Riia 18:10

Nonii, tripi esimene (lühem) osa on seljataga, meie meeleolukas kolmik on õnnelikult Riia rahvusvahelisel lennujaamal Euroopa-välises tsoonis. Just 10 minutit tagasi otsiti meid uuesti läbi. Äkki tungisime niisama lennujaama sisse, eksole....
Tegelikult nalja ka - minul ja Üllel polnud ju lennukile kohta :D Saate aru, teil on suur plaan sõita kaugele maale, teid on sunnitud tegema seda läbi Riia (justnimelt sunnitud, sest lennukiga Riiga sõitmine tegi piletit Jeruusalemma odavamaks kui Riiast alustades oleks olnud) ja siis teatatakse teiele lennujaamas: "Vabandust, kohti pole, lennuk on ülebroneeritud." Täiesti kreisi. Esiteks ei saa ma aru, kuidas selline asi saab olla võimalik, firma PEAB ju läbi mõtlema, mis siis saab, kui kõik broneeritud inimesed kohale tulevad. Teiseks oli minu jaoks täielik hämming letitöötaja suhtumine. OK, meiega tegelenu oli veel mureliku näoga, aga kõrvalleti taga oli täielik muumia. Meiega koos üritas lennukile tungida ka üks neiu, kes on teel Aserbaidžaani. Ta oli täiesti endast väljas, eriti pärast seda, kui tema küsimustele vastati täie süüdimatusega "Ei tea". "Kes maksab mu piletid kinni?" "Ei tea" "Kas lennufirma teeb midagi?" "Ei tea" jne. Täiesti ebanormaalene. Õnneks saime kõik ikka Riia lennule. Tüng on muidugi see, et Aserbaidžaani lend lükati 20 tundi edasi.

Üldiselt aga on meeleolu laes, teised kaks tipsutavad juba rõõmuga, ma olen püüdnud madalamat profiili hoida, aga tundub, et kaua ma vastu ei pea. Igatahes on äärmiselt tore.

Ja Ülle andis teada, et tõepoolest, sel aastal tuleb mul veel vähemalt üks välisreis, Norra nimelt siis. Jätkuvalt olen ma lihtsalt õpetaja.

Seda ka veel, et selle paganama Fokkeriga ei taha mina enam kunagi sõita (kurb on see, et Riiast tagasi Tallinna saab ju ka ainult Fokkeriga). Igatahes jah, ma olen oma elus ikka mõned korrad lennanud ka, aga esimest korda tundsin ma tõesti hirmu. Päriselt ka. See lennuk kõikus küljelt küljele, sattus stabiilselt õhuaukudesse ja lisaks tegi täiesti uskumatut häält. Selline tunne oli, nagu sõidaks maanteel autoga ja roolis on keegi oinapea, kes arvab, et on kohutavalt naljakas vaadata, kui kiiresti auto on võimaline sõitma. Mul läks süda pahaks.

Ainus rõõm oli see, et me ei jõudnud selle lühikese maa peal eriti kõrgele tõusta, seega polnud ka laskumine kuigi valus. Ainult pisut.

Hüva, praegu rohkem ei olegi midagi põnevat. Jeruusalemma on nii tihe kava, et ma ei luba midagi. Aga proovin. Pilte äkki vähemalt.