Kadunud rattad ja telefonid

Praegu paaris blogis esile kerkinud aususe teema tuletas mulle meelde, et ma olen unustanud kirjutada meie jalgrattaloost. Ja Ruudi telefoniloost ka.

Juuli alguses, kui me laiendatud perega Pepsi-äärsete looduskaunite paikadega tutvusime, avastas Ruudi koju naastes jalgrattaga sõitma minnes, et ratas polnud enam seal, kus ta olema oleks pidanud. Kõigepealt näägutasime tema kallal, et ta on hajameelselt ratta jälle vanaema-vanaisa või sõprade juurde jätnud, aga siis hakkasime mõtlema, et kiiver oli ju kodus. Ja Ruudi sõidab alati kiivriga, sest ta teab, et kui me näeme kiivrita sõitu, läheb ratas puhkusele. Lisaks on ta nüüd hakanud aru saama, et kiiver ongi mõistlik kaitsevahend, kui sõites kukkuma juhtud. Nüüd oli aga olukord selline, et kiiver oli, aga ratast mitte. Võimaluse, et ta mõnel õhtul pani kiivri pähe ja tuli jalutades koju, välistasime, sest tegemist on inimesega, kes võimalusel ei astuks mitte ühtegi sammu jala. Nii et vaagisime seda asja ühtepidi ja teistpidi ja lõpuks hakkas ikkagi tekkima tunne, et keegi on käinud ja tema ratta lihtsalt ära varastanud. Kusjuures minu elektrilise jalgratta kõrvalt, mis tundus kuidagi väga tobe. Ruudi ratas on suhteliselt vana isend, kuigi käikudega. Ma kahtlustan, et maha müüa kannataks seda praegu umbes 50 euroga, mis ei tundu varastamiseks üldse mõistlik.

Aga mõistlik või mitte, ratas oli läinud ja pärast mõningasi vaatlusi ja meenutusi tuli tõdeda, et kadunud oli ka hr H ratas, mis kunagi üle kümne aasta tagasi oli kindlasti väga hea ratas, aga mille praegune suurim tunnusmärk on katkine sadul. Varaste hingeelu on ikka täiesti hoomamatu.

Kurvastasime mõnda aega, sest kui mina kasutan ratas selleks, et kuskile kiiremini jõuda, on Ruudi jaoks ratas üks ihuliikmetest, seega oli tal tunne, nagu oleks temalt käis või jalg varastatud. Lõpuks tegin politseisse avalduse. Mitte et ma oleks väga lootnud, et kohalik politseiüksus täies koosseisus meie rattaid hakkab taga ajama, aga nii ... statistika mõttes. Asjaga tegelenud ametnik polnud ülemäära entusiastlik, sest meil polnud ratastest isegi mitte pilte :D

Avalduse tegemisest läks mööda nädal, kui ühel hommikul helistas mull taas ametnik PPAst. Patrull oli meie rattad üles leidnud! Asi oligi nii, nagu hr H oli algusest saadik arvanud - keegi kasutas meie rattaid lihtsalt huumori mõttes ja jättis siis teepervele vedelema. Kuna meie rataste kirjeldused olid andmebaasis olemas, saimegi oma velod tagasi.

Teine aususega seotud lugu on telefonist. Ruudi käis sõpradega ujumas ja kaotas oma telefoni ära. Üsna kiiresti said nad sellest ka aru ja hakkasid maniakaalselt helistama, lootes helina järgi telefoni üles leida. Ei leidnud, sest enne neid oli keegi inimene telefoni maast juba üles korjanud. Omavahel said Ruudi ja leidja kokkuleppele nii, et mina lähen telefonile järele. Ja kõige nunnum oli see, et kui me telefoni teel üleandmispaika kokku leppisime, ütles leidja: "Me käisime seal Kuuse 1, Oks 2 ka, aga kuigi uks oli lahti, ei julgenud me telefoni sinna jätta." Ruudi nimelt jookseb telefoni lukustatud olekus ekraanil tekst telefoniomaniku nime ja aadressiga.

See oli nii südamlik. Keegi leiab telefoni, võtab selle üles, vaatab seda ja püüabki omanikule tagasi toimetada. Et on ikka hea teada, et lisaks inimestele, kes virutavad lastelt jalgrattaid, on maailmas ka ilusaid ja häid tegelasi.

Turistidena Tallinnas

Sel aastal on mul tunne, et olen suvel väga vähe teha jõudnud. Tegelikult ei vasta see tõele, sest esiteks olen ma teinud igasuguseid asju ja teiseks oleme suutnud uude kohta kolida, mis on juba üksinda täielik vägitegu, sest sellist koristamist ja mööbeldamist, mis me selle majaga oleme teinud, pole ma vist kunagi varem tegema sattunud. Järjest suurema heldimusega meenutame oma eelmise kodu omanikku, kes enne võtmete üleandmist põrandad niiske lapiga üle tõmbas, et meil oleks mõnus paljujalu käia... Selle maja omanik pole päris sama masti :D Aga seda suurem on kontrast enne-pärast võrdluses.

Hotellis 

Uuest kodust kirjutan üks teine kord, sest täna oli mul plaan mälestustesse raiuda see, kuidas me Ruudiga kahekesi Tallinnas minipuhkusel käisime. Tegemist oli suht spontaanse otsusega, mis tähendas, et hotelli kinni pannes polnud mul aega isegi kõiki booking.comi ja tripadvisori arvustusi läbi lugeda, sest toad broneeriti otse mu silme all :D Kokkuvõttes polnud valitud St Barbaral vigagi - tuba oli suur, voodid mõnusad, vetsupaber oli kolmnurgaks volditud ja asukoht Roosikrantsi tänaval väga sobiv. Nuriseda võiks selle üle, et lubatud tasuta wifit jagus meile ainult sissekolimise päeva pärastlõunal, kõikidel muudel aegadel ei saanud netis midagi teha. Ja hommikusöögi üle ma ka liialt ei rõõmustanud, kuigi tehniliselt võttes oli kõik olemas, isegi väikesed pannkoogid, munapudrust rääkimata. Aga Ruudi, kes tahtis kaerahelbeputru süüa, loobus oma portsust pärast kolmandat lusikatäit, sest talle näis, et sedasama putru on vähemalt kolm korda üles soojendatud. Venis tõesti väga veidralt. Ja munapuder maitses kummaliselt. Ma arvan, et kõige rohkem häiris tegelikult mind see, et teenindajatüdrukud olid hullult mornide nägudega. Ja pidevalt oli mingi probleem - tasse ei jagunud, kausid oli mustad, lauad musti nõusid täis... Aga ausalt, muidu on jumala tore hotell :D Suht soodne ka. Vähemalt Tallinna kesklinna kohta.

Algselt oli meil paigas ainult see, et Tallinnas läheme külla prl Lumivalgekesele, kes eluneb nüüd oma korteris. Seda me ka jõudsime ja korter on tõesti tore. Paberite järgi tuba ja köök, aga tegelikult nii normaalse planeeringuga, et mõjub kahetoalisena. Ja üldse tundub mõttetut pinda väga vähe olevat. Meie eelmises majas oli näiteks pool pinnast mõttetu pind :D

Oleviste tornis. Siis kui enam hirmus polnud

Lisaks külakäigule jõudsime esimesel päeval ka kinno (lõpuks nägime ära "SSH", mis on hullusti armas film) ja Oleviste torni, mis oli päris põnev kogemus. Esimese hooga jõudsime ehk kümnendiku trepist ära käia, kui tagasi läksime, sest Ruudi oli enam-vähem endast väljumas. Tal on mingi teema treppidega. Ükskord ammu Hiiumaa tuletornides käies pidin teda sõna otseses mõttes tagant lükkama. Kusjuures kõrgel olemine teda eriti ei hirmuta, just trepid. Igaühel oma hirmud. Igatahes hingasime natuke aega trepijalamil ja ronisime ikka üles ära. Väga tore oli. 

Siis tiirutasime mööda vanalinna tänavaid ja käikusid, mis oli väga vahva. Ma olin kodus googlemapsist kõik tänavad selgeks õppinud, nii et käisime enam-vähem kogu aeg kohtades, kus ma plaanisingi käia :D Kusjuures Tallinna vanalinnas jalutaksin ma veel ja veel. 

Järgmise päeva põhiatraktsioon oli Tervishoiumuuseum, mida ma edaspidi kõigile soovitan. Kui ma kevadel Tartus loodusloomuuseumis käies pidin hullult jälgima, et ma avalikult ei haigutaks, siis sel korral ei tekkinud hetkekski sellist tunnet. Ju ma siis olen ise ka selline uue aja laps, et kõik peab olema katsutav ja liikuv ja näitlik, muidu on igav. No ja Tervishoius oli tõesti peaaegu kõik näpitav. Lapsepõlvest tuttav reaktsioonikiirusemõõtja oli ka olemas :D Ja raku suurendus (aga seda me täpsemalt ei vaadanud, tundus liiga palju). Tõesti tore koht on. Meil läks seal kaks tundi nagu niuhti ära ja tegelikult me ei jõudnudki kõike ära vaadata ja proovida. 

Täiesti plaaniväliselt sattusime sel päeval veel linnamüürile kõndima. Ma ei mäleta, et ma oleksin seda varem teinud, kuigi olen alati tahtnud. Mulle tõesti hullusti meeldib kogu see vanalinnavärk. Katariina käigu leidsime ka juhuslikult üles. 

Üks oluline asi veel see, et koos prl Lumivalgekesega ostsime burritosid ja põnevaid limonaade (mis olid enam-vähem avamatud, sest meil polnud avajat kaasas). Mul on väga kahju, et Eestis pole burritolus eriti levinud. 

Nii et kokkuvõttes oli meil Ruudiga hullusti tore minipuhkus. Arvestades seda, et bastionikäikudes ja Lennusadamas pole me ikka käinud, tuleb sügisesel koolivaheajal vist jälle tulla. Siis juba koos hr H-ga :)

Üle 10 aasta taas Viljandi folgil

Uskumatu lugu, aga ma pole tõesti folgil oma kümme aastat käinud. Sest mõned korrad pärimeetril söömine ja väikse joogi joomine ei kvalifitseeru folkimisena. Mõnel kontserdil olen vist ka käinud, kui isa oma käepaela edasi annetas.

Noh ja sel aastal olid meil passid, hr H sai kutsed. Olin päris rõõmus ja valmis andma folgile uue võimaluse. Kümme-viisteist aastat tagasi oli tegemist aasta tippsündmusega, aga mingil hetkel sain aru, et folk on kõige ägedam vallalisena koos sõpradega kulgedes, nii et abikaasa ja lapsega ei tundunud üldse mõtet kohale minna :D

Mis siis ikkagi kosta selle kõige peale... ilmad olid fantastilised. Neljapäeval käisime päris hoolega, reede jäi täiesti vahele, laupäev oli selline õhtune-öine pidu ja pühapäeval lonkisime Ruudiga veel mõnda aega ringi ja sõime viimast korda mulgiputru.

Kontserte oli, ka täitsa ägedaid. Mul on hea meel, et jõudsin Afganistani neiusid kuulama, sest tahtsin neile lihtsalt moraalset toetust näidata. Ilusad tüdrukud olid, juuksed peaaegu kaetud ja lasid ainsal kaasas olnud mehel enda eest rääkida. Lõpuks jõudsin ka Trad.Attacki  kontserdile, kuhu ma varem pole kunagi mahtunud.

Kummastav oli vaadata, et inimesed ei tantsi. Vanasti, kui ma veel korralikult folgil käisin, olime ikka lava ees ja möllasime. Sel aastal ma lava ette kordagi ei jõudnud, sest ees oli kindel müür kaljuna seisvaid inimesi, kes isegi päid ei liigutanud. Terve hulk paarikesi oli samuti, kes seisid rahva hulgas üksteist kaisutades. Nunnu küll, aga miks peaks seda tegema TradAttacki ja Svjata Vatra kontserdi ajal? Ma pole küll mingi metsik kontserdil käija, aga üldiselt on esinejatel tavaks kiita publikut selle eest, et nad on nii ägedad. Sel korral ei kuulnud ma ühtki esinejat seda tegamas :D Jalmar korra küsis, kas meil on kitsas, et tantsida ei saa. Ei olnud kusjuures.

Veider oli ka see, et ma ei tundnud kordagi, et rahvast oleks olnud meeletult palju. See, et mõnele kontserdile minnes pidi aeglasemalt liikuma, oli ka vanasti tavaline, eriti reede ja laupäeva õhtul. Söögikohtades ei olnud ülemäära pikki järekordi, mis osalt tuleneb arvatavasti pärimeetrist, sest kohalikud ei tule enam nii massiliselt pidu kaema ja festivalitoitu sööma, kui nad peavad juba enne kebabi- ja õlleputkasid raha maksma.

Poiss muidugi nautis täiega :D Mitte et ta oleks kontserte kuulamas käinud. Selle asemel degusteeris tema uusi põnevaid limonaade, sõi Pannkoogikäru pannkooke ja jooksid teiste festivalilastega ringi. Nii et temal oli selline õige folk ilmselt, kus päevad on rutiinivabad, söömine on kaootiline ja muudkui aga tutvud uute inimestega.

Kokkuvõttes siis - jätkuvalt pole ma valmis selle kõige eest päris palju oma isiklikku raha maksma. Ja mitte selle pärast, et peaksin seda raha siis millegi muu arvelt hullusti kokku hoidma, vaid pigem selles mõttes, nagu ma poest kartulisalatit ei osta. See pidu on lihtsalt arenenud sellises suunas, et ma ei leia seal endale päris mugavat kohta. Vanuse poolest võiks olla juba teadlik muusikatarbija, aga seda ma ei viitsi olla. Ja melu, sellist melu, nagu oli siis, kui vaba lava plats oligi igaühele vaba, enam pole. Ja ma päriselt ka püüdsin anda festivalile võimaluse.

Lahedate Vurrude juures*

Selleaastest Positivusest jääb klassikasse Luisa Lotta lause öösel poole kahe paiku: "Pärast järgmist (veini)klaasi lähen veini peale üle." Ilus, ma ütlen :D

Teiseks muidugi legendaarne kaklus (rusikatega) Luisa Lotta ja Kurja Lätlase vahel, kes süüdistas LL-i ja Pikka Blondi Meest telgivaiavarguses, mis päädis LL-i ootamatult avaldunud inglise keele sõnavaraga (I´ll kill you) ja PBM-i poolt sooritatud dramaatilise tõukamisega, mille käigus Kuri Lätlane sädemeid pildudes ümber läks.

Tegelikult olid mul mõtted Positivuseks valmistumisel hoopis teise kohapeal (kolimise juures), mis tähendab, et ma olin asju pakkides üsna hajameelne. Seepärast mõtlesin, et oleks mõistlik siiski kirja panna, kuidas meil läks, et järgmisel aastal kas Positivusele või ükskõik kuhu mujale telkima minnes oleks kuskilt meenutada, milline see reaalsus on. Sest äkki me kolime jälle või midagi :D

Esiteks olme
Ma teadsin, et on vaja kaasa võtta vesi, hambahari, niisked salvakad ja vetsupaber. Selle viimase võttis küll prl Lumivalgeke, aga see oli okei. Niiskeid salvakaid pole vaja võtta kolme pakki :D Piisab ühest, isegi kui teistele ka anda. Isegi seepi ei läinud väga vaja.Hambaharja osas muuseas avastasime, et maailmas ongi inimesi (või siis vähemalt üks :D), kes kasutavad meedium tugevuses harju. Minu jaoks täiesti võimatu, sest seda kasutades jooksen ma igemete kaudu verest tühjaks. Softiga seda probleemi pole. Tavaliselt. Raseduse ajal sai see veritsemine alguse ja siiani pole päris korda saanud. Saunalina on ka vajalik, kui kavatsed ujuma minna. Mina olen seda truult igal aastal kaasas kandnud, kuigi siiani polnud vaja läinud.

Teiseks riided
Kusjuures juhuslikult sai sel korral päris hästi. Kaasas olid - kolm lühikeste käistega T-särki, kolm pikkade käistega T-särgi-laadset toodet (üks neist paks dressikas), lühikesed püksid, pikad püksid, jakk, müts, sall, kummikud, kinnised kingad, plätud, ujukad, vihmamantel ja üks kleit. Kasutamata jäi ainult kleit, sest mõtlesin selle pidulikult pühapäeval selga panna, aga hommikul selgus, et ilm oli ootamatult muutunud väga sügiseseks. Mis oli laupäevase ergava kuumuse taustal üsna ootamatu. Igatahes sain esimest korda Salcgrivas ujumas käia! Vesi oli hullult mõnus, esimesel hetkel tundus jahe, aga tegelikult oli väga-väga soe. Ainult mere äär oli paksu adruga kaetud, see oli natuke rõve osa. Ma unustasin villased sokid, mida ma esimesel ööl väga igatsesin, sest külm oli ja hr H ei tahtnud mind üldse kaissu võtta, vaid püüdis läbi telgiseina põgeneda.

Kolmandaks toit
Me läksime kohale oma  väikebussiga, mis tähendas, et meil oli kaasas piisavalt palju vett, gaasipliit ja laud :D Sellega seoses mõtlesime, et teeme korralikult süüa parklas, aga reaalsus oli selline, et sõime enam-vähem ainult hommikust ja snäkke. Kartulipudrud ja kiirnuudlid jäid peaaegu täies mahus üle, nii nagu eelmiselgi aastal :D Kui millegi üle viriseda, siis snäkke oleks võinud rohkem olla, aga samas sõime viimase purgi marineeritud kurke ära alles tagasiteel. Nii et toiduga tegelikult probleemi polnud, küll aga toidunõudega. Esiteks pole mitte mingit mõtet võtta telkimisele kaasa taldrikuid (mis mul olid), vaid hoopis kausse (mille olin sunnitud ostma Kilingi-Nõmme Konsumist). Vajalikud on veel lusikas ja kahvel (mitte plastikust on oluliselt mõnusmad) ning paar nuga, millest üks võiks olla terav ja teine selline, millega saaks võideid leibadele määrida. Muidugi saaks ka ühega hakkama, aga kaks on mugavam. Tee ja kohv on ka mõistlik kaasa võtta, kui on võimalus vett kuumaks ajada (nagu meil oli), sest hommikused järjekorrad CoffeeIn´is on kilomeetrite pikkused.

Neljandaks sularaha
Kuna kaardimakseid festivalil väga pole, tuleb sula kaasa võtta. Ainus täiesti kindel kulu on parklatasu, mis sel aastal oli 15 (!?!) eurot. Eelmisel aastal oli veel 10, nii järgmisel aastal on loota 20 vist. Igatahes oli mul kaasas 165 eurot (Hr H-l veel lisaks, aga ma ei tea, kui palju) ja sellest kulus ära umbes pool. Suht palju jäi alles sellepärast, et festivalialal müüdi õlut hinnaga 3,5 eurot ja siidrit 4 eurot tops (või oli see vastupidi), mida nii mina kui ka prl Lumivalgeke pidasime selgeks röövimiseks ega allunud kordagi provokatsioonidele. Kuna ma suhted alkoholiga on nagunii sellised, nagu nad on (pigem sellised kas kõik või mitte midagi laadis), polnud alkoholita päevad kuigi keerulised. Ma peaks ütlema, et pigem oli mul rohkem energiat, sest peamine põhjus, miks ma alkot väga ei tarbi, on see, et kohe, kui ma lõpetan manustamise, tuleb mul uni peale.

Viiendaks lõuna- ja õhtusöögid festivalil
Positivusel on alati ka üks toidutelk, kus on võimalus valida paljude erinevate pakkujate vahel. Kummaline on see, et ma pole kunagi sealt midagi mõistlikku saanud, seekord isegi ei proovinud. Poisid sõid seakoodiga praadi, mis olevat ülimalt hea olnud. Ja Luisa Lotta võttsi veganburgeri, mis oli kohutav (kahe Tosta kannika vahel olev tomati-kurgi salat koos saepurust kotletiga külm ollus). Meie prl Lumivalgekesega olime juba saabudes pannud silma peale maantee äärde ülesseatud burritoputkale, kuhu me esimesel õhutl kohe läksime. Burritosid (4,5 eurot)  me ei saanud, sest selles rullis, mille me saime, polnud nt ubasidki, aga selle eest oli väga hea kaste ja üldse oli kõik nii mõnusalt värske ja kolm Burrito Brtothersit lihtsalt nii toredad, et ikka maitses hullult hästi. Järgmisel päeval läksime tagasi ja võtsime quesadillad (3 eurot) (kesadijased nagu menüüst sai lugeda) ja need olid sama mõnusa kastme ja rohke juustuga. Lisaks lehtsalatiga. Lisaks sõime ka burrito pannkooke (maksid 4 eurot ja nendes olid oad, aga samas polnud nad rullis ega midagi, nii et me ei suutnudki lõplikult otsustada, kumb toit rohkem burrito oli) ja kebabi (5,5 eurot?). Lisaks jõin ma mõned kohvid Kafe Love´i autolavkast, kus on reaalselt maailma parim kohv. Isegi Rohelise Maja kohv pole nii mõnusalt kohvine ja mahe samaaegselt, kuigi ka seal on superkohv. Lisaks on seal autolavkas kõik töötajad lihtsalt superähedad.

Ja lõpetuseks ka muusikast :D
Sel aastal polnud ausalt öeldes ühtegi bändi, kes oleks minus ekstaasi tekitanud. Nii nagu mu esimsel Positivusel oli Sigur Ros või eelmisel aastal Placebo. Iseenesest M83 andis päris professionaalse ja ägeda laivi, Wolf Alice oli päris hea andmine, John Newman oli laval hullult äge, Joss Stone´i ajal lamasime prl Lumivalgekesega mändide all ja nautisime täiega, Nöep tõmbas esimest hetkest tunde üles, Carnival Youth oli lihtsalt nii nunnu (ikkagi väiksed Renars Kaupersid, ostsime isegi plaadid). Käisime vaatasime mingeid tüüpe veel, läti bigbandi näiteks ja Kristel Aaslaidu. Charles Bradleyt kuulasime eemalt, arvatavasti oleks ta lähemalt vaadates väga äge olnud. Aga näiteks Air oli selline, et ühel hetkel küsis prl Lumivalgeke minult, kas mulle tundub ka, et bänd ise sureb ka kohe igavusest ära. Tõesti selline mulje jäi. Aaa, Mark Ronson tõmbas ka muidugi rahva käima, aga kuna ma üldse ei haaku tema tegemistega, siis väga pikalt ei hakanud jaurama. Läksime hoopis telklasse oma veini jooma. Üldiselt julgustan ennast järgmisel aastal rohkem erinevatel lavadel käima, eriti kui väljavalitud bänd suurt elamust ei paku. Poisid (hr H sõbraga) käisid ainult n-ö metsalavadel ja nägid igast põnevat kraami. Nende viimane kirjeldus bändist, mis oli lavale valge tiibklaveri kaasa võtnud, tundus lihtsalt nii äge.

See kõik on aga ainult sissejuhatus, sest kõige olulisem kontsert oli see, kus me viibisime umbes 30 sekundit, sest see toimus Palladiumil, mis on telk. Ja mis oli rahvast täiega täis ja ma peaaegu üldse ei ei kuulnud bändi. Aga juba selle pisku järgi sain ma aru, et ma olen vaimustunud. Tegemist on Cigarettes After Sexiga. Ma olen kõik kodus oldud päevad seda kuulanud ja täiega vaimustuses. Jumal õnnistagu Youtube´i!

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli vist mu lemmik-Positivusega. Võibolla oli asi selles, et eelnev jama kolimisega oli mu nii ära väsitanud, et kolm päeva sellest kõigest väljas oli nii vajalik. Võibolla oli asi selles, et ma sain täita oma unistuse ja Salacgriva rannas ujuda. Ja võibolla oli lihtsalt nii hea seltskond :D

*Lätis arutasime seda LisaVarba asja ka. Et miks just LisaVarvas. Meie ettepanek oleks LisaVarvas muuta hoopis Lahedateks Vurrudeks. Palju kelmikam, eksole.

Seksuaalkasvatus

Näitasin täna poisile ajalehest seda "Kumm on seks" plakatit, millel kaks noormeest üksteise embuses on. Näitasin sellepärast, et kõrval oli artikkel, mis pajatas, et see pilt on väga palju pahameelt tekitanud inimestes, eriti just selle pärast, et koos lapsega on seda ebamugav vaadata. Ma ei olnud kuidagi üldse sattunud neid diskussioone lugema.

Palusin poisil kirjeldada, mida ta näeb. Ega ta midagi eripärast ei märganud - kaks meest kallistavad, hakkavad vist kohe musitama.

"Kas see on okei?" küsin mina. Poiss kehitab õlgu: "Nojah." "Aga kui mees ja naine kallistaks ja hakkaks kohe musitama. Kas see oleks sama okei või rohkem okei?" "Sama okei, lihtsalt tavalisem."

Sealt edasi läks meie vestlus normaalsuse, ebanormaalsuse ja paranormaalsuse peale üle.

Mõnda aega hiljem nägime bussipeatuses sama kampaania teist plakatit, kus ei olnud mehi. Poiss ei suutnud mõista, kuidas saab kaks nii erinevat plakatit tähendada ühesuguseid asju.

Selgitasin siis, et tegelikult pole see kampaania sellest, et mehed võivad koos elada, vaid sellest, et kondoomi peab kasutama.

Sellele järgnes mingi kümme sekundit vaikust, kuni mina enam vastu ei pidanud: "Sa ei küsigi, mis on kondoom?"

Poiss (natuke kohmetult): "Ei..."

"Sa tead siis, mis see on?"

"Mhmmh."

"Ja sa ei taha sellest minuga rääkida?"

"Mkmm."

Ja hommikul, kui poomist mängisime, aga kumbki teist üles puua ei saanud, lõpetas poiss poodu vaba joonistusega. Juuksed, naeratav nägu. Ja teatab ise asjalikult: "See on mees." Mina vastu: "Mis mõttes, ta on paljas ja sa joonistasid talle noku?" Poiss (õudselt rahulolevalt): "Jepp. Oot, ma joonistan tissid ka." Ja joonistaski.

Teemad on õhus.

Diip shit

Ükskord ammu kevadel tuli minu juurde Tähetüdruk ja küsis, kas ma tean festivali Notafe. Nime ma teadsin. Ja seda, et Notafe meie kodulinnas toimub. Aga see oli ka kõik.

Selgus, et just sellist inimest olekski vaja :D Festival otsis värskendust ja värskenduseks sobivad väga hästi sellised inimesed, kel pole mingeid teadmisi. Nii ma siis tookord ammu kevadel andsingi Tähetüdrukule nõusoleku osaleda mõnel performance´il ja pärast sellest midagi arvata.

Nojah, toona ammu kevadel tundus see väga kaugel olevat. Nüüd on tegemist juba minevikus aset leidnud sündmusega.

Üllatus oli see, et kui eile supisöömiseks ja plaanide täpsustamise jaoks kell pool üks kokku saime, selgus, et lisaks performance´ile on vaja läbi teha ka ... ma ei tea, kuidas seda nimetada ... vestlusring? Ühesõnaga selline asi, kus meie, külalised (meid oli kokku viis), pidime teistele (üldiselt festivali korraldajad, esinejad või muidu suured huvilised) rääkima midagi. Kuna eilsed külalised sattusid olema just sellised, nagu nad sattusid, sai teemaks kultuur. Mis see on, miks seda vaja on, kellele see mõeldud on. Ja taustaks siis küsimus just sellest, miks on vaja Notafed ja miks me varem sellel festivalil pole käinud. Üllatusele lisas üllatuslikkust veel see, et kõik toimus inglise keeles. Loogiline muidugi, sest enamik osalejaist on ju väljaspoolt Eestit.

Vestlus läks põnevalt, meile oli aega antud kolmkümmend minutit, millest sujuvalt sai viiskümmend. Põhiliselt koorus välja see, et kõrvalolijana on üsna raske n-ö sisse saada sellise nišifestivali (aga ka igasuguste muude ürituste) kogukonda ja meeleollu. Ja sealt edasi küsimus, miks on inimesel raske astuda välja oma mugavustsoonist ja minna kuskile, kus mitte keegi sind tegelikult ei oota. Mitte et kellelgi midagi uue inimese vastu oleks, aga sa oled lihtsalt üksi ja ei saa üldse aru, mis ümberringi toimub.

Teine pool on väljasolijate kõhedus selles osas, et tehtav/nähtav/kuuldav on niivõrd võõras ja arusaamatu, et on kas igav või häiriv või on lihtsalt endal ebamugav, kui su ümber on inimesed, kes naudivad etteastet, aga sina ei saa mitte midagi aru.

Ja see viimane juhtus õhtuse perfonksiga, mida me olime lahkelt vaatama kutsutud ja pärast mida me oleks nähtust midagi arvama pidanud. Tegemist oli videoga, mis näitas mustvalgeid kaadreid New Yorgist, raamatutest ja kindlasti millestki veel. Taustaks luges meeshääl väga peenes inlglise keeles üht päris ägedat novelli. Nii oligi.

Kui video läbi sai, vaatasime külalistega üksteisele hämmingus otsa ega osanud midagi arvata. Diip shit, noh :D Õnneks toimus pärastine arutelu pimedas pikali maas lamades ja kõigil oli võimalus öelda, mida nad tunnevad. Ja väga paljudel oli päris palju tundeid. Nii et tegelikult läks ka see vestlusring väga põnevalt. Pikutasin ja kuulasin ja mõtlesin, kui põnev see on, et inimestel on nii palju mõtteid :)

Igatahes oli see lahe kogemus. Tore, et Tähetüdruk mind kutsus.

Notafe koduleht on ka SIIN, kui kedagi huvitab.

Ei läindki palju aega

Üks Ahhaa-külastus (uus näitus kahjuks ei ole nii äge, kui oli eelmine, spioonide oma. Natuke vähe oli selgitusi, mis ikkagi toimub ja miks toimub. Samas püsinäituse uuendused olid küll ägedad!)...,

... üks kinokülastus (mitte minu valikul vaatasime "Angry Birdsi", mis ei olnudki nii hull, kui ma kartsin :D)...,

... kaks paari proteese ja juuksesalk, lisaks lugematul arvul riideid, nõusid, kangaid ja muud sodi...,

... kümme tundi tapeetimist (mille jooksul said uue kuue kaks tuba. Ei, ma ei kavatse minna Soome ehitajaks, ma sureks lihtsalt nälga, sest ma ei oska teha siseviimistlust)...,

... üks terve Peipsi ääre läbisõit (kahe ööbimisega, üks Värskas, teine Rannamõisas, vahepeal siis Vene Föderatsiooni läbimine, Piusa koopad, Emajõe ületamine käsipraamiga, Alatskivi loss, Voronja suvegalerii, grillimised ja piknikud)...,

... üks hilisõhtune ja üks tugeva vihmaga ujumine...,

... üks jalgpalli EM (meie liigas oli kümme võistkonda, kelle hulgas saavutasin auväärt üheksanda koha. Siinkohale tervitused Urmasele, kes sai minust veel vähem punkte. Ja Tanelile ka, kes lõpuks mind kahe punktiga võitis, aga kes truult koos minuga tabeli lõpuosas figureeris. Lisaks vabandused kõigile tublidele mängumeestele, kes minu valiku tõttu platsil rumalusi tegid. Eriti kahju on mul tollest poolakast, kes ainsana penalti mööda lõi :D Tegelikult oli lahe ettevõtmine. Kuigi ma olen sügavalt pettunud selles, et Portugal võitis.)...,

... üks kaotsiläinud jalgratas (milline inimene varastab lapse jalgratta, kui kõrval on minu mootoriga jalgratas?!?!)...

... üks uus televiisoripult ja ruuter kiiremaks internetiks...

... ja olemegi niikaugel, et täna öösel ööbime esimest korda oma uues kodus. Kõik kohad on kaste täis, elutuba vajab tugevat mööbeldamist, kardinaid pole ja aed näeb välja nagu prügimägi (kuigi mitte eriti palju halvem võrreldes sellaga, mis oli siis, kui me alles majandama hakkasime, aga sellele vaatamata meie uus kodu :)

Hirmus meelelahutus

Ühel hommikul sel nädalal ütlesin Ruudile, et aitab naljast, lähme seiklusparki. Mis tal selle vastu olla sai. Pakkusin talle ka seda, et ta võib kellegi kaasa kutsuda, et oleks põnevam, ja lipsasin tunnikeseks veel tööle, et mõned koristustööd lõpetada. Tore oli see, et peagi helistasid lühikese vahega mulle kaks ema, kes uurisid, kuidas see seiklusparki minek välja näeb ja mida kaasa peab võtma. Ühel emal on kaks parajas vanuses last. Nii et kokkuvõttes põrutasime ronima mitte kolmekesi, vaid viiekesi. Rohkem õnneks autosse ei mahu.

Käisime Valmas, mis ei ole meist väga kaugel, aga kuhu ma siiani ei ole jõudnud. Eelmise aasta suvel oli isegi plaanis, aga ilmad olid, nagu nad olid. Ja õiget meeleolu ei tekkinud. Nüüd olen ma täitsa rahul, et me eelmisel aastal ei läinud, sest kuigi kodulehel on kirjas, et esimese ehk rohelise raja läbimiseks peab olema vähemalt 130 cm pikk, selgus kohapeal ronimise käigus, et ka 140 cm pikk Ruudi kohati ei ulatunud toetavate köiteni, nii et ta pidi ennast hammastega õhku närides edasi vinnama. See on seiklusparkides üldse kummaline - kui me Pannjärvel käisime, siis oli lasterajal piiriks 120 cm, aga õetütar, kes just nii pikk oligi, ühel kohal lihtsalt ei saanudki edasi, nii et mu vapper õde pidi ise üles ronima ja ta edasi aitama. Kusjuures instruktoreid ei olnud seal kuskil, kes tegelikult oleks pidanud appi tõttama. 

Valmas oli abistamisega kõik hästi. Samas instrueerimist läbi viinud noormees on vist küll muidu spetsialiseerunud täiskasvanute juhendamisele, sest poisid kuulasid teda suht klaasistunud pilkudega, sest nad ei saanud suurt midagi aru. Ei olnud seal ka sellist esimest õpperajakest, kus esimest korda seikluspargis olevad inimesed oleksid saanud katsetada, kuidas karabiinide avamine ja sulgemine reaalses ronimissituatsioonis käiks ja kuidas neid turvaasju ikka edasi tõsta nii, et sa kunagi päris lahtiselt ei oleks. Pannjärvel oli selline asi, lisaks sai seal katsetada rakmetes istumist, nii et sa said aru, et tõepoolest alla ei kuku ja vajadusel saab korraks puhata. Selline asi oleks Valmas ka ära kulunud. 

Igatahes hakkasime otsast minema. Otsustasime minna nii, et kõige ees läheb kõige vanem poiss, siis tema hullumeelselt osav ronija noorem vend, tema järel Ruudi, siis neljas väike poiss, kes oli suhteliselt hädas oma karabiinidega, ja tema järel viimasena mina, et vajadusel teda aidata. Esimesed kaks ronisid suhteliselt probleemivabalt kaldteest üles ja hakkasid esimest elementi võtma, mina alt jälgisin, et Ruudi ei unustaks esimest reeglit (mitte kunagi ei ole mõlemad turvarihmad korraga lahti!). Ja kui Ruudi lõpuks üles jõudis, selgus, et on tekkinud takistus. Noorem vend, kes igapäevaselt ronib sekundiga kümne meetri kõrgusele puu otsa ja kõigub seal nagu õige Vargamäe laps, keeldus astumast kõikuvale sillale. Vanem vend hüüab teiselt poolt: "Vaata ainult mind, ära alla vaata!" Mina alt julgustan samamoodi. Vahepeal juba jalake astub kõhklevalt sillale, et siis kiiresti tagasi tulla. Nuta või naera, aga edasi ei julge minna. Õnneks oli instruktor kohe olemas, kes arvas, et kui laps ikka ei julge, pole mõtet sundida, ja juhendas, kuidas ta alla saaks. Selle peale ronis poiss nagu väike osav kass ilma igasuguse hirmuta nööride alt läbi ja oli hops maas. Ei mingit muret enam :D Talle anti luba minna mudilaste rajale. 

Meie viimase musketäriga hakkasime kaldteest üles ronima. Esimesed kinnitused läksid enam-vähem, aga mida sentimeeter edasi, seda vaevalisemalt. Ühel hetkel ei ulatunud ma enam maapealt otseselt aitama ka, sain ainult sõnadega julgustada. Aga ei miskit. Pole vist üllatus, et pärast kümneminutilist pusimist kostis hädine hääleke: "Ma tahan alla tulla." Mis seal ikka, kaldtee pealt oli veel lihtsam rajalt alla saada, nii me suunasime teisegi poisikese mudilaste rajale. Jäime alles meie kolm, kes täiega nautisid oma kogemust.

Tuleb tunnistada, et rada oli kohati isegi füüsiliselt raske. Ja see oli kõige lihtsam rada. Ühte elementi võttes teatas Ruudi suht asjalikult poole pealt: "Ma ei jaksa enam." Soovitasin tal vahepeal rippu jääda, et käsi puhata, aga ta puhises, et parem punnitab lõpuni, nii on lihtsam. Ise selle võrkseina küljes tuterdades sain aru, et Ruudi tagasiside oli väga täpne - kuskil poole peal tõesti enam ei jaksanud, aga rippu jäädes oleks pidanud pärast veel suurema pingutuse tegema, et elemendi juurde tagasi jõuda :D Kokkuvõttes oli väga lahe, rada lõppes päris mõnusalt pika trossisõiduga ja hiljem tagasi mõeldes polnud midagi ülemäära keerulist. Poisid olid ka ülimalt rahul. Kaks mudilase rada läbinut olid ka suhtelislt heatujulised. 

Kuna päike lõõskas ja füüsiline pingutus oli siiski päris suur olnud, tahtsime Võrtsjärve ujuma minna. Meile näidati suund kätte, kuhu minna, aga hoiatati, et Võrtsu põhi on väga mudane, arvestagu me sellega. Võtsime oma piknikukraami selga ja asusime matkama. Järve äärde jõudes tormasid poisid nagu näljased hurdad vette, et siis kiljudes välja joosta, sest muda oli neile kubemeni. Ma ei hakanud proovimagi. Hakkasime kurvalt tagasi lonkima, kui üks hea hing näitas meile, kus tegelikult ujuda saab. Oli üks kividega palistatud jupike, kus muda oligi kividega kinni kaetud. Vesi oli supersoe, möllasime pikalt. Pärast hävitasime veel minu kaasa võetud kraami ja oli tõeline idüll. 

Seiklusparki tagasi jõudes jõime veel jäätisekokteile ja avastasime, et sealses baaris on paraja suurusega bassein, kus poisid veel korra täiega möllasid. Üldse on kogu see kompleks Valmas väga mõnus, on võimalik võtta endale metsaveerele majake, kus ööbida, ruumi igasugusteks murumängudeks on kõvasti. Ja personal on sõbralik ja toetav. Täitsa võiks soovitada seda kohta suvepäevadeks või sünnipäevadeks või mis iganes päevadeks. 

Kokkuvõttes - nelja lapsega on täiesti võimalik selliseid päevi ette võtta. Mõtlesin vahepeal, et just niiviisi ilma oma emadeta ongi vist kõige parem, sest kõik kuulasid vastuvaidlematult minu sõna, ainus, kes laveerida üldse püüdis, oli Ruudi, aga temagi sai üsna ruttu aru, et hetkel kehtivad sellised reeglid ja pole mõtet püüda endale erikohtlemist välja rääkida. Rohkem kui kord nädalas ma vist tegelikult ei viitsiks. Ja päris igale poole sama seltskonnaga ka ei läheks, lapsed lihtsalt ongi erinevad -  erinevad taustad, harjumused, eelistused. Aga üldises plaanis - saab hakkama. 

Ja ronimise eest võetiga raha ainult meilt kolmelt, kes me raja läbisime. Mis oli äärmiselt kena Valma seikluspargi poolt. 

Teised riigigümnaasiumid

Enne veel, kui me puhkusele läksime, käisime oma kollektiiviga ekskursioonil kolmes riigigümnaasiumis. Ma pean tunnistama, et ma olen kolme aasta jooksul mõelnud, miks küll inimesed meie kooli nii palju vaatamas käivad. On jah tore uus maja, aga midagi niiii erilist ju ikka pole. Aga pärast Tartu Tamme, Jõgeva ja Jõhvi külastamist mõistan ma seda värki natuke rohkem. Tegelikult on päris põnev näha uudseid lahendusi.

Arhitektuuriliselt on Jõhvi Gümnaasium oma ringja ülesehitusega kõige ägedam.

Mulle meeldis ka nende amfiteaterlik aatrium, ...

... mille ühes ääres oli gong, mida igaüks, kes soovib kedagi duellile kutsuda, võib kõmistada. Pärast lööki on inimesel kolm minutit aega, et ringi keskel oma mure ära rääkida ja teatada duelli toimumise aeg. Väljakutseid võivad esitada kõik kõigile, k.a õpilased õpetajatele. Siiani kahjuks polnud ühtki duelli toimunud. Mida kauem meie ekskursioon kestis, seda rohkem tekkis mul tunne, et ma olen sunnitud nende direktori duellile kutsuma, sest ta oli jälle see inimene, kes tekitab tahtmise vastu rääkida isegi siis, kui tegelikult muul ajal oleks tema esitatud mõtetega päri. Mind lihtsalt kohutavalt häirib, kui õpetajate ja direktorite seltskonnas läheb hästi kiiresti jutt sellele, et palk on liiga väike. Too direktor viis jutu madalatele palkadele kohe pärast tervitamist. Ja kui ma tema küsimuse peale, miks ma ei streigi madala palga vastu, ütlesin, et ma ei streigi, sest ma ei taha, siis hakkas ta peaaegu mu põskedele pluti-pluti tegema, sest see tundus talle vist nii nunnult naiivne ja tobe.

Nojah, see osa, mis ta rääkis kooli mahutuvuse kohta, oli muidugi asjalik. Uued koolid nimelt ehitatakse mingi hulga õpilaste jaoks. Meie oma on vist 600 õpilasele mõeldud. Samal ajal tähendab see teatud arvule õpilastele mõeldud mahutuvus seda, et selline hulk inimesi mahuks põhimõtteliselt majja ära, nii et igaühel oleks koht, kus olla, aga mõne jaoks tähendab see koht WC-d. Klassides nii palju ruumi pole. Meil on hetkel üle 500 õpilase ja juba praegu on kohati täielik karauul. Muutunud õpikäsitus ja ümberpööratud klassiruum ja õppida saab igal pool, k.a näiteks koridoris või aatriumis või aulas ja muu bla-bla-blaa. Reaalsus on aga selline, et esiteks on need mõned üksikud õpetajad (näiteks mina-.-), kes peavad moodsalt suvalises ruumis ilma tehnikata ise pea peal seisma, sest suurem osa peesitab rahumeeli oma kindlas klassis. Ja teiseks - koolis, kus ei eksisteeri kindlaid vahetunniaegu, on tiba ebamugav avalikus ruumis õppetundi läbi viia, kui samal ajal paar klassitäit õpilasi sööb, puhkab või teeb rühmatööd.

Jõhvis on muuseas ka n-ö tagumiktunnid, sest kõik õpetajad peavad tööl käima kaheksast viieni. Või neljani? Igatahes mingid kindlad kellaajad. Mõte on ju kena - õpetaja teeb oma töö ära koolimajas, mitte ei tegele sellega õhtul pliidi või televiisori kõrval. Selline asi aga eeldab individuaalseid töökohti, sest proovi sa gümnasistide kirjandeid ühises õpetajate toas hinnata :D

Tartu Tamme Gümnaasium oli ka mõnusa aatrimiga, kus asub nende avatud raamatukogu.

Raamatukogu all paremal nurgas

Uute koolimajade avatud kontseptsioon laieneb nimelt ka raamatukogudele. Meil on täiega avatud ruum :D Ja kui alguses võis see natuke hirmutav tunduda (raamatud niimoodi täiesti vabalt riiulitel kõigile ahvatlevalt kättesaadaval), siis tegelikult on see päris võluv. Tammes olid nad suutnud aga avatuses ja suletuse ühendada sel kombel, et aatriumi keskel on spiraal, mille ääres on individuaalõppekohad, kus on lamp ja võimalus oma läpakas seina pista. 

Tamme oleks mulle parema mulje jätnud, kui meid oleks vastu võtnud mõni teine inimene, kes oleks enne natuke läbi mõelnud, kes me oleme ja mida me juba teame. Ses mõttes, et me saime tavalise ekskursiooni, kus meile näidata uudseid ägedaid lahendusi, mida me viimased kolm aastat oleme kasutanud :D Taustaks (teatval määral arusaadav) uhkus - vaadake, mis MEIL on, hakkas natuke kade, jah? Ei hakanud :D Natuke kadedaks tegi hoopis see, kui ma sain aru, kui palju koostööd saavad nad ülikooliga teha. Tammes on näiteks meditsiinisuund, kus ongi iganädalased tunnid ülikooli laborites. Rääkimata kõikidest külalistest, kes neil tundides rääkimas käivad. Meil käivad ka, aga paratamatult peame leidma vähemalt nii palju raha, et inimene kohale transportida, neil jääb see mure ka ära. Kuna nende maja on uuem kui meie oma, on neil sisustus kohati ägedam, sest aeg on lihtsalt edasi läinud ja ägedaid asju (näiteks keemialaborisse) on lihtsam saada. 

Ja viimasena minu lemmik Jõgeva Gümnaasium. Ma arvan, et lemmik oli ta just sellepärast, et meid vastu võtnud direktor ja õppealajuhataja olid ise nii vaimustuses oma koolist, et see kandus ka mulle üle. Jõgeva maja on eriline, kuna ta on ainsana meie külastatud hoonetest tõesti vana maja, mis tähendab, et selliseid suuri avatud alasid seal pole. Selle eest on neil väga palju peegleid :D Tõeliselt palju :D Kogu aeg on võimalik oma välimust kontrollida. Muus osas on nende maja lihtsalt ilus ja värske, mingeid erilisi arhitektuurilisi ootamatusi polnud. 

Õppekorralduselt on huvitav see, et kõik need kolm kooli on üle läinud 75-minutilistele tundidele. Me oleme ka sellise ettepaneku teinud, sest keeles ja kirjanduses on tõesti 45 natuke liiga vähe, 90 (tavaliselt nagunii on topelttunnid) natuke palju, viimased kümme kipuvad lorutamiseks minema. Üleminekut takistavad kaks ainevaldkonda. Üheks on kehalised, kelle murest ma tegelikult üsna aru saan, sest meil endal spordiruume pole, mis tähendab, et liikumise peale kulub osa tunnist ära ja siis olekski päris lühike tund. Teised on matemaatikud, kes ütlevad, et kui kontakttunde arvuliselt on vähem (viis 45-minutilist vs kolm 75-minutilist), ei saa nii palju koduseid töid anda. Matemaatika ja tema eristaatus meie koolisüsteemis... Kusjuures seda vist rõhutati ka igas koolis, et tund on õppimise koht, seda aega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid minimaalselt anda. See on ka meie kooli üks põhimõtteid. Välja arvatud siis matemaatika, mis on ainus aine programmis, mida ei saa selgeks muidu kui koduste tööde varal. Võibolla ei saagi. 

Kokkuvõttes siis - mul on natuke kahju, et mitte kõik Eesti õpilased ja õpetajad ei saa veeta oma päevi nii mõnusas keskkonnas, nagu see on riigigümnaasiumides loodud. Ja teiseks, kui ma üldse kaaluksin töökohavahetust, siis ainuke variant oleks Jõgeva, mis näitab, et olgu see keskkond milline tahes, põhiline on ikkagi õhkkond, mille loovad (juhtivad) inimesed.

Ja pildid on guugli otsingust.

Ka sel aastal lõpetati

Täna oli meil lõpetamine. Sel aastal oli kuidagi vähe lilli. Ja seda ei pannud tähele ainult mina, vaid ka teised. Mitte et keegi otseselt arvet peaks, kes toob lõpetamisel õpetajatele lilli, aga mõni jääb lihtsalt silma. Ja administraatorilauas jäi see eriti hästi silma, sest tavaliselt tuuakse sinna kokku päris kena kimp, aga seekord said nad täpselt ühe gerbera :D

Mis mind tegelikult siiani peaaegu et nutma ajab, pole üldsegi seotud lilledega. Meil oli päris palju medaliste. Eks meil oli palju lõpetajaid ka. Ja medalistidega on see lugu, et ette kutsutakse ka nende vanemad. Sel aastal oli meil suisa minister kohal, kes medalid ja tänukirjad üle andis. Enne seda, kui me üldse pidulikku saali kohale jõudsime, kohtus meie rongkäik ühe suhteliselt agressiivse isaga, kellele miskipärast ei meeldinud ei korraldus ega miski muu. Natuke aega hiljem (medalite kätteandmisel) selgus, et tegemist oli ühe kuldmedalisti isaga. Kogu see kätlemise ja tänamise situatsioon oli hästi kummaline kõrvalt vaadata, eriti hilisem lavalt lahkumine, kus isa lihtsalt tormas oma pisikese naise juurest minema.

Veel mõnda aega hiljem selgus, et sellest isast õhkus korralik alkoholivine ning ta oli ka kooli helistanud ja administraatorit suisa sõimanud, suutmata tegelikult väljendada, mis mure tal on.

Ma läksin selle kõige peale hästi kurvaks. Mõtleks vaid, su laps lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga, see on nii ilus ja uhke päev. Ja sina võtad oma nina niiviisi viltu. Mul oli lapsest nii kahju, tema jaoks võis see situatsioon olla õudselt vastikult piinlik.