Friday, November 6, 2015

Hirmudega silmitsi

Eks me kõik kardame midagi. Hr H näiteks kardab igasuguseid kooliüritusi. Aga sellele vaatamata võttis ta end kokku ja käis koos pojaga kooli isadepäeva üritusel. Pärast arvas, et nii hull polnudki. Arvatavasti polnud nii hull seepärast, et tegevusi oli erinevaid ja nemad kahekesi valisid selle variandi, kus teistega koos olema ei pidanud. Kaks seltskonnalõvi, nagu nad on.

Kui mõni nädal tagasi tuli minu juurde üks abiturient ja pakkus silmade särades välja, et võiks koolielu elavdamiseks Kaur Kenderi külla kutsuda, ei kartnud ma mitte põrmugi. Ei kartnud ma ka siis, kui mu kolleegid järjest rohkem kartma hakkasid. Esimest korda tuli pelgus mu sisse alles siis, kui kuidagi tehti mulle ettepanek, et ma võiksin seda kohtumispärastlõunat modereerida. Ses mõttes et kui Mihkel Raud ei saanud Karu Kenderit muudmoodi vaikima kui sellega, et pani käe Kenderi põlvele, siis mis lootust oleks mul :D Kui ma täna ette kohtumise algust Kenderi enda käest küsisin, kuidas teda katkestama peaks, kui ta jutt üle piiri läheb, siis ei uskunud ka tema, et see üldse kuidagi võimalik oleks. "Viskan äkki sind millegagi?" pakkusin mina. "Siis ma viskan vastu, ma ei diskrimineeri inimesi, löön ka naisi," vastas tema.

Tegelikult ma ei tundnudki vajadust visata. Okei, ropendamist oli palju tõesti, aga seda oli ka arvata. Ta ise kommenteeris, et tegelikult polnud see mingi ropendamine, see olevat olnud tavaline noori ümbritsev suhtluskeskkond. Seda ma tegelikult ei usu, aga las ta siis olla. Tekstid, mida ta luges, olid ootuspäraselt nilbed (sellest teate-küll-mis raamatust luges ta ette esimese lause esimese poole), aga eks ma ole nooruses Psychoterroriga natuke trenni teinud. Ainus hetk, kus ma tõesti mõtlesin, et jumal küll, millesse ma end mässinud olen, oli siis, kui ta luges esimest luuletust. Ma ei ole Kenderit varem sellist asja laivis tegemas näinud ja ausalt öeldes oli lugemise intensiivsus jõhker. Ma ei saanud sõnadestki kõigist aru, aga emotsioon jõudis kohale ja ma sain aru, et kui ta ainult tahaks, siis ta paneks meid kõiki koolimaja maha põletama. Õnneks ta ei tahtnud.

Kohustuslik kanepilõik oli ka, aga seegi läks rohkem alkoholivastaseks, mitte kanepi legaliseerimise kõneks. Ja eks tal selles osas on õigus kah, et alkohol pole suurem asi mõnna värk. Mitte et ma eelistaksin kanepit alkoholile.

Kogu oma ropendamise, bravuurikuse, ülbuse ja ülima enesega rahulolu juures oli ka mõningaid mõttekäike, mis olid täitsa mõistlikud. Näiteks hinnang koolikirjandile, mis on tõepoolest žanr, millega pole otseselt midagi peale hakata ja mis tugevatele on "lumme kusta" ka harjutamata, nõrgematele aga jääbki hoomamatuks, Samas kuidagi tuleks vist ikkagi kirjalikku eneseväljendust arendada.

Lõpuks oli üks mu kolleegidest piltlikult öeldes pisarates, üks oli lihtsalt õnnetu ja ühega kahetsesime, et Kender niiviisi kiiresti ära jooksis (tal oli kange suitsunälg), sest meil oli veel küsimusi.

Ja koolielu sai elavadatud küll, juba kohtumise ettevalmistusprotsessis :)

7 comments:

  1. Nii põnev! Ma kunagi avameelitsesin oma ülimalt konservatiivsetele kolleegidele, et mulle Kender täitsa meeldib (ma enam nii kindel ei ole selles) ja nemad ka minu üllatuseks väitsid, et "ta on ju nii hirmuäratav!". Ma ei tea, mis ta ikka teha saaks? Lööma ma ei usu, et ta hakkaks, olgu või võrdõiguslane, lihtsalt selline intensiivne inimene. Btw, sul on üks väike näpukas ja ühes kohas on Kauri asemel Karu - täitsa tabav mu meelest. Karu on ju ka kaugelt põnev vaadata kui ta sulle käppa külge ei pane :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei saa ka päris puhtast südamest öelda, et ta mulle meeldib, aga nähtusena pakub mulle huvi. Ja tema väljakutsuv ja šokeerida püüdev suhtlusstiil ei tekita minus tunnet, et mind on sitaga üle valatud, vaid pigem küsimust, miks ta seda teeb. Lihtsalt tähelepanuks? Ta ise kirjeldas, kuidas ta oma viimase raamatu juures kõvasti vaeva pidi nägema, et see ka noori šokeeriks, tavalise ropendamisega poleks ta seda saavutanud. Aga küsimusele, mida ta sellega saavutada ikkagi tahab, ma vastust ei saanudki...

      Delete
    2. mmmm....just, mul on ka tema suhtes juba ammu täpselt sama küsimus, et miks ja milleks, milline on ta taotlus/eesmärk ja mis peaks olema kogu selle provotseerimise/teraapia tulemus?
      ja kumba ses ikka enam on, kas nartsissismi või soovi midagi tõesti muuta? midagi nii.
      aga šokiteraapia tundub mulle juba ammu lihtsama vastupanu teed minek...kuidagi altpoolt latti, väga kerge võit ja võimalus tähelepanu saavutamiseks.

      Delete
  2. Replies
    1. Kusjuures elu said juurde nii õpetajad kui ka õpilased. Ja mõlemate hulgas oli nii rõõmsat elevust kui ka hirmu :D

      Delete
  3. mida tähendab "hirm" selles kontekstis? keegi tuleb loengut pidama ... ja siis mis? rikub kuulajad ära? st MIDA kardetakse, ei ole ju olemas abstraktset hirmu?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma võin kirjeldada oma hirmusid.
      Kui ma sain aru, et ma peaks vestlust juhtima, sest ma olen "kõige rohkem Kenderiga ühel lainel", siis tekitas see minus ebamugavust (hirmu?), sest ma pole suurem asi smalltalkija :D Teiseks sain ma aru, et vaikimisi tähendas see ülesanne ka juhtida vestlus mööda ebakohastest teemadest, aga ma ei olnud päris kindel, kas ma saan aru, millal on teemad ebakohased. Lisaks see, et kuidas sa suunad orkaani :D

      See, mida teised kartsid, jäi mulle tegelikult ikkagi hägusaks. Eelmisel aastal käisid meil koolis Birk Rohelend ja Mikk Pärnits. Ja siis oli sama jama, meil oli olnud just see tulistamise asi, Pärnits kirjutas oma kooliteksti Nihilisti ja nt raamatukogu keelduski teda vastu võtmast. Koolis oli ka poleemika lahti, aga lõpuks oli Pärnits kohal ja polnud midagi viga.

      Kender-järgsed emotsioonid olid nii mõnelgi, et nagu sitta oleks peale valatud ja nüüd peakski nagu ise ka samasugune olema. Nii et ma arvan, et põhiline hirm oligi just see kartus, et Kender rikub kuulajad ära. Kuidas peaks see 60 minutiga võimalik olema, mina ei tea. Mina usun enda mõtlemisvõimesse ja ka teiste omasse. Ka Kenderi omasse, sest nagu ma enne kirjutasin, jõudu on temas nii palju küll, et kui ta oleks väga tahtnud, oleks ta ka pannud meid midagi tegema. Aga siiski arvan ma, et me oleks seda teinud seal kohas ja tol hetkel, mitte alatiseks muutunud kellekski, kelleks me ei taha muutuda.

      Delete