Pealkirjas esitatud küsimust küsin ma iga päev Ruudi käest. Ja kuigi ta on ju alles väike laps, teab ta väga hästi, kuidas kõlab õige vastus sellele küsimusel: "Hästi läks!" Vahel ma mõtlen, kui lihtne oleks elu siis, kui ma lepikski selle vastusega. Ma ei saaks kunagi teada, et koolis ka probleeme esineb.
Näiteks täna.
Tulin töölt, Ruudi oli kodus ja vastas mu küsimusele väga entusiastlikult, et läks hästi.
Edasi kulges meie vestlus umbes nii.
Mina: "Oh, tore! Räägi mulle ka, mis vahvat siis toimus."
Ruudi: "Hmmm, ma ei teagi, kõik oli vahva."
Mina: "Aga mingi lugu, et ma ka saaks teada, mis värk teil koolis on."
Ruudi: "Aaaa, pärast kehalise tundi tahtis üks tüüp mind narrima hakata, ma tegin, nagu tahaksin teda lüüa, tema sõber viskas mind tossuga, nii et ma pidin pool tundi arsti juures olema."
Mina (suured silmad): "....?"
Ruudi (jätkab, üsna entusiastlikult): "Ja siis kui mina arsti juures olin, siis klassis üks tüüp võttis teise tüübi paberi ära ja siis tekkis kõigi poiste vahel kaklus ja Parim Sõber tõugati ümber, nii et tal kukkusid prillid maha ja läksid katki."
Mina (suured silmad): "....?!?"
Ruudi: "Aga tegelikult oli väga tore päev."
Kes käskis mul täpsemalt uurida, eksole.
Ja vahel ma mõtlen, et kas need lapsevanemad, kes räägivad, et nende laste koolielu on pingevaba ja mõnus, lihtsalt ei küsi täpsustavaid küsimusi või ongi kuskil koolid, kus sellised juhtumid ei ole igapäevased.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
eksole, vahetult peale selle lugemist komistasin ma FB vahendusel selle artikli otsa:
ReplyDeletehttps://medium.com/synapse/30-questions-to-ask-your-kid-instead-of-how-was-your-day-26be75072f13#.dq5latvn5
ilmselt oli see märk, et pean jagama :)
tegelikult oli seal paar päris asjalikku mõtet ikka ka :)
Väga toredad küsimused :D Kusjuures seda naeratamise oma täna just küsisin. Vastuseks sain, et noorhärra rääkis klassiõega tigudest. Ju siis naeratades :D
DeleteMa ka rakendasin mitut küsimust ja üsna edukalt :)
DeleteNaine, just nüüd, mulle:
DeleteKaur, kas sa oled mingit [lastega kooliasjadest rääkimise] instruktsiooni lugenud või?
Aga töötab hästi!
Ma kuulem naeratamise küsimuse peale järjekindlalt lugusid loomadest :D
DeleteOo, Sesamy, hea link!
ReplyDeleteEhkki minu tited panevad ka sedasorti küsimuste peale tuima või siis ütlevad sirgelt "issi ma ei taha mingitele küsimustele vastata". Ma ise kooliajal ilmselt ka.
Priimula, pane end korraks selle lapsevanema seisu, kelle laps oli see tossuga viskaja või tõukaja. Millised need koolipäeva dialoogid nende kodus välja näevad?
Ma usun küll, et on koole ja klasse, kus rüselus ja kius ei ole teemaks. Juba lasteaiarühmades on röögatud vahed sees. Mõnes ennetatakse kiusamist ja kaklemist või siis tegeletakse sellega aktiivselt ja KOHE. Mõnes lastakse juhtuda.
Aga pingevabadus on nüüd hoopis kolmas asi.
Sellist tõukamisteemalist vestlust suudan ma väga hästi ette kujutada. Alles paar nädalat tagasi pidasime ühe maha. See muuseas oli vist teine kord, kus Ruudi mu küsimuse peale teatas, et halb päev oli (esimene oli siis, kui ta laua ümber lükkas). Aga see nägigi samasugune välja nagu too postituse dialoog, ainult Ruudi oli kurvema häälega ja ütles nt fraase: "siis tõukasin mina teda" ja "ja siis lõin mina teda ja tema lõi mulle kümnesse".
DeleteKusjuures ma pärast rääkisin ka tolle teise poisi emaga (noh et mis nende peres räägiti sellest juhtumist, ema on mul tuttav) ja tema ei teadnud midagi. Kulm rullis kellelgi polnud, õpetaja peale ei sattunud ja teine poiss ei tundnud vajadust kodus rääkida. Ja seda ma mõtlesingi, kas üldse peaks teadma sellistest asjadest.