Üks, kes kõik on...

Prrrrr, mul on nii meeletu nohu, et tahaks karjuda. Ausalt :S Tunne on selline, et tahaks kuuli pähe lasta, no nii kehv on. Ja just sel nädalal, kus peaks eriti triksis-traksis olema, pähhh, ma ütlen.

Aga natuke muljeid ka.
Issil oli sünnipäev. Ja sedapuhku korraldas ta meile ühiskülastuse teatrisse, mis juba iseenesest on tore idee. Aga kõige lahedam oli see, et käisime vaatamas tükki, milles osales ka meie oma nummidus Sirkka. Ta nimelt mängis seal linnupilli :D OK, tegelikult on olulisem see, et ta mängis bassi, aga linnupill oli lihtsalt nii tore. See oli Ugala Noortestuudio etendus, mis tegelikult oli päris söödav värk juba niisamagi, Sirkkaga koos muidugi seda enam. Noorte värk, aga päris põnevalt lahendatatud. Ainus probleem oli see, et nad vist polnud proovinud läbimängu nõnda, et keegi ka saali poolt etendust vaataks, nii et julgelt 10% loost jäi mul nägemata, sest see jäi nurga taha. Ma ei saanud esialgu üldse arugi, et miskit vaatama ka peaks, mõtlesin, et äkki oligi mõeldud lavataguse häälena :D, aga pärast selgus, et tegelikult ikka polnud nii.
 Julged tüdrukud, mis ma muud oskan öelda (Y)
Tutvustus siin ka

Edasi õhtul oli Sirkkal esinemine. Ja esimest korda selle aja jooksul, mil ta on bändi teinud, kutsuti mind ka vaatama. No ei saanud ju kuidagi kõrvale vingerdada, seda enam, et Sirkka pani mu listi ja see on lihtsalt niivõrd tore, kui saad minna kassasse ja öelda: "Ah, ma olen listis. To the roots". Ma muidugi oleksin tahtnud öelda: "Ah, ma muuseas olen Sirkka tädi," aga ei hakanud häbi tegema. Kõigepealt tuleb muidugi avaldada au kodanik Nöpsile, kes on urkast nimega Puhas Kuld teinud täiesti mõistliku paiga nimega Rubiin. Ma olin äärmiselt positiivselt üllatunud. Teiseks oli kena, et ta mäletas väga hästi, et ta on Heikole umbes vaaditäie õlle võlgu ja kandis selle vähendamiseks usinasti toope ette. Mitte et ma suurem asi alkosõber oleksin, vanadus annab ikka järjest jõudsamalt tunda, nii piinlik kui see ka poleks... Sirkka bänd oli nunnu, mis ma muud ikka saan öelda, Heiko võttis küll asja kokku lausega "Sõidab see, kes on kõige kainem" ja mis objektiivselt võtab kindlasti asja oluliselt paremini kokku kui minu tädiarmastusest pimestatud pilk. Potentsiaali on, aga harjutama peab veel. Ja vb ka osavama laulja leidma. Sest laulimise kohta kehtib Heiko kokkuvõte vist kõige paremini.

Pärast To the Rootsi polnud kahjuks midagi suurt peale hakata, nägime alaealisi rasedaid, kes jõid ja suitsetasid, mis tegi mu tuju mõnevõrra kurvaks, eriti pärast seda, kui kuulsin Sirkka käest pisut tausta ka. Lihtsalt nukker on, kui noored jäävadki selle sopa sisse pidama, millesse nad sündinud on. Tuleb ikka tänulik olla, kui oled sattunud sündima perre, kus hoolitakse ja aidatakse.

Nii see streik läks. Kõigest muust, mis neil päevil sündis aga pikemalt ühel teisel päeval.