Niisiis õnnestus meil emaga end viisakalt ja viksilt lennukile smuugeldada. Kui välja jätta muidugi asjaolu, et olin sunnitud turvakontrolli läbima sokis, tanksaapa rõõmud, eksole :) Aga lennukile saime, kohad on meil küll peaaegu et erinevatel lendudel...Mul rida 19, emal rida 24.
Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin - see on ikka uskumatu tunne, kui lennuk tõuseb, ma tõepoolest ei mäletanud enam seda. Mööda minnes ei mäletanud ma ka seda, et lennukid teevad niiii kõva lärmi, kuigi äkki on see hoopis konkreetse isendi viga? Vahet pole, see tunne, kui lennuk end maast lahti rebib...!!!....Ma lihtsalt itsitasin suurest rõõmust, niivõrd eriline tunne on see. Minu ümber lugesid inimesed samal ajal ajalehte, ilmselgelt reisivad nad tihedamini kui mina...:) Ja siis see naljakas vaade maapinnale, pilvedele, pilvedele, maapinnale – lennuk on ikkagi mu lemmiktranspordivahend. Rong kõlbab ka, aga buss on tõesti viimane variant. Ma muutusin juba Viljandi-Tallinn bussis nii närviliseks, et eurotripi iha on jälle mõneks ajaks läinud.
Aga lennuk siis...ilmselgelt istub meie reisugrupp kõik koos. Millest ma seda järeldan? - ei ole normaalne, et täiesti juhuslikult istuks lennukis koos umbes 20 inimest, kes kõik loevad Sirpi. Olgu öeldud, et meie emaga ostsime kaas Eesti Naise, et lugeda Epp Petronest...Ka nunnu, eks?
Kitsas on ka, kuigi mul veab vähemalt nii palju, et istun vahekäigu kõrval, seega paremat kätt saan südame rahus liigutada. Erinevalt vasakust siis :)
Reisigrupist veel rääkides...esialgu tundus asi üsna kurb, sest näis, et kõik inimesed olid kohale tulnud kõrgetel kontsadel, mis ilmselgelt pole just maailma parim variant, kui on vaja põgeneda Baskervillide koera eest või näidata üles sitkust ja ellujäämistahet metsikul nõmmel matkates. Hiljem siiski ilmusid kohale ka sportlikumad tüübid, nii et eks näis.
Nõnda, rohkem igavat juttu mul ajada polegi:) Arvuti aku väheneb ka jõudsalt, loodame siiski, et hotellis leidub internetti.
No comments:
Post a Comment