Pärast mõningast bussis loksumist jõuame (minu jaoks täiesti ootamatult) Dartmore´i rahvusparki, mis tegelikult koosnebki NÕMMEST. Jah, sellessamast, kus matkas Eustace Hawke ja kogus materjali oma „Inglise aasade“ tarbeks (kirjanduslik vihje, mis mõeldud ainult siseringile), kus jooksis ringi Baskervillide koer (kelle prototüübiks olevat olnud üks õnnetu kuts, kes juhtus jooma jõest, kuhu oli just kallatud suuremat sorti kogus kesvamärjukest, ja kes selle tagajärjel suri ning kummitamas hakkas käima) ja kus on nii kerge eksida, kukkuda ja lihtsalt kadunuks jääda. Jah, selle maailmatu laheda kohani me jõudsimegi.
Oi, kui uskumatult tuuline seal oli:) Kusjuures, väidetavalt sattus meile väga hea ja rahulik ilm, ei kujuta ette, mida tähendab selle kandi rahva jaoks tuuline ilm...Igatahes anti meile võimalus matkata ühe künka tippu. Ema leidis, et tema lepib ka väikese tõusuga, mina rühkisn vapralt üles. Ja tuleb tunnistada, et see oligi jumalik matk. Tõus oli polnud küll kuigi pikk, kuid üsna järsk. Tuul oli täpselt vastu. Nõnda et liikumiseks tuli rakendada tervet hulka lihaseid. Aga see kõik tasus ära, kui jõudsin üles ja nägin seda, mida nägi ainult sealt ülevalt – kuni silmapiirini laiuvat kõledat nõmme, tühja ja tumedat. See ONGI nõnda jubeda atmosfääriga koht, nagu räägitakse. Ja seepärast nii põnev. Seisin ja vaatasin ja lasin tuulel end toetada (seda ka sõna otseses mõttes, sest üleval oli tuul ikka jõhkralt tugev juba) ja muudkui vaatasin veel ja tundsin, kui õnnelik võib üks inimene olla puhtalt selle pärast, et ta saab midagi nii sünget näha---
Laskumine oli raske. Rumalast peast olin tennised endale jalga pannud, jumal teab, miks. Endal saapad ju olemas...Tennised olid niiii libedad, tuul oli tagant ja ma tõepoolest kartsin, et ma ei jõua ühes tükis alla. Kuni minu j o o k s i s mööda näine, kes oli üles länud kontsaga (!) kingades, alla nendes ilmselgelt ei saanud ja seega oli end paljajalu võtnud. Kihku-kähku tegin sedasama ja sain jumaliku kogemuse! Nõmmetee oli palja jala all niiii paganama mõnus, mitte midagi mõnusamat pole maailmas olemas kui see. Isegi mitte Eesti kastemärg muru suvehommikul vanemate või vanavanemate õuel. See lihtsalt pole seesama, nõmmel kõndides tunneb PALJU rohkem. Olen tõeliselt tänulik sellele naisele, kes näitas mulle, kuidas nõmme tõeliselt tunnetada. Mingu tal elus kõik hästi!
No comments:
Post a Comment