Tore film "Pahupidi"

Kuidagi läks nii, et viimase aja kõige kuumema päeva (teisipäeva) magasime maha. Ma sain alles nii kahe paiku päeval aru, et tegemist oli tõelise rannailmaga. Mõtlesime siis, et läheme kolmapäeval mere äärde. See päev oli aga pilvevines ja äikese-eelselt lämbe. Nii ka läks - päeval hakkas hullusti mürisema ja taevast sadas alla meeletus koguses vett. Meie tänaval on vee voolamist väga huvitav jälgida :D Mäealune tänav uputas - vesi voolas ka kanalisatsioonikaevudest välja. Mere äärde me ei saanud. Eile oli aga ilm juba nii jahe, et ei tundunud enam mõistlik sõitu ette võtta. Nii tegimegi Ruudiga spontaanse otsuse ja läksime kinno vaatama filmi "Pahupidi".

See oli üks hullusti vahva film. Ei olnud pätte ega vargusi ega tagaajamist, aga oli põnev ja südamlik ja ajas naerma ja liigutas ja pani natuke isegi mõtlema.

Mõte sellest, kuidas tunded meie peas kogu meie elu korraldavad, on väga nunnu. Ja kui oluline on kõikide tunnete olemasolu, sest ainult rõõmuga ei saagi kõike korda ajada. Ja vahetevahel on ka viha väga oluline.

Teine pool oli unustamise teema, sest kõiki mälestusi ei saa ju ometi kogu aeg kaasas kanda, mõned saadetakse mäestuste krematooriumisse. Ja kui peategelase lapsepõlvest pärit kujuteldav sõber Ping-Pong ennast ohverdas ja unustusse jäi, olid mul küll pisarad kurgus. Väga selgelt meenus Londiste-raamatu teine osa, kui Siim juba suur poiss oli. Ja kui kurb ma olin seda lugedes.

Selline tore film.