Lugesin nimelt "Ostuhullu pihtimusi" :D
Pool aega lugemisest oli mul tõsine wtf tunne. Kuidas on võimalik, et keegi suudab isegi ette kujutada sellist käitumist? Mis mõttes sul on vaja osta endale põll, et kodus süüa teha. Või suvalist muuseumipoe kraami. Või järjekordseid saapaid. Samal ajal kui ise oled täiega võlgades. Ausalt, närvi ajas.
Teise poole ajast püüdsin mõista, et tegemist on lihtsalt sõltuvushaigusega. Sama hästi oleksin võinud lugeda raamatut alkohoolikust. Siis oleks ehk vähem närvi ajanud? Ma ei tea muidugi. Aga püüe näha ohjeldamatus šoppamises haigust aitas ärrituse vastu.
Ma ei ole ise mitte kunagi rahadega vastutustundetult ümber käinud. Ühe korra elus olen rahadega täielikult nullis olnud. See oli ülikooli ajal ja oma viimase raha panin kiriku korjanduskarpi. Tundus kuidagi mõistlik tol hetkel. Aga seda, et on vaja vaatamata majanduslikule seisule suvalist träna osta, ma lihtsalt ei taju.
Loomulikult tekkis mul küsimus, miks osa inimesi suudab olenemata sissetuleku suurusest palgapäevani rahadega hakkama saada ja teine osa ei suuda. Mida tegid minu vanemad, et ma seda oskust iseenesest mõistetavaks pean? Kuidas seda oma pojale õpetada? See ongi ju normaalne oskus, mitte mingi eriti peen koolis omandatav teadmine.
Raamat ise oli ladus ja pakkus rõõmsat äratundmist mulle kui Bridget Jonesi fännile - needsamad poed, needsamad kaubamajad :D Ainult et Bridgetiga juhtuvad lõbusamad lood.
http://www.apollo.ee/kellel-poleks-saladusi.html meeldis mulle tunduvalt enam...
ReplyDeleteVäga head küsimused tõstatasid. Kuidas siis ikkagi õpetada rahadega ümberkäimise kunsti lastele? Kas saabki üldse? Mina kaldun arvama, et see ei olegi niivõrd oskus, kuivõrd mingi sisemine kompass, mis kas on paigas või ei ole. Siia alla kuuluvad ju kõiksugused liisimised ja järelmaksud samuti, mis meie tänases Eestis ehk isegi aktuaalsem küsimus/probleem (kelle jaoks probleem, kelle jaoks mitte). Ma kavatsen seda teemat täna ise ka (oma blogis) lahata :)
ReplyDeleteMa ka kunagi plärtsusin sel teemal http://marcamaa.blogspot.com/2014/07/kuidas-saada-rikkaks.html, ja tundub, et kõige tõenäolisem on geenide roll. Kasvatus võib, aga ei pruugi abiks tulla.
ReplyDeleteega see järsku ei käi selle isiksuseomaduse alla, mille eesti tõlge on vist meelekindlus (tolles viie parameetriga isiksuseprofiilis on see conscientiousness)? isiksuseomadused on üldiselt kaasa sündinud. teatavaid enesedistsiplineerimisnõkse saab muidugi õpetada.
ReplyDeleteKui Rents sellest meelekindlusest kirjutas, siis ma imestasin just, et mul on olemas nimelt see osa, mida tema rohkem igatses ehk siis mingi eesmärgi nimel tegutsedes (n lõputöö või muu töö) suudan ma end vabalt kursil hoida, aga kui asi on näiteks trenni tegemises, rämpstoiduisus vms, siis pole mul mitte mingit meelekindlust. Ilmselt oleneb minu meelekindlus saadavast kasust, osa asju motiveerivad lihtsalt rohkem. Rahasse suhtumises motiveerib mind rohkem võimalus midagi endale lubada kui selle võimaluse realiseerimine.
ReplyDeleteMa mäletan ka seda Marca postitust ja arutelu selle all. Et geenid mängivad kõvasti rolli. Samas just selle raamatu näitel (eriti pädev faktiline alus muidugi :D) tundub mulle, et pagan, mitte kellelgi ei saa ju olla niiiii kehvad geenid.
ReplyDeletekanepiteemalistes aruteludes tuli viimasel paaril kuul pidevalt sisse teema, et sõltuvus paistab olevat üksinduse, kontaktide puudumise sümptom. vähemalt rottidel. üksikust katserotist sai edukalt sõltlase; niipea, kui ta mõnusasse rotiparki sai (selline mõnus vaheldusrikka maastikuga keskkond, kus oli teisi rotte ka), langes sõltuvus ära. sellest uuringust loodetakse teha järeldusi ka inimeste sõltuvuste kohta.
ReplyDeletest kui mingid tähtsad asjad on elust puudu, siis vbla parim, mis inimese elus on, ongi see sõltuvus, mis tal on. ja siis ei ole asi isegi tahtejõus kinni. tahtejõu rakendamiseks on motivatsiooni vaja, aga mis motti peaks kellelgi olema oma ainsa elumõnu eemaldamiseks?