Eriti uhke

Täna olen ma kohutavalt uhke. Vaadake ise, kas pole mitte Eesti ilusaim intervjueerija? See pikemate juustega siis :D

See tüdruk on enne 17 aasta vanuseks saamist teinud avalikud intrevjuud haridusministri ja peaministriga, käinud oma haridusuuendusettepanekuga Eiki Nestori juures ja nüüd siis modereerinud kahe riigi presidendi kohtumist õpilastega, mida kajastasid kõik Eesti telekanalid pluss Soome oma.

On ju  tõeline prl Vaprake ;) Mul olid silmad meeleliigutusest pidevalt niisked :D

Tööd hinnatud!!!

Sel aastal läks eksamitöödega väga tempokalt. Eks neid oli oma viiskümmend tükki vähem ka kui eelmistel kordadel, tegijaid oli vist vähem, sest hindamiskomisjonis olid küll tuttavad näed, s.t kedagi nagu juurde pole tulnud.

Aga jah, pool tundi tagasi vaatasin kõik pakid üle ja kleepisin turvakoti kinni. Imelik on see, et eelmisel aastal suutsin ma turvakoti kuidagi valesti kokku kleepida, nii et see ei püsinud hästi. Imelik on see sellepärast, et nüüd ei saa ma enam aru, kuidas on üldse võimalik seda valesti kokku panna :D

Üldiselt olid sel aastal mul päris head tööd, ma panin päris mitmele tööle ka maksimumi, mida ma oma mäletamist mööda eelmisel aastal mitte kordagi ei teinud. Lisaks oli tõesti palju neid töid, mis olid üle 35 punkti ja alla 20 praktiliselt polnudki. Eks natuke mängib rolli ka see, et mul oli kaks väga suurt pakki (ühes 50 tööd, teises 40), mis, arvestades seda, et ma ei hinnanud sel aastal kõige populaarsemat vastust, tähendab, et tegemist peab olema väga suure (mingi 150-200 lõpetajat kindlasti) kooliga. Ja juhuslikult siis arvatavasti mõni Tartu või Tallinna eliidikad, sest need vastused panid mind peaaegu nutma - need olid niii ilusad. Ühelt poolt sisuliselt hästi mõistetud, teiselt poolt ladusalt ja loogiliselt kirja pandud. Ja kolmandalt poolt väga hea vormistusega - tsitaadid, otsekõned, refereeringud - kõik selgelt eristatavad (suurem osa õpilastest esitab puhtaid tsitaate refereeringu pähe, ei oska tsitaate vormistada), viited reanumbritele paigas. Ühesõnaga väga ilus pilt oli.

Küsimused olid parajalt rasked, aga selgus, et hinnata oli neid päris normaalne. Eks siin mängib omakorda natuke rolli ka see, et õpetajad oskavad oma õpilasi rohkem suunata, mida neilt eksamilt oodatakse. Sellist puhast udu ja oma uinamist oli vist ainult ühes töös, ülejäänud teadsid kõik, et selle eksamiosaga tuleb neil näidata oma tekstimõistmisoskust. Kui jõuaks veel nii kaugele, et õpilased mõistaksid, et sõnad esiteks, teiseks ja kolmandaks (jne) on väga toredad sõnad, mis aitavad lugejal mõista täpsemalt, mida nad kirja panevad, oleks õnn üsna läheda. No ja oma teksti liigendamine lõikudeks oleks ka abiks. Aga mis ma ikka norin :D Mu kolleeg hindab kirjandeid ja tema ütleb, et sel aastal on uskumatult palju selliseid töid, mis ei ole üldse liigendatud. Ja kirjandi puhul on see ikka suhteliselt arusaamatu nähtus. Samamoodi olevat sel aastal uskumatult palju töid, mis jäävad alla 250 sõna. Sellest ma ka aru ei saa - kirjuta kasvõi niisama udu sinna lõppu, aga vähemalt saad mingidki punktid kätte. Või siis jäta üldse kirjutamata. Aga see 200-210 sõnaga tilbendamine on imelik.

Sisuliselt sel aastal minu hinnatud lugemisülesannetes midagi ülemäära põnevat polnud. Torkas silma see, et töökäsk "Sõnasta artikli põhjal 3 argumenti" oli õpilaste jaoks keeruline. Väite ja näite eraldamine tuleb raskustega. Teine probleem oli küsimuse mõistmine. Ikka kippus tulema otse tekstist mahakirjutamist, mis tähendas, et küsimus sai vastuse ainult riivamisi.

Aga tegelikult on minu käsutuses oleva valimi alusel selleaastased lõpetajad väga tublid :)

Vahepeal jõudsin veel kolm uurimistööd ka valmis teha (okei, tegelikult tegid õpilased ka ikka midagi), nii et on olnud tööalaselt edukas aeg.

Jälle niisama

Käisin õhtuseks suureks Eurovisoni-peoks kraami varumas. Sel aastal õnn naeratas mulle ja pärast mõningaid ümberloosimisi (päris palju laule ei saanud siiski finaali :D) jäi meie kanda Venemaa, Saksmaa ja Ungari. Hmmm, praegu seda kirjutades jõudis mulle kohale, et oleme kõigile kolmele planeerinud korraliku sooja söögi. Tjhaa, arvestades seda, et ka alkoholi oli meil iga riigi jaoks varutud (ja kõik erinevat sorti joogid), on vist hea, kui süüa saab. Selles valguses on päris hea, et Iirimaa finaali ei jõudnud, sest selle jaoks oli meil juba Guinessi ja šampa segu mõttes valmis. Kuigi see kõlab kergelt jõhkralt.

Alkoholi teemaga jätkates. Jõudsin nimelt tõdemuseni, et ma olen ikka väga tark, et seda saatana uriini eriti ei tarbi :D Selle nädala muusikaviktoriinile tuli meil külalisesinejana ka Getter, kellega pärast edukat mängu (taas viies koht ja kaks punkti) veel natukeseks istuma ja chillima jäime. Ma nüüd ei tea, kas õnneks või õnnetuseks, aga igatahes jäid chillima ka mu kolleeg ja üks tüüp, kes ostis mulle mu elu esimese õige kirsiõlle. Kuidagi, minu jaoks täiesti arusaamatul kombel, päädis kõik sellega, et kirsiõlle tüüp kandis siidreid lauda ja me olime kokkuvõttes baaris selle sulgemiseni. Mis on ka omaette huvitav, sest sel baaril ei ole tegelikult sulgemisaega. Reedel ei viitsinud ma üldse ühtegi eksamit hinnata :D

Enne muusikaviktoriini läks mul järjekordne süütus. Sedakorda siis discgolfi oma. Ilm oli supermõnus, rada parajalt pikk ja ükski ketas ära ei kadunud. Nii et võib vist öelda, et edukas ettevõtmine oli. Punkte me minu rõõmuks ei lugenud, nii et õnneks ma ei tea, kui palju miinuseid ma oleks saanud. Ükski korv ei jäänud vähemalt võtmata. Sel hooajal kavatsen kindlasti veel mõne raja ära teha.

Midagi intellektuaalsemat mu elus praegu ei toimugi :D

Ootamatud uudised :D

Mu isa on üle 60 aasta vana. Samal ajal on ta mu tutvusringkonnas üks agaramaid tehnikakasutajaid. Kui on võimalik valida tehniline lahendus, siis seda ta teeb. Nii et pole ime, et tal on konto ka Facebookis.

Ükskord tabas mind hämming, kui ma nägin, et mu isa on uuendanud oma staatust - ta on nüüd abielus. Loomulikult oli asi selles, et ta oli täiendanud oma profiili ja FB süsteem jättis mulje, nagu oleks abiellumine äsja toimunud. Staatuse all läks parajaks lõõpimiseks, kõige rohkem meeldis mulle mu keskmise õe murelik küsimus: "Kes emale ütleb?"

Täna tabas mind peaaegu samasugune hämming. Läksin nimelt oma lemmikblogidele hääli andma ja scrollisin rahumeeli kategooriate juurde, kus mul lemmikud on, kui silmanurgast nägin midagi paranormaalset. Kerisin tagasi ja tõesti - mu õde kandideerib kategoorias "Elu välismaal".

Kulla õde, kas sa oled meile midagi rääkimata jätnud?

Kriminaalsed lood

Kui kevad vaikselt saabuma hakkas, saatsime Ruudi ratta hooldusesse. Nädal aega ootamist ja tagasi saime uute pidurite ja mis kõige muuga veel ratta. Ruudi rallis rahumeeli, kuni ühel päeval sõitma minnes selgus, et tagumine rehv on töss. Arvestades seda, kus ja kuidas ta sõidab, ohkasin lihtsalt ja pidasin juba plaani uue rehvi ostuks, aga hr H vaatas asja üle, leidis, et kõik on korras, pumpas rehvi uuesti täis ja kõik oligi väga hästi.

Ainult et mingi aja pärast oli rehv jälle tühi. Kuigi on terve.

Täna hommikul hakkasin rattaga tööle minema. Oma velo aiast välja lükates imestasin, miks tagumine porilaud vastu ratast käib. Püüdsin mõne hästi sihitud hoobiga porilauda paika saada, kuniks sain aru, et nüüd on minu ratta tagumine rehv täiega tühi.

Ja nüüd ma siis istun ja mõtlen, et kas nagu päriselt ka käib keegi meie aias meie ratta rehve tühjaks laskmas.

Ikkagi minu laps

Sõitsime Ruudiga trenni ja kuulasime raadiot. Sealt tuli Jüri Pootsmani esimene lugu, too, millega ta superstaari finaalis esines.

Lõõritasime muudkui aga kaasa "ja tuhast taas tõõuusta, ja tuhast taas tõõuusta", kui tekkis järgnev vestlus.

Ruudi: "Kas see lugu tuli enne või pärast seda, kui kõik "Harry Potteri" osad olid ilmunud ?"
Mina: "Eeee, ikka pärast."
Ruudi (mõtlikult): "Siis on see nagu jätkulugu "Harry Potterile..."
Mina: "Möh?"
Ruudi (isegi natuke üllatunult): "See on ju "Harry Potteri" lugu."
Mina: "Kuule, mul on nüüd mingi asi vahele jäänud. Mis mõttes "Harry Potteri" lugu?"
Ruudi: "No on ju. Tuhast taas tõusta. See on fööniks. Ja "Harry Potteris" on fööniks."

Korralikus Harry Potteri vaimus kasvanud laps, ilmselgelt minu oma :D

*Sel ajal, kui seesama laps eesti keele töölehele, kuhu tuli kirjutada tekstist õiged laused, lausete esimesed pooled kirjutas ja lõppu kolm punkti lisas, näitamaks, et lause läheb edasi, kui õpetaja soovib, võib ta alustekstist edasi lugeda, oli tegemist hr H lapsega.

Üks hetk

Kunagi talvel võtsime ühe klassiga "Punamütsikest". Et kuidas see lugu on aja jooksul muutunud, millised on olnud tõlgendusvõimalused ja milliseid anekdoote on "Punamütsikese" teemadel olnud. Olete ehk ka kuulnud nendest, et "mis mul karta, teed ma tunnen ja seks mulle meeldib" ja "see ei ole saba, ütleb hunt ja punastab".

Nojah, eile oli mul eesti keele tund. Käsil on see kursus, mis räägib, millised keeled maailmas on, mis roll keelel on ja millest keel üldse koosneb. Teemaks olid keelemärgid. See on üsna ... tüütu teema. Aga räägin siis hoolega, et keelemärgil on kaks poolt - tähistaja ja tähistatav. Et üks on see sõna, mida me saame lugeda või välja öelda, näiteks kass (kirjutan hoolega sõna kass), ja teine siis see asi või nähtus ise, millele viidatakse (joonistan oma jutu ilmestamiseks ühe ilusa kassi).

Klassis on hetk mõtlikku vaikust.

Lõpuks tuleb küsimus: "Õpetaja, miks sellel kassil nii palju jalgu on?"

Astun sammu kõrvale ja vaatan, tõesti - tundub, nagu kassil oleks viis jalga, saba on ka kuidagi kummaliselt jala moodi. Püüan asja paranda ja teen (enda meelest) sabast sellise valge otsaga saba (nagu rebastel tavaliselt pildil).

Klassis on hetk helisevat vaikust. Ja siis tagapingist: "See ei ole saba, ütleb kass ja punastab."

Naersin nii et pisarad silmis.

Nüüd ma tean, et midagi neile tundidest ikka jääb meelde :D

Paari sõnaga eksamist ka

Ma olen siin mitu aastat umbes samal ajal oianud, kui kohutav on kuus tundi järjest ühe koha peal istuda. Eksamitööde osas on olnud nii ja naa. Sel aastal rohkem nii :) Eriti võrreldes eelmisega, mis mind mäletatavasti täitsa kurvaks tegi.

Seekord oli teemadevalik kuidagi rohkem hingele :) Lugemistekstid olid loetavad, samas küsimused olid ikka kohati pähklid ka. Oli ilukirjandust (Rein Raud "Kivi"), publitsistikat (Kristjan Porti dopinguteema, kuigi tema tekst oli uskumatult raske lugeda. Kuulata mulle meeldib teda. Samas mõjus tema kohalolek eksamil sõbraliku viipena, sest ühes viimastest tundidest ühe abituurimiklassiga just kuulasime "Portaali"), populaarteadust (ma ei mäleta enam, kes too oli, aga rääkis sellest, et maailm läheneb uuele ... mingile asjale, mis muudab meie elukeskkonda täielikult) ja siis veel üks tekst, mida ma ei oskagi määratleda, aga jutt oli haridusest ja sellest, kuidas haridus muudab inimesed vabaks.

Kirjutamisteemad oli veelgi toredamad, ma tegelikult ei suutnudki ära otsustada, millise ma ise oleksin valinud. Teemad käsitlesid siis asjadest ja nende hindamisest, petmisest ja aususest, haridusest ja vabadusest ning inimese ja keskkonna vastastikmõjust. Meie ruumis lõpetas viimasena üks minu õpilastest ja loomulikult tekkis väike vestlus, et kuidas meeldis ja mis teema ja nii. Ja tema ütles, et valis asjade teema, sest siis sai ta kirjutada "Isa Goriot´st" ja "Toomas Nipernaadist". Ma nii heldisin :D Kusjuures teemad olid tõesti sellised, et sai kirjutada nii praegusest ühiskonnast kui ka klassikalisest kirjandusest. Just see, millest ma eelmise aasta teemade juures puudust tundsin.

Eksamivihikut lugedes mõtlesin selle peale, et igal aastal on olnud üks nii-öelda lihtne lugemistekst, mida valitakse kõige rohkem. Tundub, et ka sel aastal oli see olemas. Eks hilisem analüüs näitab, kas tunne ka tõele vastab :)

Reedest läheb siis hindamine lahti. Siis saab kindlasti hala jälle :)

Arkaadia

Eilne õhtu möödus meil Vanemuises "Arkaadiat" vaadates.

"Arkaadia" on mu kuklas tiksunud juba peaaegu kakskümmend aastat. Sellest ajast, kui Tallinna Linnateater seda 97. aastal mängis ja peaaegu kõik suuremad teatriauhinnad endale sai. Mitte et ma seda tollal vaatamas oleksin käinud. Lihtsalt olin suur teatriteoreetik ja Linnateater pakkus mulle erilist huvi. Mul oli isegi too Linnateatri raamat, mis jutustas, kuidas sellest teatrist just selline teater sai. Ühesõnaga, ma olin väga positiivselt meelestatud. Lisapositiivsus tuli ka "Utoopiast", mis mulle samuti väga meeldis.

Aga eileõhtusest"Arkaadiast" siis. Tekst oli tihe-tihe. Mis oli väga lahe, sest haaras endasse ja fakt, et mõlemad vaatused kestsid üle pooleteise tunni, ei andnud ennast vaatamise ajal peaaegu üldse meelde. Sellise keskmise huvitavuse astmega tüki puhul on minu meelest maksimaalne mõnus istumise aeg tund ja viisteist minutit. See on sama aeg, mille jooksul õpilased koolis liigse pingutuseta suudavad kaasa mõelda. Sealt edasi on üldiselt kõik väsinud. Aga "Arkaadia" puhul oli laval räägitav nii põnev, et tähelepanu jätkus lõpuni. Kusjuures selleks, et teksti mõista, tuli kulutada lisaenergiat, sest näitlejate kõne lihtsalt ei kostnud saali. Karol Kuntsel eriti entusiastliku kirjandusteadlasena rääkis kogu aeg nii ... erutatult, et tema sõnadest oli raske aru saada. Samamoodi kõigist teistest, kes otse publikusse ei rääkinud. Tükk aega aruatasime, kas asi võib olla Vanemuise saalis. Aga pigem vist ikka mitte. Igatahes oleks mõistlik võimalusel võtta piletid esimestesse ridadesse, meil oli 11. rida ja mõned kohad läksid kaotsi.

"Arkaadia" tutvustused räägivad, et tegemist on omamoodi kriminaalse looga (saladuse lahendamine), mis toimub kaasajal, ja teisalt siis 19. sajandi alguses aset leidnud looga, kus 13-aastane tüdruk (vist) mõistab asjade olemust, aga seda kõike häirib pidev melu mõisas, kus inimesed on hädas oma armuasjadega ja aia ümberkujundamisega ja... Ehk siis tutvustuse järgi võib jääda mulje, et tegemist on üsna tegevusrohke asjaga. Tegelikult ei ole. Tegelikult inimesed istuvad ja räägivad. Aga kuna tekst on nii hea, on see kõik nii huvitav. Ma vaatamise ajal mõtlesin, et see lavastus meenutab mulle raamatut "Jeruusalemm". Sellega oli ka nii, et mulle meeldis seda lugeda. Juba esimestest lausetest sain aru, et see kirjutatud täpselt minule. Aga mis seal raamatus tegelikult toimus - mina ei tea. Tean ainult seda, et see haaras mind täielikult. Samamoodi siis ka "Arkaadiaga". Jah, praegu ma mäletan, et seal oli Fermat´ teoreem. Ja küsimus, miks Byron Inglismaalt lahkus. Aga ma tunnen juba ette, et varsti ma enam ei tea, millest konkreetselt oli juttu, jääb ainult hea ja helge tunne, millega ma ka eile teatrist lahkusin.

Nii et kokkuvõtlikult - mulle hullusti meeldis. Eks 19. sajandi meestemood ole minu meelest alati ääretult kütkestav olnud :D

Kavaleht oli taas väga põnev!

Esmaspäevased viis hetke

Kuigi ma ise väga palju ei kirjuta (jätkuvalt on tunne, et olen aastate jooksul juba kõikidest asjadest kirjutanud :D), loen jätkuvalt meelsasti kõiki teisi blogisid. Ja mida üllatust tabas mind täna kristallkuuli juures - kirjutagu ma oma päeva viiest hetkest. "Tellimus" oli seotud kooliga, aga hetkel ma seda ei tee, sest meil on vaheaeg. Iseenesest leiaks kindlasti ka tänasest tööpäevast mõne hetke (näiteks see hirmus hetk, kui koosolekul räägiti üle, et riigieksami komisjoni liige peab jälgima eksaminande ega tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ses mõttes, et ma saan aru, et klaviatuuriklõbin, eriti lauaarvuti oma, tõesti segab. Ajalehekrabin ka. Aga et hindamist vajavaid töid ei tohi kaasa võtta... ajas mind juba ette paanikasse. Olin sunnitud küsima, mis tagajärjed sellel on, kui ma siiski hakkan eksamil töid hindama. Kas mind kõrvaldatakse eksamilt? Vallandatakse? Ma olen nõus mõlemaga riskima, sest aineõpetajana pole mul isegi pissitamisrõõmu. Direktor arvas, et ehk ikka ei kõrvaldata :D), aga ma kirjutan parem mõnest sellisest päevast, kui mul reaalselt on kohtumisi ka õpilastega. Seega järgmisel nädalal ehk.

Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.

Esimene hetk
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.

Teine hetk 
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.

Kolmas hetk
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.

Neljas hetk
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.

Viies hetk, 
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.

Selline see meie Sänna viis hetke oli.

Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)