Arengutest

Viimastel päevadel on mõni asi jälle paika saanud. Näiteks saime kinnituse, et noorhärra on arvatud just selle kooli nimekirja, kuhu me tahtsime. Mitte et ma oleks olnud väga erutatud selle teema peale, sest pärast seda, kui me saime sissekirjutuse korda, ei oleks tohtinud olla mitte ühtki põhjust teda konkreetse kooli nimekirja mitte arvata. Või kui see oleks siiski juhtunud, oleksin ma esitanud kaebuse.

Teise asjana sai peaaegu ametliku kinnituse see, mis saab minu rühmajuhendamisest uuel õppeaastal. Minu tupsununnud ju lõpetavad, seega uuel aastal uue hooga uue rühmaga. Muidu ei oleks see teema üldse tõstatunudki minu jaoks, sest ilmselgelt olen ma spetsialiseerunud humanitaariale. Aga. Mõned lokkispäised kaunitarid on samamoodi spetsialiseerunud humanitaariale ja seega satuks me väga palju ühte seltskonda. Ja ma ei räägiks puhast tõtt, kui ma ütleks, et see mõte ei tekita minus vastakaid tundeid.

Kokkuvõttes lahenes asi minu jaoks ideaalselt, humanitaariast päris välja ei astunud, aga liigtihedad kontaktid lokkispäiste kaunitaridega jäävad ära. Kena osa on ka see, et uus potentsiaalne rühm on oluliselt väiksem kui eelmine. See on oluline, sest rühmajuhendajana saan endale ka oma rühma emakeeletunnid. Ja on VÄGA suur vahe, kas tunnis on 35 või 25 õpilast. See on kümme kirjandit vähem. Ja see on nii umbes kaks ja pool tundi puhast ajavõitu. Reaalselt tähendab see üks-kaks päeva ajavõitu.

Sellised kenad arengud.