Mul tuli nüüd meelde, milles ma tegelikult kirjutada tahtsin :D Need kommi-pommi tüdrukud ajasid mind korraks segadusse :D
Et siis tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kuidas ma käisin eile külas oma õel (ja tema teistel pereliikmetel) ja me mängisime Dixitit.
Ma olin kultuurse inimesena muidugi kuulnud, et selline mäng on olemas, aga oma silmaga näinud polnud. Aga see on tõeliselt hämmastav mäng!
Kõigepealt hämmastab muidugi piltide ilu. Ja teiseks see, kui sügavmõtteline ja lõbus see mäng korraga olla saab. Ma naersin kahel korral pisarad silma :D Siiamaani ajab naerma see, kuidas Ruudi käis välja vihje "puhkpill" :D Vihje ise ei ole naljakas, aga kuna ainult Ruudi endal oli käes kaart, millel oli puhkpilliga mingigi seos, olid ülejäänute pildid suurepäraseks huumoriallikaks.
Meie mängisime ilma mängulaua ja punktideta, lihtsalt nii kaua, kui kaardid otsa said. Sobis hästi nii vanema põlvkonnale (mina ja mu õde) kui ka päris uutele (Ruudi ja noorim õetütar).
Et siis mängima :)
Soovitan jõuluvanale kirjutada lisakaartide osas, mul on neid vist 3-4 pakki, üks ägedam, kui teine ja annab kenasti ka õpetamistegevuses ära kasutada. :)
ReplyDeleteSeniks - mängulusti!
Ma usun, et see soovitus läheb käiku :)
Deletepole kuulnud, ega näinud. aga tahaks kohe proovida.
ReplyDeletema ei tea miks, aga mulle meenus selle su mängukirjeldusega kohe multikas "Pahupidi". mida ma ka muide millegipärast näinud pole.
on neis kahes midagi sarnast:)?
Ma olen paari lisakaardikomplekti näinud, aga need ei olnud nii ilusad nagu algne pakk. Vbla kuskil on mõni ilusam lisapakk, mis pole veel silma jäänud.
ReplyDeleteSee oleneb kunstnikust, selle konkreetse paki autoriks on Marie Cardouat.
ReplyDeleteMinu jaoks on need igaüks isemoodi ilusad. :)
Oii, jaaa, lemmik seltskonnamäng! Ja siiani ainus, mida saab reaalselt viie kuni saja viie aastastega mängida :)
ReplyDelete