Diip shit

Ükskord ammu kevadel tuli minu juurde Tähetüdruk ja küsis, kas ma tean festivali Notafe. Nime ma teadsin. Ja seda, et Notafe meie kodulinnas toimub. Aga see oli ka kõik.

Selgus, et just sellist inimest olekski vaja :D Festival otsis värskendust ja värskenduseks sobivad väga hästi sellised inimesed, kel pole mingeid teadmisi. Nii ma siis tookord ammu kevadel andsingi Tähetüdrukule nõusoleku osaleda mõnel performance´il ja pärast sellest midagi arvata.

Nojah, toona ammu kevadel tundus see väga kaugel olevat. Nüüd on tegemist juba minevikus aset leidnud sündmusega.

Üllatus oli see, et kui eile supisöömiseks ja plaanide täpsustamise jaoks kell pool üks kokku saime, selgus, et lisaks performance´ile on vaja läbi teha ka ... ma ei tea, kuidas seda nimetada ... vestlusring? Ühesõnaga selline asi, kus meie, külalised (meid oli kokku viis), pidime teistele (üldiselt festivali korraldajad, esinejad või muidu suured huvilised) rääkima midagi. Kuna eilsed külalised sattusid olema just sellised, nagu nad sattusid, sai teemaks kultuur. Mis see on, miks seda vaja on, kellele see mõeldud on. Ja taustaks siis küsimus just sellest, miks on vaja Notafed ja miks me varem sellel festivalil pole käinud. Üllatusele lisas üllatuslikkust veel see, et kõik toimus inglise keeles. Loogiline muidugi, sest enamik osalejaist on ju väljaspoolt Eestit.

Vestlus läks põnevalt, meile oli aega antud kolmkümmend minutit, millest sujuvalt sai viiskümmend. Põhiliselt koorus välja see, et kõrvalolijana on üsna raske n-ö sisse saada sellise nišifestivali (aga ka igasuguste muude ürituste) kogukonda ja meeleollu. Ja sealt edasi küsimus, miks on inimesel raske astuda välja oma mugavustsoonist ja minna kuskile, kus mitte keegi sind tegelikult ei oota. Mitte et kellelgi midagi uue inimese vastu oleks, aga sa oled lihtsalt üksi ja ei saa üldse aru, mis ümberringi toimub.

Teine pool on väljasolijate kõhedus selles osas, et tehtav/nähtav/kuuldav on niivõrd võõras ja arusaamatu, et on kas igav või häiriv või on lihtsalt endal ebamugav, kui su ümber on inimesed, kes naudivad etteastet, aga sina ei saa mitte midagi aru.

Ja see viimane juhtus õhtuse perfonksiga, mida me olime lahkelt vaatama kutsutud ja pärast mida me oleks nähtust midagi arvama pidanud. Tegemist oli videoga, mis näitas mustvalgeid kaadreid New Yorgist, raamatutest ja kindlasti millestki veel. Taustaks luges meeshääl väga peenes inlglise keeles üht päris ägedat novelli. Nii oligi.

Kui video läbi sai, vaatasime külalistega üksteisele hämmingus otsa ega osanud midagi arvata. Diip shit, noh :D Õnneks toimus pärastine arutelu pimedas pikali maas lamades ja kõigil oli võimalus öelda, mida nad tunnevad. Ja väga paljudel oli päris palju tundeid. Nii et tegelikult läks ka see vestlusring väga põnevalt. Pikutasin ja kuulasin ja mõtlesin, kui põnev see on, et inimestel on nii palju mõtteid :)

Igatahes oli see lahe kogemus. Tore, et Tähetüdruk mind kutsus.

Notafe koduleht on ka SIIN, kui kedagi huvitab.