Esmaspäevased viis hetke

Kuigi ma ise väga palju ei kirjuta (jätkuvalt on tunne, et olen aastate jooksul juba kõikidest asjadest kirjutanud :D), loen jätkuvalt meelsasti kõiki teisi blogisid. Ja mida üllatust tabas mind täna kristallkuuli juures - kirjutagu ma oma päeva viiest hetkest. "Tellimus" oli seotud kooliga, aga hetkel ma seda ei tee, sest meil on vaheaeg. Iseenesest leiaks kindlasti ka tänasest tööpäevast mõne hetke (näiteks see hirmus hetk, kui koosolekul räägiti üle, et riigieksami komisjoni liige peab jälgima eksaminande ega tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ses mõttes, et ma saan aru, et klaviatuuriklõbin, eriti lauaarvuti oma, tõesti segab. Ajalehekrabin ka. Aga et hindamist vajavaid töid ei tohi kaasa võtta... ajas mind juba ette paanikasse. Olin sunnitud küsima, mis tagajärjed sellel on, kui ma siiski hakkan eksamil töid hindama. Kas mind kõrvaldatakse eksamilt? Vallandatakse? Ma olen nõus mõlemaga riskima, sest aineõpetajana pole mul isegi pissitamisrõõmu. Direktor arvas, et ehk ikka ei kõrvaldata :D), aga ma kirjutan parem mõnest sellisest päevast, kui mul reaalselt on kohtumisi ka õpilastega. Seega järgmisel nädalal ehk.

Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.

Esimene hetk
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.

Teine hetk 
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.

Kolmas hetk
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.

Neljas hetk
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.

Viies hetk, 
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.

Selline see meie Sänna viis hetke oli.

Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)