Paari sõnaga eksamist ka

Ma olen siin mitu aastat umbes samal ajal oianud, kui kohutav on kuus tundi järjest ühe koha peal istuda. Eksamitööde osas on olnud nii ja naa. Sel aastal rohkem nii :) Eriti võrreldes eelmisega, mis mind mäletatavasti täitsa kurvaks tegi.

Seekord oli teemadevalik kuidagi rohkem hingele :) Lugemistekstid olid loetavad, samas küsimused olid ikka kohati pähklid ka. Oli ilukirjandust (Rein Raud "Kivi"), publitsistikat (Kristjan Porti dopinguteema, kuigi tema tekst oli uskumatult raske lugeda. Kuulata mulle meeldib teda. Samas mõjus tema kohalolek eksamil sõbraliku viipena, sest ühes viimastest tundidest ühe abituurimiklassiga just kuulasime "Portaali"), populaarteadust (ma ei mäleta enam, kes too oli, aga rääkis sellest, et maailm läheneb uuele ... mingile asjale, mis muudab meie elukeskkonda täielikult) ja siis veel üks tekst, mida ma ei oskagi määratleda, aga jutt oli haridusest ja sellest, kuidas haridus muudab inimesed vabaks.

Kirjutamisteemad oli veelgi toredamad, ma tegelikult ei suutnudki ära otsustada, millise ma ise oleksin valinud. Teemad käsitlesid siis asjadest ja nende hindamisest, petmisest ja aususest, haridusest ja vabadusest ning inimese ja keskkonna vastastikmõjust. Meie ruumis lõpetas viimasena üks minu õpilastest ja loomulikult tekkis väike vestlus, et kuidas meeldis ja mis teema ja nii. Ja tema ütles, et valis asjade teema, sest siis sai ta kirjutada "Isa Goriot´st" ja "Toomas Nipernaadist". Ma nii heldisin :D Kusjuures teemad olid tõesti sellised, et sai kirjutada nii praegusest ühiskonnast kui ka klassikalisest kirjandusest. Just see, millest ma eelmise aasta teemade juures puudust tundsin.

Eksamivihikut lugedes mõtlesin selle peale, et igal aastal on olnud üks nii-öelda lihtne lugemistekst, mida valitakse kõige rohkem. Tundub, et ka sel aastal oli see olemas. Eks hilisem analüüs näitab, kas tunne ka tõele vastab :)

Reedest läheb siis hindamine lahti. Siis saab kindlasti hala jälle :)