... ikka peaga vastu seina tagumise päev. Ei ole midagi hullu ja halba, aga lihtsalt inimesed ümberringi käituvad nii, et kõige õigem tundub seista seina äärde ja lihtsalt oma pead selle vastu taguda.
Täna oli just selline kena päev. Esiteks pidime tegema väikse grupiintervjuu seoses Kenderiga. Ja hommikul ütles mulle üks osalistest, et tema on kolm ööd selle intervjuu pärast magamata ja muudkui muretsenud, sest tema on ainus, kellele Kender ei meeldi ja tema ikka ei osale. Loomulikult on inimesel vaba valik, kas ta tahab ajalehes olla, aga lihtsalt... kolm ööd magamata? Ma võiksin ka sellega leppida, sest inimesed on erinevad (kuigi ikkagi, kust tuleb mõte, et mina võiksin kedagi niiviisi ründama hakata, et teine pool peaks ennast halvasti tundma?!? Oleks siis, et ma oleksin Kenderi tulihingeline fänn), aga päev kulges edasi sellises rütmis, et kui mina astusin ruumi, läks see inimene teisest uksest välja. Kui mina kuskil olin, möödus see inimene kaarega.
Mind ei ole keegi kunagi varem niiviisi ignoreerinud :D
Teine asi oli see, et astusin tunni alguses õpperuumi (taustaks nii palju, et tund ei toimu klassis, vaid saalis, sest meil pole nii palju suuri klassiruume, et kõik tunnid saaksid toimuda kohas, kus on tahvel ja muud luksusesemed, mida õpetaja võiks tunnis kasutada) ja oma üllatuseks avastasin, et astusin hoopis teatrisaali. Teatrisaalis ei olnud võimalik kasutada tehnikat, mida muidu kasutan tahvli asemel. Esiteks sellepärast, et pildi näitamiseks vajalik ekraan oleks olnud esimese rea inimeste süles. Ja teiseks oli pildi näitamise tehnika (arvuti) ära koristatud teadmata kohta. Ma polegi vist siin linnas veel nii kõvasti vihastanud :D Muidugi saan ma hakkama ka selliste olukordadega, aga no mingisugune austus võiks ju siiski olla. See hoone on eelkõige koolimaja, mitte teater.
Ja lõpuks kui Ruudiga trenni jõudsime, avastasin, et olin hindamist vajavad kirjandid sujuvalt kotist välja tõstnud, nii et ma ei saanudki aega otstarbekalt ära kasutada, vaid pidin tegelema asendustegevustega.
No ja wtf hetkedest rääkides sobib lõppu lisada ka see, et eile helistas mulle jälle Ruudi klassijuhataja, kes sedapuhku küsis sõbralikult, kas Ruudi ikka tuli koolist koju koos oma kotiga. Et neil on üks garderoobis ja näeb kahtlaselt Ruudi koti moodi välja.
Jepp, tüüp jalutaski koju ilma kotita :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Oh. Rahu. Mu kooliskäiv poeglaps jalutaks pooled päevad KOOLI ilma kotita, kui vanemlik hoolitsus juba uksest väljunud lapsele sõbalikult meelde ei tuletaks, et kuleääkasmidagijäimahakaa.
ReplyDeleteMul jõudis algklassides pinginaaber korra lausa koolini ilma kotita :D
Deletema mäletan, et pidin ka hommikuti omal ajal aeg-ajalt poistele meede tuletama, et nad koolikoti kooli ikka kaasa võtaksid. ja pidevalt jätsid asju kooli maha.
ReplyDeletekusjuures, ma pole suutnud siiani ühelegi lapsele pähe kinnistada, et kui hommikul on midagi vaja, siis võiks sel teemal suhelda vähemalt eelmisel õhtul. igal juhul mitte siis, kui juba jopet selga pannakse.
aga see on vist mu oma järjekindluses kinni?
Ma jätsin pidevalt võimlemisriideid kooli. Ja üks kord (tol aastal õppisin õhtuses vahetuses) läksin tee äärest õpetajale sinililli korjama, kott oli tüütu ja selle panin metsa äärde maha. Ja siis astusin rõõmsalt kooli poole, lillekimp käes :) Kuni ema märkas mu kotti tee ääres (see oli suht kodu ligidal) ja tõi rattaga järele.
ReplyDelete