Vajab kommentaari

Üldiselt on vist teada, et on alanud Eesti Blogiauhindade hääletusvoor (SIIN). Süsteem oli sama, mis eelmisel aastal ehk et igaüks, kes tundis, et soovib osaleda, leidis endale sobiva kategooria ja lisas oma blogi. See kirjapanemise aeg langes enam-vähem sinnakanti, kui mul tekkis vastupandamatu tung kirjutamisega uuesti reele saada. Ja oma blogi lisamine EBAle tundus hea välise motivaatorina.

Mängisin selle mõttega mõnda aega, sirvisin oma vanemaid postitusi ja peas olevaid tulevasi postitusi ning üritasin end õigesse kategooriasse sobitada. Suurema osa sain õnneks eos välistada, sest ükskõik kuidas ma ka end tunnen, noorteblogiks ma ei kvalifitseeru. Või uustulnukaks :D Tegelikult ei sobinud õieti nagu ükski, arvamust pole, perest ei kirjuta eriti, eluline blogi peaks minu meelest olema midagi sellist, nagu on Ritsiku või Iibise oma... Lõpuks leidsin, et kõige paremini sobib mulle kirjeldus, mis selgitas kultuuriblogide olemust, sest seal oli lause "haridus on sinu kirg". Ja see vastab tõele - ühel või teisel moel on mu postitused ikka haridusega seotud. Registreesin end ära ja püüdsin kirjutamisega reel püsida. Enam-vähem on see ka õnnestunud, vähemalt natuke paremini.

Nüüd algas hääletamine ja ma sain pilgu peale visata, kes on teised kultuuriblogijad. Ja ma sain aru, et kultuuriblogide kategooria on vist ikka rohkem nagu spordiblogi või siis toidublogi. Ehk siis ainult temaatilised postitused. Nii et mina oma rosoljega võiks ikka eluliste blogide alla kuuluda, kuigi enam-vähem ainus osa, mida ma siin blogis juba mõnda aega jaganud olen, on seotud vaid väikese osaga mu elust.

Seda tahtsingi kommenteerida. Et ma lihtsalt võtsin kultuuri vist natuke laiemalt, kui mõeldud oli.

Ja et vastaks tõele mu väide, et kõik mu postitused on haridusega seotud, lõppu väike nali hindajate tööpõllult.

Riigieksamitel tutvustatakse õpilastele alati ka lugemisülesndeks oleva teksti autorit. Umbes nii:

Autorist

Eliisabet on sündinud 1984. aastal ja
kandideerib sel aastal EBAl kultuuriblogide hulgas.







Nojah. Tänavu oli keegi ülinunnu naljanina oma riigieksamil kirjutanud umbes selliseid laused: "Autorist kirjutab oma luuletuses, et inimesed ja raamatud ei ole enam sõbrad." Sõna autorist lugeda siis samamoodi nagu traktorist või arborist.

Ma naersin mingi kümme minutit järjest, kui aru sain, misasi see autorist on. Samasugune valgustuslik hetk nagu see, kui soola-ugas tähenduslikuks sõnaks muutus. Ma loodan, et autoristi autor suudab ka enda üle naerda.