pole siis ju ühtki tõestust, et eksamitööd enam minu käes pole...

Tööd ise olid sellised tavalised. Keskmiselt võibolla natuke tugevamad, sest poolitusvigu oli suhteliselt vähe. Muidu on inimeste jaoks täiesti adekvaatne olnud poolitada südame rahus sõnu sealt, kus Jumal juhatab. Kor-stnad või ko-er on täiesti okeid inimeste jaoks. Kusjuures poolitamist õpitakse teises klassis, mis tähendab, et mingi kümme aastat on keegi neile eeldatavasti ikka öelnud, et hei, tegelikult meie reeglite järgi ikka niiviisi poolitada ei saa. Selle ajaga võiks ju vähemalt nii palju selgeks saada, et poolitamine on miski, mida ma ei oska. Ja seda siis mitte teha.

Sisuliselt võib rõõmustada selle üle, et ma ei pannud sisu eest mitte kordagi nulli, mis tähendab, et päris mööda keegi ei tekstist ega küsimusest ei lugenud. Üle mitme aasta panin mõned maksimumtulemused kõigile kolmele küsimusele, nii et vähemalt minu poolt on tehtud kõik, et lõpuks ometi oleks 100-punktiseid töid ka eesti keele eksamil. Võrreldes matemaatikaga meil neid praktiliselt polegi. Jõhkralt palju eksitakse likkus-lõpuliste sõnadega (jätkusuutlikkus oli julgelt 70%-l valesti kirjutatud), teine levinud veakoht oli sõna "efektiivne". Kusjuures nii jätkusuutlikkus kui ka efektiivne olid tekstis õigesti kirjutatult olemas, ole ainult mees ja kirjuta õigesti maha.

Minus endas tekitas aga sel aastal kõige rohkem küsimusi see, et ma nägin päris palju õpetajate kätt vastustes. Mitte selles osas, et õpetajad oleksid eksamil vastused valmis kirjutanud ja siis vetsu pannud, kus iga soovijad neid lugeda võiks, vaid ülesehituslikult. Mul on ju igas pakis ühe kooli tööd. Ja need tööd olid sarnased. Ja see oli vahetevahel natuke kurb, sest oli pakke, kus oli näha, et õpetaja teab, kuidas eksamitöid hinnatakse ja kuidas tuleb lugeda küsimust ja kuidas vastata. Ja siis oli pakke, kus õpilased olid vastanud nii, nagu torust tuli. Üldnõuded on loomulikult kõigile teada ja avalikult Innove lehelt leitavad. Aga kui neisse mitte süveneda või neid mitte eraldi rõhutada, siis ei tule punktid nii kõrged. Umbes nii nagu kaugushüppevõistlustel. Loomulikult teavad kõik, kes võistlema lähevad, et tuleb võimalikult kaugele hüpata. Aga mõned võtavad hoogu ja hüppavad, teised jälgivad seda, et tabaks võimalikult täpselt pakku ja maandudes ei pane käsi selja taha. Ja saavadki parema tulemuse kui need, kes hüppavad 30 sentimeetrit paku tagant ja panevad pepu potsti maha.

Näiteks seda tüüpi ülesanded, kus on kirjas "Analüüsi teksti põhjal tekkinud olukorda. Too välja neli iseloomulikku tunnust". Sellise küsimuse vastus eeldab viit elementi - analüüs+neli näidet. Minu omad teavad seda, sest me oleme alates kümnendast klassist sellega maadelnud, alguses trotsiga, hiljem alistunud leppimisega. Ma ei saa muidugi pead anda, et neil kõigil eksamisituatsioonis tekib arusaamine, et see on see küsimus, aga ma olen kindel, et suurem osa näeb küsimuse läbi. Samamoodi teavad nad, mida tähendab näide tekstist, tekstinäide ja tsitaat tekstist. Ja et vastusesse tuleb kirjutada see, mida küsitakse, mitte see, mis endale meeldib.

Aga nad teavad seda eelkõige tänu sellele, et ma olen seda öelnud. Ja mina olen seda rõhutanud, sest ma tean, et see on tähtis. Õpetajad, kes ei ole tuhandete kaupa väga erinevaid lugemisülesannete vastuseid lugenud ja hinnanud, ei tea seda. Ei saakski vist. Loomulikult on ka sellistes pakkides, kus muidu on ebamäärase ülesehitusega tööd, mõni selline, mis on täpne, sest mõni lihtsalt hüppabki kaugele. Ja tegelikult pole neis nõuetes mitte midagi ebaloogilist. Lihtsalt tavaliselt me ei süvene vist detailidesse nii palju.

Vähemalt on selleks aastaks töö jälle tehtud.

32 comments:

  1. Palun nüüd inimlikku ja head ülevaadet -likkus-lõpuliste sõnade õigekirjast. Just selle sama, jätkusuutlikkusega, õnnestus mul eelmine nädal vau-moment tekitada, et seal on k-sid 2.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ühe või kahe k probleem tekib vist sellest, et sassi lähevad omavahel lik-lõpulised omadussõnad ja likkus-lõpulised nimisõnad. Ehk siis. Kui on mingi nähtus (nt jätkusuutlikkus), siis on alati igas vormis kaks k-d. Neid tunned ära ka selle järgi, et kui proovid küsimuse esitada, siis kasutada sõnu mis? mida? millega? jne. Need teised sõnad (lik-lõpulised) tahavad küsimust milline? millist? millisega? Ja siis on k-dega ka palju põnevam, sest nende arv sõnas muutub, täpselt nagu sõnas tikk (tikk-tiku-tikku ja jätkusuutlik-jätkusuuutliku-jätkusuutlikku :)

      Ma ei tea, kas ülevaade nüüd just inimlik sai...?

      Delete
    2. Väga ei saanud. Emakeelt kirjutades ei peaks inimene ometi reeglite peale mõtlema - et millisele küsimusele see sõna nüüd vastab või et kas mul on kaashäälikuühend või ei ole. Samas ma ei kujuta vist üldse ette, mis tunne on olla, kui su normaalne keeletaju ei ütle sulle ette, et suutlikkus on kahe kaaga. Siis vist ei aita reegel ka. Sest keeletajuta inimene mõtleb keelereeglite peale ilmselt VEEL vähem.

      Ehk - kas üldse on võimalik õpetada inimene õigesti kirjutama (ja rääkima)? Mina ei oskaks. Raske töö teil.

      (Ma püüdsin oma lapsele eile kuni keskööni matemaatikat õpetada ja täna hommikul kell 6:xx jätkasin ja olen hetkel väga väga pedagoogikalainel...)

      Delete
    3. ma arvan, et selle õpetamise lihtsus/raskus oleneb sellest, kas inimene teeb hääldades neil sõnadel vahet. st kas ta hääldab "suutlikkust" pika geminaadina või mitte (koolikeeles "ülipika k-na").

      sest kui hääldab, siis peaks piisama selle loogika meenutamisest, et g-k-kk õigekiri vastab lühikese-pika-ülipika gradatsioonile. Lühike: g, pikk: k, ülipikk: kk.

      Aga eesti keel pole kaugeltki kõige hullema ortograafiaga. Mõelge prantsuse või veel hullem, inglise lapsukeste peale. Inglise emakeelega inimesed pididki muide hiljem lugema õppima kui näiteks hispaania emakeelega ja üldse pidi lugemaõppimisiga korreleeruma ortograafilise läbipaistmatuse astmega.

      Delete
    4. Mina näiteks ei häälda ülipikana, minu meelest lõhub see rääkides loomulikku kõnerütmi :) Ja kirjutades mõtlen tõesti, kas ma tahtsin nüüd öelda "jätkusuutlikus maailmas on hea elada" või "jätkusuutlikkus tagab hea elu" ehk siis kas kasutan omadussõna või nimisõna. Ma mõtlen muidugi kiiresti :D

      Delete
  2. ja mul tekkis huvi, mismoodi seda "efektiivset" siis kirjutati.

    ReplyDelete
  3. Google "effektiivne" - Umbes 27 900 tulemust.
    Muud käänded annavad paareist tuhat juurde.
    Esimene leid on Tartu Ülikooli lehelt, teine EAS-ist jne.
    St ka täiesti kõrgharidusega inimesed on selle sõnaga hädas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma olen siiski optimist ja oletan, et osa topelt-f-e tuleb näpuvigadest, mitte sellest, et kõik oleks sellega päris hädas ka siis, kui mõtlevad.

      Kuigi nüüd guugeldasin "effektset" ja sain veel ehmatavama tulemuse .

      Delete
    2. Samas - me ju hääldame sinna keskpika effi. Või vähemalt mõni inimene hääldab. Tundubki aus see siis mõnikord ka nii välja kirjutada.

      Delete
    3. See on nagu see dušš, eksole :D

      Ma kahtlustan, et ingliskeelne effect natuke suurendab seda segadust.

      Delete
    4. keskpikk f kirjutataksegi ühekordselt lühike on helitu v (nagu sõnas "lehv", kui seal midagi järel ei tule, mis "v" heliliseks muudaks).

      kui me keskpika f-i kahekordse tähega kirjutaks, ei jääks ülipika tähistamiseks midagi üle, eks ole.

      ma kahtlustan kah inglise mõju, minu kooli ajal tehti selliste sõnadega samuti vigu, aga teistsuguseid: "f"-tähe asemel "hv" (nt üks mu klassivend kirjutas "bluffima" asemel "pluhvima").

      Delete
    5. Üks mu klassivend ja Eesti pea-aegu-nobelisti poeg esitas esimeses klassis kirjandi pealkirjaga "Maailma plaffatus".

      Delete
  4. Aga ülesannete vastamine täpselt juhendi järgi... kas see on sinu arvates vajalik? Kas laps, kes analüüs + neli näidet peale vastab struktuurselt täpselt, on emakeeles või kirjanduses parem kui see, kes kirjutab jube ägeda analüüsi, aga null näidet?

    Mul sai laps just koolis kahe. Õpetaja rõhutas "vastake täislausega". Mu laps siis vastas - täislausega. ÜHE täislausega. Eeldati aga tegelikult mitut lauset, tervet lõiku.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muidugi olen ma mõelnud selle peale. Üks asi on see, lugemisülesannete eesmärk on vaadata, kas inimene saab tekstist aru. Nii pikemast lugemistekstist kui ka küsimusest. Ja kui inimene ei too ühtki näidet, kuigi analüüsib väga ägedalt, ei näita välja, et ta on küsimusest aru saanud. Teine asi on see, et mulle näib, et inimene, kes tõepoolest saab küsimusest ja tekstist aru, vastab intuitiivselt n-ö nõutud struktuuriga. Ebamäärasus ja laialivalguvus tekivad pigem sellest, et arusaamine, mis on vastus, on mõnevõrra ebamäärane.

      Ägeda analüüsi koht tuleb rohkem tegelikult mängu kirjandi puhul.

      Delete
  5. "Analüüsi teksti põhjal tekkinud olukorda. Too välja neli iseloomulikku tunnust."

    Mina oma lihtsameelsuses saaksin aru, et analüüsi eesmärk ongi siin nelja iseloomuliku tunnuse leidmine. Mitte et enne analüüs ja siis veel neli tunnust sinna otsa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et see on täiesti normaalne arusaamine :D Samas õpilastel peaks olema teadmine, et kõik, mis on küsimuses, nõuab vastust või kommentaari. Ja kui neil pole, siis võibolla ei ole nende õpetaja seda neile öelnud, sest ta ei ole mõelnud, et see on oluline. Mingi osa muidugi on õpetamiskindlad ka.

      Delete
  6. Ühesõnaga, mul on hea meel, et ma omal ajal vaid kirjandiga pääsesin... Efektiivsuse ja suutlikkusega probleeme pole, aga need ülejäänud ülesanded tunduvad mulle siiski küsitavad. Ma küll usun, et ilmselt saaks hakkama, aga spetsiaalselt sellist asja meile keegi ei õpetanud (et kui küsimus on nii, siis vastake naa - sellega seoses meenub mulle hoopis autokool). Samas mul laps just sai hinnatud (edukalt õnneks) teksti mõistmises ja analüüsis ja tema lõpetab esimest klassi...Meid õpetati toona enam-vähem tähti tundma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma usun ka, et sa saaksid hakkama, võibolla mitte maksimumtulemusega :D, aga siiski hästi. Huvi pärast võid ju katsetada mõne ülesandega, ma võin vabalt üle vaadata ja öelda, kui palju punkte oleksid saanud :)

      Delete
    2. Laske aga tulla :D
      Ma annan teile 2015. aasta eksami. Valige siis endale meelepärane lugemisüleanne ja muudkui vastake :)
      Eksam on siin --> https://www.innove.ee/UserFiles/Riigieksamid/2015/RE_eesti_keel_2015.pdf

      Igaks juhuks ka üldine hindamisjuhend
      http://www.innove.ee/UserFiles/Riigieksamid/2016/Eesti%20keel/Eesti%20keele%20RE%202016_Lugemisosa%20hindamisjuhend.pdf

      Ja lõpetuseks ka need nõuanded, mida jagati meie kooli õpilastele--> https://docs.google.com/document/d/1IFvq9hkeWfWpAZDaZd3JpmV7iteqx3pK8QAtZQcVhZU/edit

      Igasuguseid kommentaare ja vastuseid ärge siis netist lugege, muidu pole põnev.

      Ja vastused mulle meilile :)

      Delete
    3. Kuus tundi! Andke olla! Kui ma suudan midagi järgmise tunni jooksul (lennukis) arvutisse panna, siis saadan.

      Kas päriselt ka istuvad inimesed pool päeva klassis ja tõestavad, et jah nad oskavad eesti keelt???

      Delete
    4. Kui pikalt sa siis eesti keele eksamit tegid?

      Lugemisosa peale kulub umbes tund, maksimaalselt poolteist.

      Delete
    5. Meil vanasti oli kirjand. Selle peale eraldati vbla tõesti kuus tundi, ma tegin tõenäoliselt kiiremini.

      Toona oli üks ajakulu puhtandi tegemine. Mul lasti tookord veel puhtand uuesti puhta(ma)lt ümber kirjutada, sest mul oli üks sodimine ja õpetaja ei tahtnud, et mul punkte vähemaks võetaks, sest tal oli tont teab kust ettekujutus, et ma võin medaliga lõpetada. Mina teadsin hästi, et ei või ma midagi, aga tema heameeleks tegin päris puhta puhtandi.

      Delete
    6. Kirjand võttis pikalt aega jah. Ja puhtandi kirjutamine iseenesest juba võttis vähemalt pool tundi, et käekiri korralik (või vähemalt loetav) oleks ja siis tuli see veel aeglaselt ja mõttega üle lugeda, et näpukaid sisse ei jääks ja. Kas just 6 tundi, täpselt ei mäleta, aga aega oli pikalt tõesti. Mõnel perfektsionistil kippus nendestki tundidest väheks jääma.

      Delete
    7. a see on ju praegu ka nii, et 6 tundi on ülempiir, aga kes tahab ja oskab, võib rutem teha?

      Delete
    8. Ma olen vaadanud, et puhtandi ümberkirjutamiseks kulub keskmisel inimesel keskmiselt 45-60 minutit. Seda sisi eksamil, tunnis läheb kiiremini, aga siis on keelelist praaki arvatavasti ka rohkem sees.

      Ja kuus tundi on tõesti see aeg, milleest rohkem ei saa, lõpetada võid ka tunniga, kui valmis saad. Tavaliselt keegi ei saa :D

      Ja mu meelest on see 6 tundi küll viimased 40 aastat olnud eesti keele eksami taks, seepärast imestasingi, et Kaur imestas :D

      Delete
  7. Ma ei mäleta, et ma oleks elus teinud eesti keele eksamit. Kirjand oli. Sain miskipärast 5- ja läksin pärast õpetajaga komakasutuse vigade üle vaidlema. (Vaidlesime sõbralikult muidugi, meil oli väga tore esta õps.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tookord seisneski eesti keele eksam kirjandis (ja selleks anti 6 tundi aega). Praegu on eksam mitmes osas, millest ainult üks on pisike kirjand.

      Delete
  8. Kaur saab nüüd muljetada, kuidas on lugemisülesannet sooritada :D

    ReplyDelete
  9. Kõigepealt - head tekstid on valitud. Eriti esimesed kaks, Kivirähk & Rooste.

    Võtan esimese ülesande, "Kevadise Lutsu". Tundub huvitav ja keerukas korraga.

    Kõige raskem on mahutada vastus 100 sõna sisse. Kui ma pean tooma 6 näidet ja lisama mingigi hulga üldist teksti, siis lihtsalt ei mahu! Jätsin esimese pikemaks. Kui komisjon selle veaks loeb, siis olgu nii.

    Ja kolmandas ülesandes kirjeldasin kõigepealt Kiviräha, mitte Lutsu keelt. Puhas ülesandest mööda lugemine!

    (Tagantjärgi: ajasin kirjaniku ja tema tegelase segamini ka esimeses ülesandes. "Lugeja suhtumist Peeter Aruskisse hakkab Luts kujundama.." - Luts ei kujunda midagi, Kivirähk kujundab, a või siis ärevuses eksaminand neil vahet teeb.)

    Ja aega läks kindlasti rohkem kui tund.

    Ja ma ei kujuta ette, et ma peaks selle teksti käsitsi paberile kirjutama :) Ma ei suudaks!! Ja hindeks tuleks sula null, sest keegi teine ei suudaks seda lugeda.

    Üldiselt - vaesed lapsed.

    Ja aitäh Eliisabetile ülesande jagamise eest!

    ReplyDelete