Kuna märts on ikkagi juba kevadkuu ja kevad tähendab seda, et tubased treeningud tuleks viia välitingimustesse, alustasin täna jookushooaega. Küll mitte täisvõimsusel trenniga, pigem lihtsalt pinda sondeeriva proovijooksuga. Järeldused on sellised:
1. Pisut üle nulli temperatuur on jooksmiseks väga normaalne. Mul oli seljas spordisärk, pikkade käistega jooksupluus, tuulekas, kindad, müts (jätkuvalt mõlgutan mõtteid jooksumütsist, kui see ainult kuidagi liiga ülepakutud ei tunduks), jooksupüksid, säärised. Tossud ka. Tagumik läks külmaks, aga see polnud kuigi häiriv.
2. Teed on väga normaalses seisus. Kohati tuli mõnest lume-jää-sopa kohast läbi minna, aga üldiselt ei saa enam peituda selle taha, et joosta ei saa, sest teed on libedad. Kui nüüd just uuesti külmaks ei lähe.
3. Jooksuvorm on täiesti allpool arvestust.
Selle viimasega olin ma arvestanud, sest pole ma ju väga vastupidavuse arendamisega tegelenud, pigem "jõutrenn". Siiski on stardikoht parem kui suvel alustades, sest vähemalt jaksasin ma joosta. Mis sellest, et kõndimise tempos. Hoidsin pulsi ka võimalikult madalal, et esimesest korrast ikka hea mälestus jääks. Õnneks ükski noor põder must mööda ka ei jooksnud, seega võistlusmomenti ei tekkind.
Nüüd siis entusiastlikult edasi.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ei lähe need teed miinusega ka libedaks. Rõõm kuulda, et jooksed :)
ReplyDelete